Kui ülemöödunud kümnendi teises pooles kujutas Toyota Land Cruiser endast Maarjamaal peaaegu rahvaautot, siis järgmine kümnend möödus RAV4 valitsemisajana. Kuid inimesed tüdinevad ka parimast ning mullu jälle maailma suurimaks autotootjaks tõusnud Toyota mõistis, et pisut kaarte segada poleks paha.
Nii võeti vastu otsus tuua Euroopa turule Ameerikas ja Austraalias juba kaks kümnendit edukalt müügil olnud Highlander, kes paratamatult hakkab tulevikus hammustama mõlema eespoolmainitu turuosa. Samas oodatakse nüüd Toyota müügisaalidesse kliente, kes vajavad lihtsalt suuremat autot, ent kelle jaoks Sharalaxy on lootusetult out.
Toyota Highlander ei ole „ameeriklane“ üksnes oma suuruse ja pehmuse tõttu – meile saabuvad autod ongi valmistatud USA-s Indiana osariigis Princetowni linnas asuvas koostetehases ning disainitud Kalifornias Calty stuudios. Pole raske arvata, et lisaks Siennat ja Sequoiat (kumbki mudel Euroopasse ei jõua) tootev Toyota on Princetowni suurim tööandja ning piirkonna majandusmootor.
Tegelikult jääb üldse arusaamatuks, mis kaalutlustel Toyota nii pikalt euroversiooniga venitas. Euroopa suurlinnades on küll jätkuvalt populaarseimad B-segmendi ehk väikeautod, kuid sealt väljaspool on mahukad autod alati hinnas olnud. Ilmselt tuli mahtuniversaalide vaimustus enne lihtsalt üle elada.
Tõeliselt suur…
See auto on tõeliselt suur! 4,97-meetrisena on ta Land Cruiserist pikem ning ka „jalanumber“ on suurem – veljemõõt on olenevalt varustusest kas 18“ (madalaim, Luxury) või 20“ (kõrgemad Executive ja Premium tasemed). Samas jagatakse platvormi tunduvalt väiksema RAV4-ga ning see annab kasutusomadustes tunda.
Sisse istudes tundub istmepadi lühike ja reietuge napib, aga sellega harjub väga kiiresti. Ust kinni lüües tundub siiski, et viimse detailini pole noobelmargi väärilise tulemuse saavutamisse panustatud – puudub see tume mütsatus, mille eest kliendid on nõus nii mõnegi lisaeuro välja käima. Aga Lexuse turgu ei saa ju ka täielikult endale võtta.
Juhi parema küünarnuki all on mahukas mitmetasandiline laegas, mille kõige ülemine kiht on mõeldud nuhvli juhtmevabaks laadimiseks. Androidiga telefoni pildi keskekraanile saamiseks on aga siiski juhet vaja.
Odavamal versioonil on väiksem keskekraan, istmed pole ventileeritavad, peegel on peegel, mitte kaamera. Viimane töötab nii hästi, et kui ei teaks, siis ei saakski aru, et tegu on kaameraga.
Kui kahes esimeses reas on ruumi laialt, siis kolmandas istmereas on olud väga kitsad, aga see auto polegi mõeldud igapäevaselt seitsme täiskasvanu mahutamiseks. Kolmanda istmerea alla klappimine käib lihtsalt ning siis on ruumi juba kuni 658 liitrit, teise rea alla klappimisel moodustub aga juba hiiglaslik pea kahekuupmeetrine (1909 l) pakiruum.
Kui aga kolmanda rea istmed on püsti, jääb nende taha 268-liitrine pagasiruum, mis tegelikult on igapäevaseks kasutamiseks täpselt paras. Kuna muid pagasi organiseerimise viise pole, on kolmas istmerida selleks igati sobilik lahendus.
…ja tõeliselt mugav
See auto on mugav. Suurus ja mugavus on need omadused, mis ei jäta end juhile hetkekski meenutamata, ehkki üleilmses (eriti Ameerika) mõistes on tegu vaid keskmise suurusega maasturilaadsega.
Sõit on täiesti ettearvatav, auto käitubki nagu tüüpiline „ameeriklane“ – väga pehme, väga mugav, aga mõistagi mitte väga konkreetne. Kõrge auto on vaatamata oma suurele massile tundlik külgtuule suhtes ning suuremad maanteekiirused (talvised möödasõidud 2+1 lõigul) nõuavad juhilt vahel suurt tähelepanu. Samas triigib auto kevadisi teekonarusi nii, nagu oleks seal all värskelt pinnatud tee, ühtlasi seejuures mõnusalt õõtsudes.
