Vahel võtavad mõned asjad rohkem aega kui peaks. Nii jõuab ka minu lugu 2023. aasta suvisest autoreisist avalikkuse ette alles nüüd.
Kui 2023. aasta mais käisin Nissan Qashqai E-Poweriga Kuldigas, siis sel korral käisin Kuldiga tiirul hoopis Renault Captur E-Tech-iga. Lugu on mulle omamoodi isiklik, sest Lätti liikusin koos oma emaga, kes ei olnud selleks ajaks pea 20 aastat Eestist väljas käinud. Nii saigi sellest ema sünnipäevareis!
Kui esimest korda Capturi võtmed kätte sain ning autot lähemalt vaatasin, mõtlesin, et kuhu ma selle väikese seljakotiga lähen – pikka kasvu ja seljaprobleemidega mina ja väikesed autod enamasti kokku ei sobi. Olen seetõttu alati eelistanud suuremaid autosid, kuna tunnen ennast nendes mugavamalt.
Aga selle väikse autoga sõitmist alustades hakkas üks positiivne üllatus teise järel tulema ning sõit ei olnudki nii hull, kui alguses kartsin. Jõudsime hilja õhtul hotelli juurde ning kõik parkimiskohad olid täis. Ukse ees paistis ruumi olevat, kuid parkimiskoht see ei olnud…
Hotelli vastuvõtust aga öeldi, et kuna tegemist on nii väikese autoga, siis võin selle ka sinnasamma ukse ette jätta. Siit koorubki välja Capturi esimene positiivne omadus, milleks on tema 4227 mm pikkus. Parkida oli sellega tõesti mugav ning parkimiskohale manööverdamine sujuv.
Kuigi uus Captur on väljast väike, siis seest on see üllatavalt ruumikas. See ruumikus on tegelikult ka kahe otsaga asi – kohe selgitan. Juhi jaoks on autos ruumi vägagi palju. Juhi istumisasendit sai mitmel erineval viisil kohandada ning sõidumugavus oli tagatud. Samuti ei kurtnud istumisasendi üle ka kaasreisija – vastupidi, ta kiitis kõrvalistet isegi rohkem kui mina enda juhiistet.
Kuid nagu ma loo alguses juba mainisin, siis pikka kasvu inimesena oli see auto alguses hirmutavalt väike. Et tagada endale mugav sõiduasend, tuli juhiiste roolist väga kaugele lükata. See omakorda tõi aga juurde ühe suure puuduse – selja taha uut kaasreisijat ei võtaks, kuna temal oleks seal äärmiselt kitsas ja ebamugav istuda. Captur on pigem lühikeste inimeste auto või ideaalne pereemale, kelle lapsed taga rõõmsalt turvatoolis.
Järgmine ootamatult ruumikas osa sel autol on pagasiruum – selle mahutavus on veidi üle 300 liitri, mis on auto suurust arvestades tegelikult täiesti arvestatav. Sinna mahtusid ära nii meie reisikohvrid kui ka Lätist ostetud kraam ning ruumi jäi veel ülegi. Ruumi saab veelgi juurde kas tagumisi istmeid ette nihutades või seljatugesid alla lastes.
Kui nüüd tagasi juhikohale tulla, siis enam mugavamaks minna ei saa. Nupud siin ja nupud seal – mis saab veel mu sõitu mugavamaks teha kui selgesti eristatavad nupud. Nuppe jagus nii uksele, roolile kui ka keskkonsooli. Ukselt leiame harjumuspärased akende ning küljepeeglite sättimise nupud, roolilt kõik, mida võib sõidu ajal vaja minna, olgu selleks siis püsikiiruse hoidja või käed-vabad süsteem.
Nuppude asukohtade mugavus sõltub loomulikult juhi harjumustest – kuna näiteks püsikiiruse hoidja lüliti asub vasakul, õnnestus mul korduvalt hoopis kellelegi helistama hakata. Kuid kõigega harjub!
Keskkonsoolist leiame vaieldamatult minu lemmikuks osutunud temperatuuri pöördlülitid. Natuke vähem lemmikuteks osutusid pöördlülitite vahel olevad neli nuppu, kuid muud nupud olid igati kasutajasõbralikud ja intuitiivsed.
Ei saa mainimata jätta ka Capturi käiguvalitsat, mis on mõistlikult suur ja liigub sujuvalt ja mugavalt. Täpselt peopessa mahtuv ja ülemäära ruumi mitte kulutav käiguvalits!
Ruumikust leidis ka keskkonsoolist. Esmapilgul tundusid käiguvalitsa all olevad kaks väikest “sahtlit” otstarbetud, kuid hilisema vaatluse käigus jõudsin kiirelt arusaamale, et üks on Capturi puldi hoidja ning teise sobitus ideaalselt rahakott. Samuti oli seal ruumi kahele joogipudelile või kohvitopsile.
Selle pika teekonna jooksul ei pääsenud ka tankimisest. 100 km keskmiseks kütusekuluks tuli 4,7 l “sajale”. Selle aja jooksul läbisin nii erinevaid linnasid, külavaheteid, kruusateid kui ka maanteid. Iselaadiv hübriidsüsteem aitas madalamale kütusekulule kaasa ja sobib mulle väga hästi, kuna laadija otsas istuda mul kannatust veel ei ole.
Vahemärkus: tihtipeale imestan ma tanklas olles, kuidas inimesed keeravad kütusepaagi korgi ära ning lasevad selle hoogsalt lahti, nii et see mööda auto külge edasi-tagasi nühib. Kas tõesti pole keegi mõelnud, miks on luugi küljes üks väike konks?
Omakorda mugav oli ka see, et Captur andis väga varakult teada, millal on vaja tankima minna. Eelnevad autod, millega ma sõitnud olen, annavad tankimishoiatuse enamasti 30-50 km pealt, aga Captur annab hoiatuse juba siis, kui sõita saab veel 110 km. Selle vahemaa jooksul saab väga hästi oma marsruudi järgi otsustada, millist tanklat külastada, ja pärast tanklakülastust saab jälle muretult hulga kilomeetreid läbida.
Soola suveilmaga osutus Capturi üheks mõnusamaks lisavarustuseks muidugi panoraamkatus. Mugavalt pöördlülitist avatav katus muutis sooja suvesõidu vägagi nauditavaks. Pöördlülitite kõrval asuvad nupud panevad särama piisava valgustugevusega kohtvalgusti, mis tagab piisava valguse, et vajalikud toimingud ära teha. SOS-nuppu ma Lätis järele proovima ei hakanud, muidu oleks mind veel äkki Euroopa tagaotsituimaks kuulutatud.
Kokkuvõtteks on Renault Captur kõige suurem väikeauto, millega ma sõitnud olen. Eks igalt poolt võib leida oma häid ja halbu külgi, kuid üllatavalt positiivseiks osutusid nii sõidukogemus kui elamus. Esmajoones ma seda ostma ei torma, aga kindlasti ei ole tegemist autoga, mille ostunimekirjast välja praakima peaks.
Fotod: Margit Männamaa. Kaanepilt: Indrek Jakobson
