Veli otsustas Kreekast uue võidusõiduauto tuua ning Uku läks koos Subaru Outbacki ja Tiki-treileriga talle poolele teele vastu. Veli sõit oli seiklusterohke, aga ega Subaru teekond palju lihtsam olnud. Lumekaoses alanud sõit oli ainult tänu autole kökimöki.
Eelmise nädala esmaspäeval räsis Eestit talvine torm nimega Birgit. Esmaspäeva hommikul, napilt enne tormi Saaremaale maabumist evakueerusin oma sealsest kodust, sest seal ei olnud juba neljandat päeva elektrit ning Birgit ähvardas mind lumevangi jätta.
Aga ma mitte lihtsalt ei evakueerunud Tallinna mugavuste vahele, vaid läksin joonelt Subaru Outbackile järele ning plaan oli veel samal õhtul startida Ungarisse, Budapesti suunas, et seal Veli ja tema uue MR2-ga kokku saada.
Seekordne Veli autoostureis oli tore kokkusattumuste jada – esiteks tõime eelmise MR2 Šotimaalt samuti detsembri alguses, teiseks saime taas käruveduriks tuttuue Subaru Outbacki ja kolmandaks oli järjekordselt tegemist toredalt hullumeelse ettevõtmisega.
Ja mitte ühegi teise autoga ei oleks ausalt öeldes sel korral tahtnudki teele minna, sest väljas valitses pehmelt öeldes katastroofifilmi sobiv miljöö, et mitte öelda subaruilm. Saaremaalt evakueeruma sundinud lumetorm möllas kõige aktiivsemas faasis, kui läbi lumme uppunud Tallinna haagisele järele läksin ja hirm puges põue enam kui mõned korrad.
Otsustasin võimekast autost hoolimata sõitu natuke edasi lükata – sünoptik Kairo Kiitsak lubas, et kümne paiku õhtul on suurim maru möödas ja kuigi ma olen hullumeelsete sõitudega harjunud, siis päris asjatult riskimisel pole ka mõtet. Üks praktiline probleem oli ka: käru on autost nii palju laiem, et selle rattad jooksevad puhtaks sõidetud sõidujäljest väljas ning kerge ja tühi üheteljeline käru on niimoodi sõites kohutavalt ebastabiilne.
Aga nagu Kairo lubas, oli natuke enne kümmet õhtul lumesadu nagu nupust kinni keeratud ja tuul vaibus – teekond võis alata. Teeolud olid sellegipoolest kehvemapoolsed ja mida lõuna poole tee viis, seda hullemaks läks. Kuni Leeduni – nemad armastavad üle kõige soola ning Via Baltica Panevėžysest Marijampoleni oli nõnda haljaks soolatatud, et isegi tee poole vaatav kurk saaks soolakurgiks.
Läti Bauskas oli veel suurem lumeuputus kui Tallinnas ning minu ees sõitnud suurt buldooserit vedanud veok ei saanud Bauska ringristmikul enam hakkama ja vajus otse piirdesse. Lahtise lume all oli täitsa jää. Ilma selle rekakoreograafiata poleks arugi saanud, sest Subaru jätab kõige hullemad asjad enda teada ja võitleb kollidega mind segamata.
Sõit edenes 80-90 km/h, Subaru kütusekulu püsis 8 ja 9 liitri vahel 100 km kohta, mis rohke lume ja tühja autoveotreileri vedamise kohta pole üldse hull kulu ning minul juhina polnud imelikust apokalüptilisest keskkonnast muud asja, kui et aknapesuvedelikku kulus palju ning käru oli enda külge kogunud sadakond kilo lund ja jääd.
Idioodid jäävad idiootideks
Paar tundi magasin õndsat und ka ja hommikul kell 9 olin Marijampoles, kus värske ja kena Kaunase kiirtee lõpeb. Sealt algas neli tundi agooniat – lumetormi lõpus liikvele läinud autoderivi kas seisis või liikus mitte üle 40 km/h. Marijampole-Bialystok teekond võttis kokku neli tundi.
Eesti suunas oli liiklus veelgi hullem, ummikut oli umbes 40 kilomeetrit, seejuures viimane ots seisis kiirteel kahel rajal. Ummiku põhjuseks oli loomulikult lumi, aga veelgi enam idioodid ning ettevalmistamatus suureks lumesajuks. Ärge mõistke mind valesti – olen ise olnud kaubavedaja ja sõitnud meerikuga, tean väga hästi seda regulatsioonidemüriaadi, mis vedajaid koormab. Aga see ei vabanda mõistuse puudumist.
