2019. aastal ilmavalgust näinud V põlvkonna Subaru Forester on maastikusuutlik pereauto. Subaru on uude “forekasse” kokku pannud ideaalilähedase komplekti erinevat varustust ja omadusi, boonusena on see maailma kõige turvalisem SUV. Uku Tampere tegi Foresteriga kolm nädalat proovisõitu ja kirjutab oma tähelepanekutest.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama ajast, mil oma igapäevasõite neljanda generatsiooni Foresteriga tegin: igati tore auto, aga mõne kummastava kiiksuga, millega ma lõpuni ära harjuda ei suutnudki. Uustulnuk on eelkäijaga võrreldes suur hüpe tulevikku ning siinkohal ei pea ma üldsegi silmas kaksikajamit.
Paar aastat tagasi nimetasin ma pereautode etaloniks Subaru Outbacki ja siinkohal tuleb mul öeldut natukene ümber vaadata – Outback teeb kõike, mis ühele lastega ja loomadega linna ja maakodu vahet reisivale perele vaja ning teeb seda paremini kui Forester “neljas”.
Eestis on mõlemad mudelid populaarsed ning täna on keeruine öelda, kumb on parem – Outback on pehmem ja mugavam, mõjub luksuslikumalt. Forester on pigem maastikule ja töötegemiseks sobivam, “metsamees” ju.
Kui eelmiste põlvkondade võrdluses oli nendel kahel selgem vahe, siis praegu on piir kahe kange vahel märksa hägusem. Kuigi tõsi on, et ka uus Forester ei ole kaotanud oma metsamehe vaimsust ning ka juhikohalt vaates on alles jäänud kõrge isteasend, ja madal kapott, mis auto nurgad kenasti kätte näitab.
e-Boxer hübriidajam
Ma pole küll eriline rohetehnoloogiate ja hübriidajamite sõber, kuid pisike käigukasti integreeritud elektrimootor ning miniaku pagasiruumis, on selles komplektis see, mis minu subjektiivse rahulolu viimistleb. Aku muide on väga seksikalt pagasiruumis põhjamati all näha.
Võibolla on asi selles, et minu ootused hübriidajamitele on ebaratsionaalselt kõrged, kuid mu ainuke etteheide Subaru “iselaadivale” kaksikajamile on see, et elekter võiks sõitu rohkem toetada.
Foresteri põhijõuallikaks on 2-liitrise töömahuga bensiinimootor, mis Subarule traditsiooniliselt on lamamootor ehk boksermootor.
See pakub toredamat mootorihäält ja madalamat raskuskeset, olles ühtlasi natuke ökonoomsem. Kaalujaotuse parandamiseks on käigukasti külge lisatud 12 kW elektrimootor, mis suurendab sõiduki pöördemomenti 65 Nm võrra.
Tähtis on siinjuures tähele panna, et Subaru pole elektrimootorit lisanud mitte ökonoomsuse vaid lisavõimsuse jaoks – elektrimootor annab lisajõudu siis, kui seda kõige rohkem vaja on.
Kuna lisavõimsus tuleb üle jäävast liikumisenergiast toodetud elektrist, siis on see saastevaba lisavõimsus ning sama võimsuse saamiseks on kütusekulu ligi 11% väiksem. Ehk siis “sama raha eest rohkem võimsust.”
Elektrit võiks rohkem olla!
Olles ise sõitnud eelmise põlvkonna Foresteriga, võin etteruttavalt öelda, et sama töömahu ja võimsuse 110 kw juures on uuel “metsamehel” praktilist võimsust tuntavalt rohkem ja ka kiirendus parem, kütusekulu on umbes sama, 7-9 liitrit/100km kohta sõltuvalt asjaoludest.
Lühidalt – rohepaanikat põdevas maailmas tuleb tarbijate “kaugemale, rohkem, kiiremini, paremini”- ootustele vastata. Sestap särtsakama hübriidajamini jõutigi. Järgmise uuendusega võiks selle efektiivsemalt tööle panna.
Elektriajamil on enam kui küll jõudu ja akuski mahtu selleks, et ummikus ainult elektri jõul liikuda. Ajam paraku on seadistatud nii, et iga reipama liigutuse peale võtab bensiinimootor üle.
Väga ettevaatlikult meelitades on võimalik ka pelgalt elektri jõul liikuda, igapäeliikluses kiirenduspedaali aga nii õrnalt vajutada, et bensiinimootor tööle ei rakenduks ja kaasliiklejad 15-20 km/h roomajale näppu ei näitaks, ei õnnestu.
“Tere tulemast”, bensiinimootorite tahmaosakeste filter
Uue Foresteri keskmine kütusekulu tehase andmetel on 8l/100km kohta ning see on mitmenädalase testisõidu kogemusel hinnates reaalne number.
Eelmise põlvkonna Foresteriga ökonoomitasin vahepeal väiksemaid numbreid, aga pikaajaline keskmine kippus ikka üle 9 l / 100 km kohta.
