On ainult üks Suzuki Ingis, eksimatult äratuntav
Valikus ainult üks mootor, käigukast ja veoskeem
Mikromaasturi hind 13 999 eurot
Sissejuhatuseks tuleb mainida, et kuigi artikli pealkirja kokkulangevus Endla teatri samanimelise etendusega on juhuslik, pole insenerid seda autot konstrueerides midagi juhuse hooleks jätnud.
Suzuki on tuntud eristuja automaailmas ning Ignist teistega juba segamini ei aja. Lisaks on seda autot raske kuhugi klassifitseerida. Ta on lihtsalt … Ignis. Suzuki Ignis.
Mullu esitletud auto on teine mudelipõlvkond. Esimese näol oli tegu lihtsa autoga, mille trumpideks olid soodne hind koos kerge kere ja nelikveo võimalusega. Seda toodeti aastail 2000-2008 ja neid võib meie teedel-tänavail veel kohata.
Testiautoks oli ainus meil müüdav versioon: nelikveoline 5-kägulise käsikastiga neljaistmeline mudel, mida liigutas 1,2-liitrine 90 hj vabalthingav bensiinimootor. Panime selle proovile nii linnas kui maal, asfaldil ja metsateel.
VÄLISKUJU
Suzuki Ignis torkab tänaval koheselt silma, teda teistega segi ajada pole võimalik. Arvestades Jaapani päritolu (ning sealseid maksuseadusi) on autokese kere lühidus ja kõrgus mõistetavad, kuid eurooplase pilgule harjumatud. Tähelepanu liikluses on igatahes garanteeritud.
Disain pole mitte ainult eristuv, vaid ka sümpaatne. Ignise esituled on kui suured armsad kutsikasilmad, ent sellele sekundeerivad võimsad rattakoopad ning kandiline kuju, mis jätab tunde sõiduvõimekusest nii maanteel kui maastikul ning se’s osas Ignis ei peta. Lühikesed ülendid ja 18 cm kliirens selgitavad maastikuvõimekust.
Samas on tegu siiski ennekõike linna mõeldud sõidukiga ning alles siin väljenduvad tema peamised eelised. Teiste autode kõrval tuleb välja, kui väike Suzuki Ignis tegelikult on – ja kui lihtne on temaga parkida!
SISERUUM
Sõidukisse istudes jääb silma ja käe alla silma kõva plast. Sisemuse must-valge kujundus on uuel autol efektne, kuid tekitab küsimusi, kuidas see näeb välja mõne aasta pärast ning ei varja kasutatud materjalide odavust.
Istmed on lihtsa disainiga, ilma erilise külgtoe ja kujuta, nimmetoest rääkimata. Siiski võimaldavad kõrge isteasend ja piisavalt pikk istmepadi rahulikku kulgemist ka pikematel reisidel. Rool käib ainult üles-alla, mitte ette-taha, kuid sobiliku isteasendi leidmine on sellegipoolest lihtne.
Autokene on vaid neljakohaline, püüdmata olla tegelikust suurem. Samas puudub igasugune põhjus klaustrofoobiaks, sest salongis on üllatavalt palju õla- ning jalaruumi nii ees- kui tagaistmel ning arusaadavalt pearuumi üle kurta ei saa.
Kui kõik istmed hõivata, on pagasiruum üsna napp, ent tagaistet 16,5 cm ettepoole (50-50 suhtes) nihutades on seda võimalik oluliselt suurendada. Tõsi, siis enam taha peale väikelaste kedagi istuma ei mahuta. Seljatugesid saab ka alla klappida, kuid siis tekib põrandasse korralik aste.
Infolustisüsteem on sama, mis ka teistel Suzukidel. Ignises teeb see üllatavalt korralikku häält ning kõlarid ei plärise plastist uksepolstris.
MOOTORID JA JÕUÜLEKANNE
Suzuki Ignis jagab mitmeid komponente, sealhulgas mootorit ja veermikku Baleno ja Swiftiga. Üllatav on aga tootja otsus globaalse mudeli puhul piirduda kõikjal vaid ühe mootoriga, eelpoolmainitud vabalthingava 1,2 l bensiinitarbijaga. Ei mingit downsizing´ut ega ülelaadimist.
Eestis on auto saadaval üksnes viiekäigulise käsikasti ning iselülituva nelikveoga – mõlemad on tuttavad näiteks Swiftilt. Muu maailma tarbeks toodetakse nii esiveolisi kui ka viiekohalisi ja variaatorkastiga mudeleid, aga need versioonid meile ei jõua. Hinnapoliitika ei luba.
