Seest suurem kui arvata oskaks
Baasvarustuses kõik turvaliseks sõiduks vajalik
Sobib kahe lapsega perele, noorele, paarile, firmale…
Hind alates 17 990 eurost

Toyota CHR ehk Coupé High Rider ehk maakeeli sportlik kupeemaastur, veel lihtsamalt kõikjalsõitja, on kahtlemata üks 2016. aasta oodatumaid autouudiseid. Võrdselt põnevust kütta on suutnud seni vaid Škoda 7-kohaline maastur Kodiaq, mille esmaesitlused on toimunud enam-vähem samas tempos C-HRiga.*

Kumbki nimetatutest läheb fännijahile omas segmendis, seega ei pea ajakirjanik end poliitkorrektselt ribadeks laskma, vaid saab kaunisti öelda, et igas suuruses maasturid ja kõikjalsõitjad rokivad end ostjate südamesse jämeda järjekindlusega.

CHR sealjuures on juba tõestanud oma sooneutraalsust – vahet tegemata näikse see hullutavat igatüht, kes jaapanlaste (see on tinglik, CHR valmimisel on osalenud rahvusvaheline inseneride ja loovisikute seltskond) läbikomponeeritud disaintoodet lähemalt näppima pääseb.

Eesti esmaesitlusel tõmmati proovisõidulaud poole tunniga lagedaks ning turvamehel tuli õues lahendada pisike vahejuhtum, kus üks kaasa ähvardas teist kolmanda maailmasõjaga, kui see talle demoautot kohe koju ei veereta. Kiirendasime oma seltskonnaga sammu, sest võõrast tüli silmjõllitada pole viisakas. Üks on selge, eestlased ei ole erand, vaid tõsiseltvõetav CHR-fänniklubi.

[dropcap]MINU LUGU [/dropcap]Küsimusele, milline on minu autoeelistus, vastan alati üsna ümaralt ja ühtmoodi: “Ma olen lihtne inimene, mulle meeldivad kõik silmapaistvad autod, millega saab päriselt sõita.” See vastus jätab üsna palju ruumi tõlgendamiseks, aga tõsi on, et ma hindan auto juures võimalust ise sõiduprotsessis osaleda, seda nautida ning sealjuures ka suhteliselt edevalt silma paista.

CHR vastab seatud tingimustele üsna ideaalilähedaselt: silmapaistev, hästi sõidetav ja kaasaegne auto, mille kvaliteedinäitajad ja hind on ilusti paigas ning mida soetades ei pea eriti mõtlema sellele, mis saab siis, kui ükskord ära tüdined – Toyota ju, “peaaegu igavene auto”, nagu nad räägivad. Minu silmis ka “mitte liiga maasturilaadne” vaid täitsa… numpts sõiduvahend.

Mul on olnud ainulaadne võimalus näha CHRi turuletoomist esimestest sammudest alates. Proovisõiduringid Madridi ümbruses, kus sain proovida nii 1.2-liitrise turbobensiinimootoriga kui hübriidajamiga CHRi sõiduvõimeid, on selle loo kontrapunkt. Nüüd olen nii näinud kui käinud virtuaalreaalsuses ja lõpuks oma käega 192 km/h välja sõitnud. CHR on saanud tervikuks.

[dropcap]JÕUALLIKAD [/dropcap]CHR-i mootorivalikus on uhiuus 1,2-liitrine, 116-hobujõuline otsesissepritsega turbo-bensiinimootor, mida saab koos 6-käigulise käsikasti või MultiDrive S variaatorkastiga. Turbomootoriga autot saab ka elektroonilise nelikveoga. 1,8-liitrise, Priuselt tuttava uuenenud VVT-i (122 hj) hübriidajami juurde käib e-variaatorkast ning auto on esiveoline.

Mõlemad jõuallikad tulevad Eestis ka valikusse, hübriid juba on, turbo kohe-kohe jõuab. Sealjuures hakkab 1,2-liitrise turboga ja 6-käigulise käsikastiga baasvarustuses (Standard) CHR maksma vaid 17 990 eurot. Müügiprognoos näitab, et kuni 75% CHRidest müüakse kohe alguses hübriidajamiga, turbomootori osakaal ajas järjest kahaneb.

Euroopa esitlusel küsiti, kas kunagi on oodata ka diiselmootorit, aga selle peale kõlas saalist mitmest kohast üllatunud “miks seda vaja peaks olema?”. Praeguste plaanide kohaselt diislit valikusse ei tule, küll võib paari aasta pärast loota CHR GT-versiooni, mille baasiks saab 1,6-liitrine turbo-bensiinimootor.