Esimesed satsid vastassuuna ummikust olid sellest, et tanklad olid korraga liikuma hakanud veokeid täis ja sinna juurde kedagi ei mahtunud. Aga ikka otsustasid mõned, et neil oli vaja just sellesse tanklasse tankima pääseda ja kui tanklasse sisse keerama ei mahtunud, siis seisti lihtsalt keset teed. Mis siis, et kõrval oli ohutussaar ja keegi mööda ei pääsenud.
Natuke edasi, piiripunktis oli üks PL numbritega “Koleka” otsustanud, et tema pidi saama parkida, kuigi parkla polnud lahti lükatud ja selle oli vallutanud ca 30 cm lund. Auto nina oli kenasti sügavasse lumme istutatud ja poolhaagis töllerdas risti üle tee kõige kitsamas kohas – mitte üks auto ei pääsenud selle kõrvalt Poolast Leedu suunas. Politsei, piirivalve ja veel hulk muid tegelasi vahtisid, kuidas reka kaabib, suuremat tehnikat selle välja tõmbamiseks lihtsalt polnud.
Vaikset mädanemist mööda maanteed illustreerisid ristmikel, mahasõitudel ja suurest teest eemal väiksematel teedel risti ja rästi kinni istunud või teest mööda keeranud ja viltu kraavi vajunud veokid. Öistest õudustest rääkis üksnes asjaolu, et nii mõnigi haagis oli poole kõrguseni tuisuvaalu sees peidus.
Poolas oli lund vähem, aga tee oli klaasja jääga kaetud – minu tühi käru leidis ikka aegajalt pidamist tee kõrvalt lumetriibust, kuid püsis tihti nn ujuvas olekus. Bialystokist edasi valitsesid juba tavalised, Eestistki tuttavad talvised olud – kaks sõidujälge lumes, aga lumi polnud sügav.
Esimesed ökonoomsusharjutused
Subaru sooritas endiselt igati draamavabalt ja ma tabasin end mõttelt, et ei istmik, jalad ega ka selg ei anna endast kuidagi märku. Kui mõne üksiku asja kohta võiks Subarus isegi natukene norida, siis istmed saavad 12 punkti. Nirvaana saabus siis, kui avastasin, et sellel on ka reietugi olemas, ja selle tööasendisse klõpsasin!
Olgu mugavuse kategooriasse öeldud seegi, et viimase põlvkonna Subaru Outback on tõenäoliselt üks vaiksematest autodest, millega ma sõitnud olen. Siledal teel oli ainus lärm mööda teekonarusi visklev ja halastamatult kärukonksu otsas kolisev treiler.
Kui muidu on Tiki pisike autoveotreiler lausa geniaalne toode, siis selle vedrustus on võrreldav ilma igasugust vedrustust omava nn konnaga. Iga muhk ja lohk viskab käru õhku ja sellest liikumisest tekkiv kolin peksab nagu haamriga vastu kärukonksu. Oi kui väsitav see kahepäevasel sõidul Ungarisse oli.
Aga positiivsema poole pealt – kui Birgiti jäänused teelt kadumas olid, kukkus ka kütusekulu üsna pea alla 8 liitri sajale. Või on see hoopis Bialystokis British Petroleumi tanklas tangitud väga hea kütuse teene. Eesti tanklatest saadava põlevvedelikuga võrreldes märkimisväärne edasiminek kütuseomadustes on mulle silma jäänud juba varemgi, kui Crafteriga EL erinevaid teid vallutasin. Igatahes Subarule too kütus meeldis.
Õhtuks olin Varssavist möödas ja oli aeg esimest korda pikemalt magada. Loomulikult autos! See on üks põhjustest, miks Subaru selliseks reisiks väga mokkamööda on – kui tagumised istmed alla klappida, saan mina oma 183 cm pikkusega pagasialas sirgelt magada, ilma et jalad või pea kuhugi vastu käiksid. Pagasiruum on üüratu. Pluss vabalthingeldava bensiinimootori võib suuremate süümekateta ööseks tiksuma jätta, et sooja saada. Sooja oli vaja, sest tol ööl kusagil Czestochowa külje all oli õues -11 kraadi.
