Nüüd on see käes. Elu esimene kogemus Rolls-Royce’iga. Kas nüüd ongi kõik? Kas autod ei saa enam paremaks minna ning olen lõplikult rikutud?
Rolls-Royce’il on meie regioonis kolm proovisõiduautot ning need reisivad ringi. Mina sattusin olema üks õnnelikest, kellele pakuti pika proovisõidu võimalust, mille käigus auto Riiga toimetada.
Rolls-Royce’i on pikalt saatnud maailma parima auto maine. Kusjuures nii vankumatu, et kuni erinevate nõuete karmistamiseni võisid nad oma autode võimsuseks öelda “piisav”.
Proovisõiduautoks olnud Ghost Extended Series II mootori kohta võib öelda täpselt sama. Kapoti alt leiab 6,75-liitrise V12, millel 420 kW/563 hj ja 850 Nm pöördemomenti. Seda täiendavad loomulikult nelikvedu ja nelikroolimine.
Sõitjateruum
Ghost Extended on üldiselt see auto, mille omanik tagaistmel aega veedab. Kuid tuleb tunnistada, et ka juhi töökohal ei ole midagi viga. Siin ei ole mõtet rääkida sellest, mida siin on. Mida siin ei ole?
Keskkonsoolilt leiab kaks nuppu, mis esmapilgul tunduvad olevat akende jaoks… kuid ei, need hoopis sulgevad uksed elektriliselt. Kuigi esmapilgul pisut veider, siis sellega võib isegi ära harjuda – kui autos sees oled, võivad massiivsed uksed tõesti pisut kaugele jääda ja kes siis küünitama hakkab…
Viimistlusmaterjalid on tipptasemel ning nendega saab minna täpselt nii eklektiliseks, kui rahakott võimaldab. Keskekraani riist- ja tarkvaraga kokku pole hoitud ning see reageerib vilkalt. Samas on alles ka füüsilised nupud olulisemate funktsioonide jaoks.
Peaaegu 3,5-meetrine teljevahe tähendab rohkelt ruumi ning suurem osa sellest jääb esiistmete taha – sealt leiab mõnusa lounge’i, kuhu sirakile visata. Sinna saab loomulikult läbi “enesetapja” ehk esiustega vastakuti avanevate uste, mida leiab vähestelt autodelt.
Taga saad loomulikult imetleda “tähistaevast” ehk tuledesäras lage ning nautida masseerivaid ja ventileeritud istmeid. Kahe istekoha vahelt kattepaneeli alt leiab nupud reisijate ees olevate ekraanide lahti tegemiseks, kust istmete funktsioone ja erinevat meelelahutust juhtida.
Kapriisne daam
Mida rohkem tehnoloogiat, seda rohkem kapriise. Kuulus Spirit of Ecstasy nime kandev kujuke on Rolls-Royce’i identiteedi oluline osa ja kuna neid auto kapotilt varastama kiputi, sõidab ta juba pikemat aega autot lukustades kapoti alla peitu.
Suur oli mu üllatus, kui pärast mootorist pildi tegemiseks kapoti avamist aga tujukas leedi enam välja tulla ei söandanud. Proovisin nii uuesti kapotti avada kui sulgeda, menüüst leitavat valikut kasutades ta väljuma sundida, kuid ei midagi. Oli tarvis sõitu minna ja mõnikümmend kilomeetrit tegingi seda kapotis haigutava auguga.
Briti (tõsi, praeguseks pigem Saksa) autod ja elektroonika, teadagi! Loomulikult ei andnud see mulle rahu. Pealegi, kas saad öelda, et oled päriselt Rolls’iga sõitnud, kui Sul pole videot jamesbondilikult kapotist välja sõitvast kujukesest? Seega järgmisel peatusel proovisin uuesti.
Seekord lähenesin jõulisemalt – lõgistasin kapoti auku sobituvat katteplaati ning lukustasin ja avasin samal ajal autot võtmest. See lähenemine töötas ning paari katse järel asus kapriisne daam taas oma positsioonile. Sõit sai jätkuda edasiste muredeta.
Vedrustus ja vaikus
Sõnad “lendav vaip” ja “isiklik kookon” on autoajakirjanduses vaat et ülekasutatud, kuid minu autodest läbi põimunud ajaloo jooksul ei ole ma kohanud ühtegi eksemplari, mille kohta need väljendid nii omal kohal oleks.
Vedrustusest rääkides – teate küll seda tunnet, kui mis iganes autoga veidi liiga kiiresti üle teekünnise lähete. Surute hambad löögiks valmistudes kokku, manate näole valuilme ning pärast künnise ületamist tuleb tahes-tahtmata üle huulte mõni sõna. Kui teil on kaassõitjaid, siis nii ka neil.
Rolls-Royce’i insenerid kulutasid kümme aastat, et arendada praegu kasutuselolev Planar Suspension. Ja see aeg kulutati asja eest.
Teekünnistest veidi kiiremini üle sõites võtab Rollsi vedrustus löögi pehmelt vastu ja künniselt maha tulemise tagasilöök on samuti hämmastavalt sujuv. Jah, Sa tunned küll, et sõitsid millestki üle, kuid see ei vääri mitte kunagi mingeid grimasse ega hääli.