[dropcap]VARUSTUSTASEMED [/dropcap]Varustustasemeid on neli + 2 “poolikut” ehk plus-varianti: Standard, Active, Dynamic (Plus) ja Luxury (Plus). Kõige kõrgemas varustuses C-HRil on peamine rõhk välisele ja sisemisele vormile: autol on 19-tollised mustad kergmetallveljed (Standard tasemel 17″ terasveljed), sõitjateruumis nahksisu ning hullutavad disainelemendid, sh meeleolu loovad leedribad, suur digiekraan, sportistmed jpm.

Aga see kõik ongi väline vorm ning pisiasjad, mis võimaldavad igaühel komplekteerida endale just täpselt sellise C-HRi nagu meeldib. Baasvarustuses on autol olemas kõik sõitmiseks ja ellujäämiseks vajalik: automaatsed kaugtuled, jalakäijate tuvastamine koos kokkupõrkeennetusega, rajalpüsimise märguanne, kohanduv kiirushoidik, nõlvaltstardiabi, leed-päevatuled…

See, et diginuhvli asemel on nuppudega raadio ning mõni ekraan on väiksem, ei mängi sealjuures suuremat rolli. Toyota on CHR puhul põhjalikult läbi mõelnud eri autoomanike vajadused ning lähtunud põhimõttest, et turvalisuses ja sõidetavuses allahindlust ei tehta. Suurepärane suhtumine!

Toyota lehel on olemas konfiguraator ning tabel, kus võrrelda, mis imevidinad mingil tasemel autole külge riputada saab. Katsetage!

[dropcap]RUUM [/dropcap]Eesistujatel on ruumi küllaga, tagaistmele mahub kõrvuti kolm last või kaks normaalmõõdus täiskasvanut. Pikemad mehed kurtsid pisut laugja kupeejoone “pähekukkumise” üle ning nurisesid jalaruumi pärast. Mina oma 170 sentimeetriga mahtusin tagaistmele mõnusasti ära.

Panipaikade paigutus on hästi läbi mõeldud, kindalaegas on sügav ja ruumikas, vahelaegas mahutab püstise pooleliitrise veepudeli. Miinuseks on laekakatte/käetoe pikendamise võimaluse või selle kõrgemasse asendisse fikseerimise puudumine.

Pakiruum on kupeejoonega auto kohta suur, laadimisava lai ja madal, istmeid alla lappides saab ruumi veelgi laiendada. Tootja on siinkohal mõelnud kõikvõimalike vee- ja talvespordi harrastajatele: surfilaua saab sisse lükata, jalgratta(d) samuti, kui esiratas alt võtta.

Silma järgi (proovida ei saanud!) mahutaksin ära ka täismõõdus titevankri, aga vist lapiksin igaks juhuks siiski tagaistmest osa alla. Vähenõudlikuma jaoks on siin avarust piisavalt, et kujundada CHRist endale kasvõi mobiilne magamistuba.

Kokkuvõtvalt on viieukseline (tagumiste uste lingid on uputatud uste ülaserva) C-HR seest suurem kui väljast paistab, ja see on vaid positiivne.

[dropcap]JUHI TÖÖKOHT JA INFOLUST [/dropcap]Soovitus: võtke vähemalt juhiistmele elektroonlised valitsad, millega tool mugavalt õigesse asendisse sõidutada. Sportistmetel on olemas ka sätitav nimmetugi, mis pikal teekonnal seljas pingeid vähendab. Õige isteasend on oluline, sest A-piilar on üsna jäme ja vähegi hooletumal sudimisel jääb see teatud nurga all juhi vaatevälja.

Ruumi on juhikohal piisavalt, olulised nupud on käeulatuses ja paigutatud loogiliselt. Roolil jäävad mõlema pöidla alla mugavad valitsad, nooltega üles-alla-paremale-vasakule liikudes ning keskmisel “kodunupul” valikut kinnitades saab kiirelt kuvada armatuuriekraanile soovitud info, sättida helitugevust, sõidukiirust või vahetada sõiduviisi.

Rool on üsna suur ja käes mugav, kuigi tavaline – muidu nii väljapeetud interjööris mõjub see kohmakalt. Päeva päästaks salongi iluliistudega harmoneeruv kontrasttikand.

Infolusti 8-tolline värviline ekraan on puutetundlik, olulised (samuti puutetundlikud) menüünupud on toodud ekraani servadesse, mis põhivalikute tegemist lihtsustab. Vaid baasvarustuses C-HRil seda iluilu ei ole, seda asendab tavaline MP3 ja CD-mängijaga raadio. Infolusti süvenemine, tõsi, nõuab oluliselt rohkem aega kui mul käes oli, keskendusin peamiselt sõitmisele.

[dropcap]SÕIDAME! [/dropcap]Ajakirjanikel oli nii turbo- kui hübriidversioonis C-HRiga võimalus sõita kahe päeva jooksul. Teekonnad olid vaheldusrikkaks planeeritud, ülevaate sai sõidukite käitumisest nii linnakividel, kiirteel kui ka külavaheteedel.