Magada oli soe ja mõnus, ent rohke tühikäigul sooja saamiseks tiksumine tõstis reisi kütusekulu hommikuks koleda 8,8 liitrini saja kilomeetri kohta. Selles numbris ei ole mitte midagi koledat selles mõttes, et väga suure nelikveolise ja treilat vedava bensiinimootoriga auto kohta on see vähe. Aga kole selles mõttes, et kolm aastat tagasi Outbackiga Šotimaalt tulles näitas see koormatuna Kesk-Euroopa kiirteedel kütusekulu alla 7 liitri “sajale” ja ma natuke lootsin samasuguseid numbreid näha. Toona oli küll ilm väga hea.
Ööbimispausist edasi jäi lund järjest vähemaks, temperatuur kerkis ja selle kõigega seoses kukkus kulu Ungari piirilinna Szegedisse jõudmisel 8,2 peale. Seal lasin tal jälle süüdimatult sooja toota ja seega jäi 2100 km läbimise keskmiseks kuluks 8,7 liitrit sajale, ainult sõiduosa kulu oli kindlasti alla 8, sest tühikäigutunde kogunes umbes 12 ning tegelikult reisi kõige ökonoomsemat 500 km sõitmist auto ei registreerinud. Sellest kohe lähemalt.
Kaasaegne elektroonika käib närvidele
Nagu kõik teised tänapäevased preemiumklassi masinad, on ka Subaru varustatud kõikmõeldava juhiabindusega. EyeSighti nimetust kandvasse süsteemi on integreeritud kohanduv püsikiirushoidik, teistest enam suutev iseroolimisvõimekus, maatriks-LED esituled, rajahoidjad ja mis kõik veel. Muuhulgas tunneb see ära rooli taha istunud vuntsi ja kõik alates pardakompuutrist kuni istmeteni sättub selle juhi järgi, lisaks koguneb ka sõidustatistika just tema profiili alla.
Juhi üle arvestuse pidamine läks autol sassi esimesel pikemal ööpausil, kui ma autos olevat kola ümber pakkisin, käru pealt kõik sinna kogunenud igikeltsa eemaldasin ja ennast magama sättisin. Pidevalt sisse-välja ronides loobus auto mind tuvastamast ja kuni Ungarini oli roolis “tundmatu” – just seepärast ei läinud ökonoomne Tšehhi-Slovakkia-Ungari transiit ka keskmise kütusekulu vähendamisse.
Ent see on pisiasi, pealegi sain ma reisi lõpuks aru, et ka mina olin dumbuser, sest enese tutvustamiseks piisas lihtsalt sellest, et istuksin rahulikult juhikohal, ei tõmbleks edasi-tagasi ja teeks juhiukse korraks lahti. Siit moraal – loe auto kasutusjuhendit ja tee endale selgeks, kuidas miski töötab, ja siis pole ka probleeme.
Küll aga valmistas käruga libedal teel sõites meelehärmi ja hiljem tagasiteel ka reaalselt ohtlikke olukordi EL-i poolt kohustuslikuks muudetud sõidurajahoidja. Kuigi Subaru süsteem ei ole nii vägivaldne nagu näiteks minu Crafteris oli – jõuga ta rooli käest ära ei kisu – ei ole Outbackis võimalik seda kõige vastikumat abisüsteemi välja lülitada. Isegi kui menüüdest on kõik välja lülitatud, sh “Emergency lane assist” – jääb nn “hädavariant” õrnalt ikka peale.
Suvel pole sellest kindlasti hullu, aga talvistes oludes, kui kohati on tee kitsamaks tuisanud või laiemaks lükatud või jooksevad sisse sõidetud sõidujäljed üle pidevjoone, on selline isehakkav roolikiskumine sõna otseses mõttes tappev. EL koridorides taheti parimat, aga tulemuseks on suur sodi. Ma tahaks, et keegi võtaks uurida, et kui suur osa liiklusõnnetustest on tingitud sellest, et mingi “turvasüsteem” jälle ära käkkis.
Tõsi, telefoni näppiva või muud moodi juhtimisega mittetegeleva lumehelbekese keerab see süsteem tee peale tagasi, aga selline jõnks rooliga on kohutav sõiduviga, kui sabas jookseb autotreiler ja veel enam, kui sellel koorem ka peal.