Ja kuigi pehme vedrustus tähendab enamasti ka lödit ja mittenauditavat sõiduelamust, siis mitte Ghostis. Auto ei jää ebalevalt kallutama ega kreenima, vaid tõmbab ülima lineaarsusega vedrustuse uuesti jäigemaks. Seda tuleb ise kogeda!
Lisaks täiendab pehmust otse loomulikult vaikus – koos kõige parema helisüsteemiga, mida kogenud olen. Üheski teises noobelautos ei ole ma saanud nii puhast helielamust, nagu istuksin suurepäraste kõrvaklappidega vaikses ruumis.
Sellele aitavad kaasa kaks mikrofoni sõitjateruumis, mille info järgi pidevalt eri sageduste tasakaalu ja valjust korrigeeritakse. Mitte üks nüanss ei läinud kaotsi ja isegi navigatsioonijuhised olid ruumiliselt paigutatud, segades muusikat palju vähem, kui harjunud olen.
Sundimatu kiirus
Kuna aega sai sõidu jaoks väikse varuga võetud, tegin ka ühe kõrvalepõike põhimarsruudilt. Tavapärane Eesti käänuline kõrvaltee tõi vedrustuse tugevused veelgi paremini esile.
Kuigi Ghost ei ole sohvrile sõiduelamuse pakkumiseks mõeldud auto, on selle vedrustus hämmingusseajavalt hea ka künklike kõrvalteede jaoks. Kurvides on pisut tuntavat kaldumist, kuid suur ja raske auto sobib sinna paremini, kui arvata võiks. See, kuidas Ghost kiirust kogub, on täiesti sundimatu.
Ja V12 pakutav vurts on piisav, et maanteel paarist autost möödasõidule minnes leida spidomeetrilt üllatus. 100 km/h tundub Ghostis kui paigalseis, kuid ka suurematel kiirustel petab kummastav vaikus täielikult ära, mis number spidomeetril ilutseda võiks.
Kuid kiirusega käivad kaasas ka muud vajadused. Olen varasemalt S-klassi kohta kirjutanud, et selle “juhtorganid” on nii peenelt paika timmitud, et sujuva sõiduga saaks hakkama ka puudulikult treenitud ahv. Rolls on täpselt sama kategooria auto – ja teeb seda veelgi paremini.
Ma ei ole ammu tundnud nii hästi paika sätitud piduripedaali. Null jõnksutamist olenemata vajutamise tugevusest, selge tagasiside toimuvast. Suuremalt kiiruselt maha pidurdades on imelihtne pidurdust pehmelt alustada, püsiva jõuga aeglustada ning vaevuaimatava “limusiinipeatusega” täielikult seisma jääda.
Elekter või sisepõlemine?
Kummituslik vaikus toob kaasa veel ühe veidruse. Kes vähegi (auto)meediasfääris ringi liiguvad, teavad, et käimas on tõsine vastandumine. Kas särts või suunatud plahvatused – ei piisa kaklemisest ja lendavatest sulgedest, karjumisest ega vastu rinda tagumisest.
Elekter või sisepõlemine ei ole paljude jaoks isegi mitte diskussioon või dialoog, vaid maailmavaateline ja põhimõtteline. Kui meeldib *see*, siis järelikult oled idioot/vihkur/mõrvar/reptiil jne.
Ja ma ütlen ausalt – Rolls-Royce’is ei oma see mingit tähtsust. Uskuge mind – kui te selle autoga sõidate, siis teid päriselt ei huvita, mis teda edasi liigutab! Sõit on niikuinii sujuv ja vaikne, liikumine sundimatu. Jõuallikas – piisav.
Täiesti… mõttetu info
Palju siis selline auto maksab? Täpselt – kui küsima pead, siis liiga palju. Näiteks keskmise Rolls-Royce Spectre’i ostja jaoks on see peres teine Rolls ning garaažis 7. auto. Nemad ei mõtle sellistele profaansustele nagu hind. Siiski, ajaloolise tõe huvides – hinna algusest leiab enamasti numbri 6 või 7, edasi võite ise mõelda.
Ja kütusekulu? Just, misasi? Reisi lõpus eksis ikka pilk ekraanile ning umbes 350 kilomeetri peale tuli keskmiseks 12,5 liitrit “sajale”. Arvestades, et tegu on rohkem kui 2,5-tonnise luksusautoga, on see täiesti mõistlik – täis paagiga saaks samaviisi sõites läbida pea 700 km. Kuid tõenäoliselt ei huvita ka see enamasti tagaistmel nautlevat omanikku.
Kokkuvõtteks
Rolls-Royce Ghost Extended Series II on kahtlemata minu autoajaloo kõige nooblim auto, millega sõitnud olen – tõenäoliselt ka kalleim. Mercedes-Benzi ja Lexuse tippmudelid suudavad võib-olla konkureerida ühes või kahes aspektis nagu vaikus või sõidutunnetus, aga mitte tervikpaketina kõiges korraga.
Ja samas tundub mulle, et minu mõistus ei ole võimeline täielikult hoomama rikka inimese meelelaadi, kes suudab enda jaoks ära põhjendada vajaduse säärase üleküllusliku luksuse järele.
Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas mu auto uksepolstritele on tarvis Goodwoodi pilvisest taevast inspireeritud perforatsioone, millele kulunud lugematult meistri töötunde? Kas mul tõesti on tarvis 2,2 miljoni õmblusega mustrit istmetel?
Kuid kujutlusvõime puudumine on juba minu mure.
Fotod: Veli V. Rajasaar