VARUSTUS
Varustusega on samuti lihtne. Meil müüakse üksnes GL versiooni, mis on optimaalne kompromiss hinnast ja mugavusest. Standardis on olemas enam-vähem kõik vajalik. Mõistetavalt on selles hinnaklassis konditsioneer käsitsi juhitav ning leed- ja ksenoontulesid ei saa mitte mingi raha eest.
Õnneks on lisavarustuse nimekirjas püsikiirushoidja, mis maksab küll üle mõistuse palju, kuid on pikemate vahemaade läbimisel asendamatu kaaslane. Täiendavalt on lisadena saadaval üksnes metallikvärv ning naviseade.
Standardvarustusse kuuluvad aga veel katusereelingud, mis on ühtlasi nii praktilised kui ka maasturile olulised disainielemendid kui ka mägipidur, mis meie pinnavorme arvestades küll täiesti kasutuks osutub.
SÕIDUOMADUSED
Väike auto sõidab oma suuruse kohta üllatavalt hästi. Arusaadavalt on siin oma roll ka madalates ootustes, kuna 3,7 meetrilt reeglina mingit sõidumõnu oodata ei julgegi. Teemüra on hinnasilti vaadates mõistetav, kuid see on klassi keskmine. Stabiilsus tuleneb väikesest massist ja rataste paiknemisest auto nurkades.
Rool on keskosas kerge ja nõuab tihedat korrigeerimist, kuid tunnetuse ebamäärasus võrreldes parimate väikeautodega on andestatav. Ehkki kõrge kere vajub kurvides veidi läbi, on vedrustus sõiduautolik ja triigib ebatasasusi nagu tänapäeval kohane.
Nelikvedu toimib rahulikult ja probleemideta. Auto väiksus on suureks abiks ka kitsastel metsateedel ümber pööramisel (diameeter vaid 9,4 m) ning kergus (vaid 870 kg!) võimaldab ületada liivaluiteid, kus raskemat autot ootaks peatselt sisse vajumine.
Siiski seab oma piirid nii kitsas rehvimõõt 175/65 R16 kui ka asjaolu, et selle muster on mõeldud kütuse säästmiseks ja M+S märgistus puudub – nelikveole vaatamata sügavasse mülkasse ronida ikkagi ei soovita.
HIND JA ÜLALPIDAMISKULUD
Keskmine kütusekulu jäi ligi kolmveerandtuhande kilomeetri läbimise järel 5,3 liitrile saja kilomeetri kohta, erinevus ametlikust kulunumbrist 4,9 on jahmatavalt väike.
Kui sõita vaid asfaldil ja tavakiirusega, on nii linnas kui maanteel kuluks täpselt 5l/100km, ent rohke maastikusõit ning esimese klassi teed (kus Eestis on teadupärast suviti 110 km/h lubatud) tõstsid kulu ülalmärgituni. 40-liitrine kütusepaak on aga siiski tüütult pisike, kui ees on pikemad otsad.
Auto omanikuks saab ühe euro võrra vähem, kui 14 000 euro eest ning väheste lisade hind on soolane, püsikiirushoidja maksab ligi 700 eurot.
Ka garantii on konkurentidega võrreldes napp – vaid 3 aastat või 100 000 km, ent Suzuki on end ammu tõestanud kvaliteetsete autode tootjana. Kõik Ignised tulevad meile Jaapanist, mis tähendab ühelt poolt kindlat kvaliteeti, kuid teisalt tollimaksu Euroliidu piiril.
KOKKUVÕTTEKS
Kõrge isteasend, hõlbus sisenemine, ruumikas salong ja nelikvedu teevad Ignisest täiesti omaette maailma. Kui siia lisada veel omapärane disain ja mõistlik kütusekulu on tegu igati kaalumist vääriva alternatiiviga nii linnas kui looduses liikuvale aktiivsele noorele ent ka kehvade teede taga elavale maainimesele. Kaalumist väärivaid pooltargumente jagub.
Konkurente mikromaasturile õieti polegi. Suzuki Jimny on mõeldud hoopis karmimale maastikule ja Ladasid meie maal ei müüda. Nelikveolistest võistleb samas hinnaklassis üksnes Dacia Duster, mis on aga juba hoopis teist mõõtu auto.
Kui aga vaadelda Ignist kui väikest linnaautot, siis on konkurente hulgi – näiteks Kia Picanto, Fiat 500, Honda Jazz ja paljud-paljud teised.
PLUSSID
Omanäoline disain
Korralik maastikuvõimekus
KütusekuluMIINUSED
Odav siseviimistlus
Puuduvad erinevad versioonid
Pildid: Mare Albri, Indrek Jakobson, tootja
