Inimesed kipuvad tundma igatsust mineviku järele. Meile meeldib olla nostalgiline. Selle mekk on ühtaegu mõru, magus ja seda saadavad liblikad kõhus.
Nostalgiatunne ei pruugi ühtki minevikusündmust kõikehõlmavalt kirjeldada. See on nagu ärkamine uskumatult ehtsana tundunud unenäost, kus arvad, et mäletad kõike, aga kui seletama hakkad, siis libisevad detailid läbi sõrmede, jättes sulle aja möödudes vaid kogetud sooja hetke mälestuse. Väga meeldiv tunne.
Nostalgiasse matta võivad mitmed asjad – näiteks värskelt niidetud rohu lõhn. Täpselt sama lõhn oli ka mu vanaema talus, kus ta oma kitsi karjatas, või vanade paplitega pargis, kus ma lapsena oma vanaisaga jalutamas käisin. Need lood mida ta rääkis, näiteks oma kortsude päritolust, tulevad alati niidetud rohu lõhna tundes meelde.
Mul oli sel nädalal proovida Suzuki Jimny ja see on läbinisti nostalgiast tehtud. Viimase kuu jooksul olen kirjutanud paarist autost, mille puhul on seos minevikuga väga oluline: Abarth 595, Wrangler ja Defender – kõik need autod on viited minevikule.
Ja see on auto juures oluline aspekt. Vähemalt minu jaoks. Viited on head, omamoodi kummardus unustusehõlma vajunud sugulastele. Suzuki viib tagasi minevikku tüüpilise Jaapani rafineerituse ja graatsilisusega. See viib omaniku tagasi aega, kui ta oli ise laps ja sõitis tagaistmel kaugete sugulaste juurde.
Autosse istudes näete samu instrumente, mis olid teie isa autos. Saate lülitada sõitjateruumi välisõhu ringlust sama hoova abil – isal oli just samasugune! Käivitage auto ja tunnetage, kuidas mootor ellu ärkas – auto kõigub pärast gaasipedaali vajutamist. Tundub nii väike asi, aga kui paljud teised autod teevad praegu nii?
On tunda õrna õlilõhna, kerget vibratsiooni läbi käigukangi, kuulda käigukasti ja mootori töötamist. Kõik see kõlab tänapäeva autojuhi jaoks nagu põrgu, sest see auto on arhailine. Parimas mõttes rõhutab ta seda ja räägib sinuga nostalgia keeles.
Miks Suzuki selle auto selliseks tegi? Kas selleks, et meelitada retrodisainiga uut publikut, aga tegelikult müüa kopsakama hinnasildiga Suzuki Swifti? Kindlasti hoiavad turundajad insenere lühikese rihma otsas, et valmistada toode, mis uuele põlvkonnale meeldiks? Aga ei, siin Sa eksid. Jimny ei ole maskeeritud luukpära. See on tõeline, traditsiooniline maastur. Nii õige, et jätab maha sellised konkurendid nagu Wrangler, Defender või G-klass.
Ja põhjuseid on mitu. Kõige tähtsam on see, et sellel on redelraam ja sõltuv vedrustus. Neile, kes sellest teemast ei huvitu – see on väga veevee-eelne, kuid maastikul väga tõhus. See annab talle võimaluse ronida sinna, kuhu Sa isegi jalgsi ei läheks. See on fenomenaalne maastikuauto. See võib mujal kui maastikul sõitmise äärmiselt ebamugavaks muuta – seda autot saab väga kõvasti kõigutada, kui foori taga oma lemmiklaulu järgi tantsida.
Teine tõestus sellele, et insenerid saatsid turundajad põrgusse, on mootor. Jimnysse on pandud kõige tavalisem 1,5-liitrine 100-hobujõuline mootor. Ilma hübriidita, ilma turbiinita, keskkonda arvestamata. Seetõttu tegi Suzuki Euroopas Jimnyga väga julma nalja. Olete vast märganud, et see on kaheistmeline, kunagi aga müüdi teda 4-kohalisena.
Kuid nõuete tõttu peavad autod olema keskkonnasõbralikumad ja Jimny, tuletan meelde, on eelajaloolise mootoriga. Ja Suzuki otsustas – Jimny pole sõiduauto, vaid veoauto. Ja tarbesõidukitel on muud standardid ja Jimny sobib sinna suurepäraselt. Nii et teie ees on veoauto.
Viimane, kuid mitte vähem oluline, on funktsionaalsus. Jimnyle lähenedes märkad mööda katust jooksvaid sooni – see on vee äravool, et pärast vihma ust avades märjaks ei saaks. Sõitjateruumis on palju paljast metalli, kuid seda saab hõlpsasti varustada täiendava riistvaraga, kui tõmmata välja kümned tehases valmistatud tüüblid.
Kui veidi liialdada, siis see auto on kõige arenenum restomod, mida praegu otse tootjalt osta saab. Ta tekitab siirast huvi iga koha vastu, kus temaga sõita. Lastele on see kui suureks puhutud mänguasi, täiskasvanute jaoks on see kiirtee lapsepõlve, mil kõik oli teisiti. Minu jaoks on see elav dinosaurus, peaaegu müütiline olend, kes on siin maailmas lihtsalt niisama olemas. See ei pruugi mulle meelde tuletada, miks mu vanaisal nii palju kortse näol oli, aga nostalgiatunde tekitab see kindlasti. Aitäh, Suzuki.
Fotod: Vladimir Niinimäki