C-HRi kujustamisel on peamised märksõnad (iseenesestmõistetavalt!) aerodünaamika, manööverdatavus, sõiduomadused. Pikem teljevahe lisab stabiilsust ja lihtsustab manööverdamist, tilgakujuline kere suunab õhuvoolud autost mööda nii, et tuulekohinat tavakiirustel kabiini ei kostagi.

Mida suurem kiirus, seda kõvemini auto end tee külge “liimib” ning hübriidajamiga 184 km/h ja turboga 192 km/h kiirteelinti neelates polnud mul hetkekski tunnet, et asi võiks käest minna. Sealjuures on mürafoon väike, mõlemad jõuallikad on vaiksed.

Jäik kere ja mitte üleliia pehme vedrustus ning kolm sõiduviisi – öko (sobib linna), mugav (maantee), sport – teevad C-HRiga sõitmise täitsa vaheldusrikkaks. Vaikimisi sõiduviisil triigitakse siledaks väiksemad konarused ning lamavast politseinikust kogemata liiga kiiresti üle lennates ei kuku alla laepaneel ega lenda suust proteesid (õigus, mul polegi, aga siiski…).

Mina olin “see julgem” ja proovisin ära põlluserva ja heinamaa ning mudas kakerdamise. Turbo-bensiinimootoriga CHR kliirens on 16 cm, hübriidajamiga sõidukil 15,3 cm, seega ei saa me kindlasti rääkida maastikusuutlikust sõidukist, aga esiveoline hübriid tuli kenasti muda ja põlluga toime, nelikveoline turboisend ronis usinalt mööda suuri kive võsa poole. Eks see on veidi ka juhi sõiduoskustes kinni, aga Eesti teedel peaks auto igal juhul hakkama saama.

Kütusekulu sõltub istme ja rooli vahelisest lülist ning gaasipedaali survestamise tugevusest. Hübriidajamiga C-HR näitas meie ekipaažile päeva lõpuks keskmist kulu 5,6l/100 km (sisaldas lõike “nagu torust tuleb”) ning 1,2-liitrine turbomootoriga isend teisel päeval 6,6 l/100 km. Kiirteel, 190+ km/h edasi sööstes neelas masin kütust 9-10 liitri vahel sajale. Õnneks ei saa te seda Eestis järele teha…

[dropcap]KOKKUVÕTTEKS [/dropcap]Jah, mina eelistan hübriidajamiga C-HRi, lihtsalt sellepärast, et ma olen Atkinsoni tsükli fänn ning dislade päralt on minevik, hübriidide päralt tulevik ja Toyota oskab seda tuleviku asja hästi.

Siiski üllatas uus 1,2-liitrine turbo mind ja kolleege oma särtsakuse ja sööstuvõimega ning tegi mõne koha peal hübriidile pähegi – ei olnud “ootame-vaatame” hetke, vaid nagu vajutasid, nii hakkas minema. Pisike, aga terane agregaat! Sestap, kes pole veel hübriidajami usku, saab rahus valida turbo…

[dropcap]KIRSS TORDIL [/dropcap]Juhi seisukohalt moodustavad kõrgemast varustustasemest selle magusama osa sportistmed. Need on õnnestunud kujuga, toetavad hästi keha ega sooni külgedelt ka pikemal teekonnal. Istmepadi oli minu jaoks piisava pikkusega. Tunne on, nagu istuks Lexus RC-s.

Hämmastav, et CHR ongi kohati rohkem Lexus kui Lexus ise – ergonoomilise, kergelt juhi poole pööratud infoekraani menüüd on üles ehitatud sammuke loogilisemalt, armatuuri materjalid ja kujustus pakuvad väärilist võrdlust, peensusteni läbi mõeldud sisedisain teeks au igale noobelklassi sõidukile. Samas, mis arengust autotööstuses me rääkida saaksime, kui poleks meeldivaid üllatusi? Selle vastu, et nn. igapäevaautod on järjest turvalisemad, mugavamad ning detailideni läbimõeldud, pole ju kellelgi midagi.

Polegi muud soovitada, kui andke tuld ja kui meeldib, ostke ruttu ära. Euroopa diileritelt tuleb juba murelikke sõnumeid, et nad ei jõua (vist) nii hooga ette anda kui nõutakse. Kes ees, see CHR rõõmus omanik juba kohe varsti!

Loe lisa ja pane proovisõit kirja siin

*Toyota sportliku kupeemaasturi õige nimekuju on C-HR. Et lugejad sellest autost kirjutatud artiklid kindlasti üles leiaksid, on üleilmselt lubatud ka variant CHR. Jätame vabaduse guugeldada mõlemat moodi ja Ylle proovisõidulugu Acceleristast üles leida.