Accelerista autorite nimistuga liitub esmakordselt Margit Männamaa, kes ühel ilusal märtsikuu nädalavahetusel võttis ette sõidu Saaremaale, kaaslaseks uus Volkswagen Tiguan eHybrid.
Esimene sõit Peetrist Kalamajja oli juba hirmutav. Kas ei osanud mina sõita või oli liiklus liiga tihe, aga Kalamajja jõudes oli juba pool akut tühi. Taipasin, et elektriga sõita on siiski hetkel suhteliselt kulukas ning edasine sõit jätkus bensiini toel.
Linnast välja sõites avastasin korraga, et mootori häält enam kuulda polegi. Nagu võluväel oli aku vahepeal jõudnud end täis laadida ning elektriline sõit Saaremaa poole võis alata.
Nagu uue auto puhul ikka, on vaja ju kõik sees olevad nupud läbi uurida – seda sai teha juba sõidul Virtsust Kuivastusse, et praamisõit kiiremini mööda saata. Kui eelmise aasta lõpus kirjutas Indrek Jakobson Tiguani muudatustest, siis mõne punkti saan ise ka juurde lisada.
Disaini poolest on uue eHybridi kliimaseadme puutetundlikud liugurid ilusad, kuid nõustun Indrekuga – ebapraktilised… kui mehed sõidavad kinnastatud kätega, siis naistel on enamasti pikad küüned (nii ka minul) ning nendega oli tõesti kehv kliimaseadeid muuta.
Pöördlülitid ei ole naiseliku pilguga vaadates ilusad, kuid kindlasti praktilisemad. Ise asendaks need hoopis tasapinnaliste tavaliste nuppudega. Sama oli ka roolinuppudega…liiga tundlikud ning kohati tegi auto asju omasoodu ja sõidu ajal sai jälgida, millistele nuppudele seekord pöördel kogemata pihta lähen.
Väga meeldisid mulle aga armatuuri erinevad võimalikud displeid:
Mugav on see, et kaardi saab endale otse silme alla panna ja selle järgi sõita – ei pea kogu aeg pead paremale keskkonsooli poole keerama, et jälgida, milliselt rajalt tuleks pööre teha.
Tiguani suureks plussiks on selle kõrgus. Pika inimesena on mulle väga oluline sõidumugavus. Kuna mind vaevavad tihti seljavalud, siis pean eriti oluliseks juhiistet. Tiguaniga ei mõelnud ma kordagi seljavalule, kuigi sõit oli pikk. Selle hoidis ära kõrge juhiiste, mis tagas õige jalgade asetuse pedaalidel ning omakorda hea väljavaate.
Ka liiklusohutus on mulle väga oluline ning seda Tiguani õige juhiasend juhiistmel pakub. Kui rääkida veel pikkadest inimestest, siis ruumi autos jagub. Kui ise olen 1,8 m pikk, siis minu ehk juhi taga istus 1,91 m pikkune kaasreisija ning ka tema tundis ennast seal mugavalt. Seda juba väga tihti ei juhtu.
Kui tulla tagasi liiklusohutuse juurde, siis juhiabisüsteemid tekitavad natuke muret. See on küll asi, mida muuta ei saa, kuid kas igasugused raja- ja pikivahehoidjad on ikka need, mis peaksid olemas olema? Katsetasin tühjal liiklusele suletud territooriumil neid toredaid abilisi.
Kui juhiabisüsteemid olid tööle rakendatud, siis võtsin käed roolist umbes 5 cm kaugusele (et kiirelt rool haarata, kui midagi peaks juhtuma). Ja kuidas jätkus sõit? Alles väga palju sekundeid hiljem, mis on näiteks 90 km/h juures meeletu vahemaa, tuli ette kiri „Võtke roolimine üle!“
Kuid tegelikult seda otseselt isegi tegema ei oleks pidanud. Piisas vaid paari sõrmega rooli puudutamisest, kui kiri juba eest kadus. Ehk kui sul on ühes käes hot dog ning teises käes kohv, siis saab neid rahulikult süüa-juua, kuna auto sõidab ise. Aga liiklusohutus?
Kokkuvõtteks
Sel korral keskendusin peamiselt välimusele, mugavusele ja liiklusohutusele. Tehnilisest poolest kirjutas Indrek siin rohkem, Tiguani tehnilised andmed, mudelikonfiguraatori ja hinnakirja leiab siit.
Üldpildis on Tiguan eHybrid just selline auto, mida võiksid proovida kõik seljavalude käes vaevlevad inimesed. Siin on mõeldud nii juhi kui ka kaassõitjate mugavusele – oled sa üksi või perega, mugavus on garanteeritud. Samuti on minu arvates Tiguan eHybridi hinna ja kvaliteedi suhe väga hästi paigas.
Sõitmist ei tahtnud ma igatahes kuidagi lõpetada ja kui laulusõnad ütlevad „Loojangule vastu kappab üksik hobune“, siis minu seiklus Saaremaal lõppes hoopis varajastel hommikutundidel…
Fotod: Margit Männamaa