Telefoni või ümbrust vahtida Subaru tegelikult ei lasegi – või siis peavad närvid raudsed olema, et kolehäälset kurjustamist ignoreerida. Kui jääd kauemaks kui neli sekundit küljeaknast välja vaatama või jõllitad küljepeeglisse või võtad hoopis telefoni kätte, hakkab auto pahandama ja käsib silmi teel hoida. See on positiivne, sest ma pole viimase kuue aasta jooksul mitte kunagi nii vähe sotsiaalmeedias surfinud või meile saatnud. Kahtlemata turvaline.
Käru ei pidanud vastu
Põgusalt mainisin lohutamatult konksu otsas kolisevat käru. Kuni Augustowini kolistas seda lumemügarlik tee ja Leedu legendaarselt pekkis kvaliteediga asfalt. Pärast Varssavit kolistas käru lihtlabaselt ära amortiseerunud tee.
Ühel hetkel enne Katowicet oli tee nii kehva ja muhklik, et hoolimata kiirusest 60 km/h rebis kõva loopimine kiirteel ära käru platvormi raami küljes hoidvad klambrid ja käru kukkus kolinaga kallutavasse asendisse. Sädemetepilve saatel tõmbasin teeserva ja olin valmis halvimaks. Aga õnneks sain koormarihmaga käru kinni siduda ja suuremat kahju ei sündinud.
Tõsi küll, käru sai vedrustuse puudulikkusest tingitud loopimise käigus muud viga – tagumised tuled olid seest nii ära pekstud, et juhipoolne suunatuli lõpetas koostöö. Hiljem kodus vaatasin sinna sisse, seal on segi paisatud kõik tule vaheseinad ja pirnide pesad töllerdavad juhtmete otsas. Ehk siis tuled on füüsiliselt seest katki, ime et niigi palju põlesid.
Lisaks kulus selle ühe sõiduga lõpuni ära veopea. Panin küll kõvasti tavotti vahele, aga kokku 4200 kilomeetrit nühkimist ja peksu jättis tugeva kulumisrandi nii Outbacki konksu kui ka käru haakepea lukustussüsteemi külge. Seega nüüd on vaja uusi tulesid, uusi klambreid ja uut veopead. Samas on käru läbisõit tänaseks tugevalt üle 30 000 km ja neid pole seni vahetatud.
Rahulikum tagasitee
Szeged on Ungari suuruselt kolmas linn, mõne kilomeetri kaugusel Serbia piirist ja kuigi algselt pidime Veliga kohtuma Budapestis, pidin talle kaugemale vastu sõitma, sest MR2 maadles tuledeprobleemiga ja uisutas ringrajarehviga jäistel Bulgaaria teedel. Lisaks puudus reissingautos ventilatsioon ja soojendus, mistõttu oli Veli edenemine oodatust aeglasem.
Szeged on paras urgas, sh teede kvaliteeditus jätab maha kõige halvemadki Tallinna teed. Aga see on vist kõigi piirilinnade saatus, eriti kui naabriks on Serbia ja Rumeenia. Veli ootamise ajal tassisin kohalikust Tescost autosse mõnikümmed kilo lisaraskust, MR2 pakkisime hiljem kärule nii, et arvestatav osa massist jäi Outbacki kanda ja autosse laekus ka Veli koos asjadega.
Selle tulemuseks oli fantastiliselt sujuv sõit. Uus Outback on võrreldes eelmisega tühjana ühe karva võrra jäigem ja raputavam, aga suurema koorma lisamine muudab auto vedrustuse käitumise ideaalilähedaseks ja rahulikuks.
Ka koorma peale saanud käru enam konksu otsas ei lõhkunud ja seega möödus tagasitee haudvaikuses – kui loomulikult Veli muljetamismölin välja jätta. Hiirvaikust mainis ka Ylle oma suvises proovisõiduloos.
Kütusekulu koorma lisandumisel muidugi kasvas. Kui alguses oli lootus, et tagasitee kulu jääb alla 9 liitri, siis tegelikkus oli üsna täpselt kümme liitrit sajale. Aga seegi on hea tulemus, sest ⅔ teest puhus väga tugev vastutuul, sekka loopis lumehoogusid ja nüüd oli konksu otsas vähemalt 1300 kg raskust.