Võiksju viriseda, et aastal 2020 on selline kütusekulu natuke palju, aga teiste tõsiseltvõetavate nelikveolistega võrreldes pole Foresterile midagi ette heita.
Eriti nüüd, kus tahmaosakeste filter on jõudnud ka bensiinimootoritele GPF nimelise käkina, ning nende janu on võrreldav eelmise sajandiga.
Outbacki 2,5-liitrisest mitte-hübriidajamist on ökosõites võimalik meelitada veerandi võrra (-25%) kütusekulu. Suure osa seletab aerodünaamika – maastur ongi kandilisem kui universaal.
Pooltargumentide padusadu
Esimene ja kõige olulisem neile, kes autoga teelt maha keerama peavad: uuel Foresteril on “vana hea” Subaru sümmeetriline nelikvedu. Ei mingit e-nelikvedu, mis lubab tugevatel kiirendustel veoskeemist hoolimata tühja kaapida. Ei mingit muud tringel-trangelit.
Mitu ülepiiri kolleegi pealkirjastasid uut Foresteri arvustades oma lood “no nonsense SUV” – emakeeles võiks see olla “mittemõttetu mitmeotstarbeauto”. Ja nii see on. Forester on päris asi.
Kuigi CVT ehk variaatorkäigukast ei kuulu mu lemmikute hulka, sest kõrvaltvaatajale tundub, et sõiduk on rikkis ning näiteks maanteel põhjagaasiga möödasõidu tegemine on natuke piinlik kogemus, siis Foresteri puhul mina ei kurda.
Nagu Outbackil ja XV-l on ka Foresteril peal parem-kui-varem kohendatud variaatorkast – selle ülekande keti lülisid on tehtud lühemaks, mistõttu on kasti enda tööhäält oluliselt vähem ning Subaru variaatorkastile juurde programmeeritud astmed/käigud on timmitud sedavõrd asjalikeks, et CVT-agoonia lihtsalt ununebki.
Alles jääb hea kogemus – sõnulkirjeldamatu sõidu sujuvus ning lihtsus ja imestus, et linnakiirusel auto mootor pea tühikäigupööretel töötab.
Prille ei maksa aga liiga roosaks tuunida, sest eks ta suuremate koormuste all ja kiirustel kisendab ikkagi. Uuel Foresteril on aga nii kütusekulu kui CVT andeks antavad, sest tervik on asjalik.
Sümmeetrilise nelikveo, variaatorkasti ja madalalt väänava mootoritekomplekti veenvaks täienduseks on 22 cm kliirens ja auto kõhklematu suutlikkus igasugustel teedel. Seda võib võrrelda Toyota Land Cruiseriga, “länkarit” on nimetatud ka maasturite kuningaks.
Kolleegid välismaalt on värsket ja eelmise põlvkonna Foresteri testinud ka eriti karmidel teedeta maastikel ning auto on maastikusuutlikkuse kategoorias igati kiita saanud.
Uuel Foresteril on X-mode veojõujuhtimise süsteemi täiustatud, lisandunud on maastikusõidu valikuid, olemas on automaatne mägipidur.
Formaalselt on Forester maastikusuutlik pereauto, aga praktikas trügib see ka päris maasturite mängumaale ja ei jää seal naerualuseks. Ja uus Forester on maastikul veel parem kui selle eelkäija.
Praktilisus ennekõike
Uue Foresteri väljatöötamisel on mõeldud ennekõike omanikule ja praktilisusele. Esmatähtsad on mahutavus, otstarbekus ja pukseerimisvõime – see, mis on “metsamehest” aegade jooksul hinnatud sõiduki teinudki.
Viienda generatsiooni puhul tahaks aga küsida, kui kõik praktiline on nii hästi õnnestunud, siis kuhu viib meid VI põlvkonna “edasi”?
Eelmise põlvkonna Forester võis konksu otsas sikutada uskumatud 2000 kg piduritega haagist. Uskumatud seetõttu, et Forester ei olnud siis ega ole ka praegu eriti suur masin – sõiduk on 4,6 meetrit pikk ja koos juhiga kaalub see napilt üle 1700 kg.
Bürokraatia on viienda põlvkonna Foresteri veovõimest ära hammustanud 130 kg – siin on seos pagasiruumi põhjas oleva akuga ja hübriidajamiga. 1870 kg “sabas” on tänapäeva maailmas ikkagi eesrindlik.
Pagasiruum koos kasutuses olevate tagumiste istmetega on 509 liitrit, mis võiks ehk olla nõks suurem. Samas on see selgepiiriline ja suure luugiavaga, ja elektriline tagaluuk avaneb ning sulgub 2 korda kiiremini kui varem.
Kui tagumised istmed alla klappida, mahub tekkinud tasase põhjaga ruumi ligi 1,8 m³ kraami. Uksed avanevad peaaegu 90° nurga alla, mis teeb sisenemise ja väljumise ja suuremate esemete autosse lükkamise lihtsaks.