Rool soojeneb väga kiiresti, ent osa sellest läheb liiga kuumaks, ülevalt ja alt jääb aga külmaks. Kas selline pisiasi on kokkuhoid või enamik juhte hoiabki roolist vaid teatud kohtadest kinni, jääb teadmata. Auto enda soojenemine võtab aega – aga sinna pole midagi parata, sest hübriidile vedelkütusel töötavat eelsoojendit (nn Webasto) paigaldada ei lubata.
Highlanderiga püüab Toyota jõuda uuele tasemele digitaalsuses. 8-tolline infolustisüsteem koos Apple CarPlay ja Android Autoga on standardvarustuses, kuid Premium saab suurema 12,3-tollise ekraani, lisaks on saadaval ka WiFi ja 11 kõlariga JBL-i helisüsteem. Mis olulisim – ekraanid (ja nende taga olev tarkus) toimetavad kindlalt ja kiirelt, mitte ei käi igale nupuvajutusele Ameerikas või Jaapanis vastust küsimas.
Suurus ei tähenda aga mahukaid laekaid, nii mahutab külgtasku vaid 0,5-liitrise pudeli. Liitrise ka, kui hästi pressida, aga kaua see seal ei püsi. Küll aga saab auto kiita standardvarustuses oleva soojendusega esiklaasi eest ning ohutust lisab ka tagurduskaamerate pesufunktsioon.
Üllatavalt säästlik
Kui mujal maailmas pakutakse ka võimsat V6 mootorit, siis Euroopasse jõuavad vaid 2,5-liitrised Atkinsoni tsüklis toimetavad bensiinimootorid koos hübriidsüsteemiga, mis kombineerib vastavad 140 kW ja 101 kW täiesti piisavaks koguvõimsuseks.
Nelikvedu tähendab sedapuhku tagasillal paikneva elektriajami poolt veojõu lisamist ka tagaratastele. Mootori küljes toimetab CVT käigukast, mis oma olemuselt sobib autole väga hästi ning võimaldab vajadusel ka üsna kiiret edasiliikumist – „sajani“ kiirendab üle kahetonnise tühimassiga hiiglane 8,3 sekundiga!
Keskmine kulu 700 km väldanud proovisõidu lõpuks oli 7,4 l/100 km kohta. Arvestades, et tegu oli kevadpäikese poolt esile kutsutud pigem suvisemapoolsete kiirustega, võib tulemust täiesti rahuldavaks lugeda.
Nulli kraadi kandis paarikilomeetriseid linnaotsi tehes (see, kuhu hübriid ongi mõeldud) oli kütusekulu üsna täpselt 10 liitrit sajale. Aga ka teised autod ei näita sellistes tingimustes paremaid tulemusi.
Highlanderi hinnaskaala on lihtne. Luxury-tase maksab pisut alla 45 tuhande, Excecutive alla 50 tuhande ning Premium üle 55 tuhande euro. Juba madalamatel tasemetel on autod väga hästi varustatud nii et mõtlemiseks-kaalumiseks põhjust jagub. Täielik hinnakiri on siin.
Kokkuvõtteks
Highlanderi näol on tegu tõsiseltvõetava alternatiiviga inimestele, kes ei pelga pisut suuremat pöörderaadiust ega laiemat parkimiskohta otsida. Praktiline valik on see ennekõike peredele, kuid ka kõigile neile, kes vajavad üle keskmise ruumikat sõidukit.
Turul on konkurente piisavalt. Hyundai Santa Fe, Kia Sorento ja Volkswagen Touareg kipuvad samasse mõõtu, ehkki kõik ei paku seitset istekohta, mida võib kindlasti Toyota trumbiks lugeda.
Ja kui autole värvi valite, siis meenutage, et sellele autole diiselmootorit ei pakuta. Seega pole mõtet ka halli metallikut (nagu testiauto kahjuks oli) valida, vaid ikka puhtamaid toone nagu valge või must. Auto ilu ja majesteetlikkus pääsevad nii oluliselt paremini esile.
Plussid
- Mugav ja vaikne
- Väga palju ruumi
- Säästlik hübriidajam
- Kvaliteetsed viimistlusmaterjalid
Miinused
- Kitsas kolmas istmerida
- Napp mootorivalik
Fotod: Indrek Jakobson