Dünaamikale selline koorem veel olulist mõju ei avaldanud – 254 Nm pöördemoment rebib muljetavaldavalt, kuid raskema gaasijala rakendamine kergitab kütusekulu kohutava kiirusega. Kolme Balti riigi läbimine oli peamine faktor, miks kütusekulu tõusis – ikka ja jälle kehvad teeolud, jää, tuul ning halva teekvaliteedi, segaste kiiruspiirangute ja kaasliiklejate tõttu väga ebaühtlase kiirusega sõitmine.
Kogu edasi-tagasi reisi keskmiseks kütusekuluks tankimiste järgi tuli 9,3 liitrit sajale, aga see sisaldab ka ligi 20 tundi tühikäigul ahjuna tegutsemist!
Seega, keda huvitab Subaru Outbacki kütusekulu, siis: suvel ja ilma koormata ökonoomitades on keskmine kulu 6 liitrit sajale (tegime ka suvel proovisõitu), talvel ilma koormata on võimalik ökotada 7-liitrise kuluga. Tühi treiler ja apokalüptilised teeolud tõstavad kulu 8 peale. Kui viimasele lisada ebaökonoomsem sõit ja teine auto treileril, on kulu 10 liitrit sajale.
See pole üldse paha, kui arvestada, et Outbacki kliirens on maasturlik 21 cm ning auto on mürakas. Ma olen Outbacki alati mõõduka suurusega autoks pidanud, aga kui see parkis eelmise põlvkonna Passati kõrval, tundus viimane nagu kääbus. Ja kui teisel pool parkis uus Volvo V60, siis ka viimane on… väiksem. Ja Škoda Kodiak on Outbackist nii madalam kui kitsam.
Suured mõõtmed ei paista ilma võrdluseta välja ning ka roolis olles ei saa aru, kui suur auto see on. Ent 560 liitrit pagasiruumi ja vist isegi Škoda Superbist enam tagaistujate jalaruumi on väga kõnekas näitaja.
Eelmise põlvkonnaga võrreldes kasvas Outback väga palju. Tehnilisi andmeid vaata ka eelmainitud Ylle loost. Viriseda saab ainult tagaluugi avanemiskõrguse osas – minu 183 cm kõrgusel asuv peanupp leiab avatud asendis luugi nurga otsaesisega ja see on valus.
Lõppvaatus ja ikka need idioodid
Kuigi esialgne plaan nägi ette Leedus ööbimist, otsustasime pärast üsna täpselt 24h kestnud sõitmist ikkagi viimased 6h kah koduni ära venitada. Ainult et kuue asemel kestis lõppvaatus kümme tundi.
Esiteks raiskas aega Leedu oma arusaamatute kiirusepiirangutega. Kuidagi ei tahtnud kiirust ületada ja mingil põhjusel tuli Waze’i kasutamise mõte peale alles täitsa sõidu lõpus – senistel sõitmistel olen ma alates Leedu piirist Waze’i sisse lükanud ja selle pealt kiiruspiiranguid vaadanud.
Sel korral sõitsin auto enda navi järgi. See kusjuures valib väga mõnusaid marsruute ja on hea TomTomi baasil süsteem. Märkimisväärne on keskmise kiiruse tsoonides minu keskmise kiiruse jooksvalt arvutamine – nii on kena sättida ka kaameratele sobivat kiirust, sest sealsed trahvid tulevad kähku koju ja see on kulu. Kulusid pole vaja.
Muus osas tublisti liiklusmärke lugev auto oli Kaunasest kuni Läti piirini kiiruspiirangutest arusaamisega sama palju hädas kui mina. No eks me Veliga jutustasime ka ja tähelepanu oli hajunud, kuid just seetõttu sõitsime väga palju 90 alas 70 km/h, sest auto arvas, et seal on 70 km/h ala ja ma järgisin kuvatavat kiirusepiirangut. Kuna ma ise ka ei teadnud õiget piirkiirust, siis uskusin autot, sest see teab väga paljusid asju.
Siis tõmbas edenemiskiirust alla jää ja libedus, mis pärast Eestisse sisenemist eriti “huvitavaks” läks. Üks sõidujälg jääs, siis kogu tee jääs, siis tee täitsa puhas. Vahele veel sabaga tee peal töllerdav põder ei kutsunud kuidagi üle 70-80 km/h sõitma.
Keerulistest teeoludest andis aimu ka Kabli juures toimunud õnnetus. Kuna uudised rääkisid “häiritud liiklusest,” arvasime, et pääseb ikka läbi. Aga tegelikkus oli suletud tee ja umbes tunnikese saime sealgi sabas oodata, kuniks hukkunud Leedu kodanikuga õnnetuse jäänused teelt koristati.
Mõned tunnid enne õnnetust kirjutas sama marsruuti läbinud sõber üsna õnnetuskoha lähedalt – “tee on väga ebaühtlaselt libe, mädanen siin rodus 70 km/h.” See ilmselt kõneleb ka põhjustest, miks too õnnetuse põhjustanud Ford otsustas möödasõidule minna…
Mõned tunnid hiljem me siis “mädanesime” ka väikestel kiirustel Tallinna suunas ja jõudsime oodatud kesköö asemel koju kell 4 hommikul, läbi nagu Läti rahad.
Kui üldiselt oli tagasitee lihtsam ja tavalisem ning Birgitit meenutasid vaid talvised teeäärevaated, siis ühe tilga tõrva leidsime sellesse meepotti ikka. Õnnetuse tõttu suletud teele kogunes mõlemas suunas tohutu rivi autosid. Kui see rivi lõpuks uuesti liikuma hakkas, siis normaalsed inimesed kulgesidki pikas rodus 70-80 km/h, mis eriti käruga liigeldes oli igati teeoludele vastav kiirus – jääd ja lahtist lund oli teel kuni Pärnuni.
Ja hoolimata sellest, et just oldi pääsenud möödasõitja tõttu juhtunud liiklusõnnetuse sündmuskohalt, hakkasid mingid tillid kolonnis ikka mööda pressima. Esimene idioot oli täishaakega Eesti reka, mis igal võimalusel taas ühest autost mööda pressis ja siis rivisse tagasi pidurdamisega tagasõitjaid pidurdama sundis.
Ja ühel pikal sirgel näitasid eespool oma olemasolu terve trobikond järjekordseid idioote – vasakute suunatulede meri täitis vastassuuna, et ikka mõne auto võrra kolonnis edasi jõuda. Ja kuhu nad jõudsid? Sedasama täishaakega rekat nägime paar autot eespool veel Pärnu ringteel, kuigi meie olime tulnud oma rahuliku ca 80 km/h kiirusega.
Mind see otseselt ei seganud, sest minul oli kindel ja kerge sõita ning lisakindlust sisendas seegi, et Subaru Outback on üks maailma turvalisematest autodest. Aga meele tegi mõruks just see, et kui mõni neist idiootidest mõne vanema autoga laupkokkupõrgata otsustab, siis võib keegi süütu kolmas oma elu jätta. Sest mingil idioodil oli vaja kaks autot rivis ettepoole jõuda.
Summa summarum on aga endisest selgem, et Subaru päästis päeva, sest enam hullemat aega taolise autotoomisreisi tegemiseks ei saanud valida. Kuigi aeg oli vale, tegi auto selle mõnusaks – hulludest oludest rääkis üksnes aegajalt vilkuv veojõukontrolli tuluke või mikrolibisemiseid kinni püüdev ESP.
Ma tahaks, et selles autos oleks vähem nutikat juhiabindust ja ma tahaks, et see oleks sama pehme kui eelmise põlvkonna Outback, aga neist subjektiivsetest asjadest hoolimata on tegemist tõenäoliselt parima igapäevase olmesõidukiga – ma tean seda juba ammu ning olen korduvalt öelnud-kirjutanud, aga iga sõit kinnistab seda teadmist.
Kui Dacia võlub sellega, kui palju autot on võimalik saada 20 000 euro eest, siis Subaru teeb natuke sama asja, aga hoopis teises klassis. Mind Ungarisse viinud ja meid sealt tagasi toonud auto maksab 40 000 eurot. Ja selle raha eest saab piraka, suhteliselt ökonoomse nelikveolise preemiumklassi masina.
Kuid tähtsaim on ikkagi see, et minu ja Veli hullumeelsed plaanid muutis Outback normaalseks juba teist korda. Aitäh, Subaru!
Fotod: Uku Tampere, Veli V. Rajasaar