Tegime ka n-ö vanaema-testi: autosse sisseistumine sujus olenemata kõrgemast astmest kenasti, tagumisele istmele paika saanuna niheles mamma hulk aega kerges segaduses ja küsis lõpuks: “Kas esimene iste peabki nii kaugel olema?”
Avarus, ruumikus ja hea väljavaade iseloomustavad iga nurka Foresteri sõitjateruumist. Selle saavutamiseks on näiteks piilarid tavalisest kitsamad ja istmed ei ole nii massiivsed.
Varustustasemed
Kuigi ametlikult on Foresteri saada neljas varustuses – Base, Active, Ridge ja Summit, siis puudub igasugune mõte ja arukus baasvarustuses masinat vaadata.
Baasvarustuses auto maksab 32 900 eurot, tippvarustus 39 900 eurot. 7000 on suur raha, aga samas on see ebaproportsionaalselt vähe, arvestades mis kõik selle eest juurde saab.
Summit-varustuses on olemas absoluutselt kõik autoeluks vajalik – nahkpolsterdus ja avatav panoraamkatus, kõigi istmete ja rooli soojendused, navigatsiooniseade (TomTom), Harman Kardoni lustikummut jpm. Üleliigset kraami ei ole.
Subaru EyeSight turvalisuse pakett – automaatne pidurdus, kohanduv kiirushoidik, eesoleva sõiduki liikumise märguanne, sõidurajalt kõrvalekaldumise või väljasõidu hoiatus, kokkupõrget ennetav gaasivähendus – on üks eesrindlikumatest ning kuigi ma olen elektroonika vastaline, pean tõdema, et isegi reahoidja ei ole selles autos kasutu vidin vaid oskab sõidukit adekvaatselt roolida.
Tõsi, hoiatussignaal on liiga innukas ja tüütu, aga ilmselt saab selle ka eraldi vaigistada. Sellegipoolest, kui ma kolmes autos viiest pean rajahoidja välja lülitama, siis EyeSight süsteemiga mul seda kihku ei teki. Kui vaja, on kogu kupatus võimalik vaigistada ja sõita n-ö vanamoodsalt.
Kõikvõimalikel kaamerasüsteemidel ma pikemalt ei peatu, aga kindlasti väärib äramärkimist näotuvastus, mille järgi sõiduk tunneb ära rooli istunud juhi ja kohandab seaded vastavaks.
Kui oled loonud oma profiili, siis autosse istudes tunneb Forester autojuhi näo järgi ära ja rakenduvad vastavad seaded. Ei mingit profiilide valimist või nuppude näppimist – “Tere, Uku” ütleb see ja liigutab istme õigeks.
Sama süsteem teeb häält, kui juht juhtimisega ei tegele. Kohati liiga innukalt, sest kui pikemalt küljeaknast välja vaadata, et kõrvalteelt liiklusvooluga ühineda, käsib süsteem teed jälgida. Õhtul linna peal kruiisides pahandab forekas niipea, kui unustad pilgu uitama.
Sõidukogemus
Sõita on Subaru Foresteriga ülimalt lihtne, kõik nupud ja valitsad on intuitiivsed, ja rool on väga kerge. Võibolla liigagi, aga olmesõite tehes see ei häiri vaid tuleb kasuks. Sportlikku rajasõitu normaalne inimene selle autoga ju ei harrasta.
Foresteri istmed ei ole küll midagi erilist, aga nende lihtsuses peitub võlu – ja need on paremad, palju paremad kui eelkäijal. Üldiselt on iste toekas, tugev ja mõnus istuda, sest kusagilt otsast ei sega.
Avarust juba mainisin, see loob hubase ja turvalise tunde, hubasust lisab see, et sõitjateruum on pigem vaikne. Outback on vaiksem, aga eelmise Foresteriga võrreldes on sisemüra vähendamisel tugev edasiminek, üldmulje on üle keskmise tasane.
Kuigi Forester on kõrge auto (1,73 m), on selle raskuskese madalal ning nii käänulisi teid kui ka järsemaid kurve vallutab see ilma draamata.
Kellel on mälusopis WRC sarja või N-rühma ralliautod ning vanad sportlikud Subarud, see peab pettuma. Pole turbovilet ning hullu kiirendust, ka ei saa sõõrikuid joonistada ehkki nelikvedu seda võimaldaks.
Aga see pole ainult Subaru puhul trend, tavaautod liiguvadki järjest enam turvalisuse (loe: igavuse) suunas ja hoolimata sportlikust pärandist on Forester rahumeelne sõiduvahend.
Kõige parema osa jätsin teadlikult viimaseks. Ka eelmise põlvkonna Forester meeldis mulle väga, jättes kõrvale uimase CVT kasti ja jäiga vedrustuse.
CVT kasti tegi Subaru tohutult paremaks – see oleks justkui mitu põlvkonda korraga edasi arenenud, aga uue Foresteri küljest kaotati sportlikult jäik vedrustus.
Äkki saadi aru, et Subaru sportlikust pärandist ei ole tänaseks enam midagi alles ja seetõttu oli viimane aeg ka ebamugavalt ja tüütult jäik vedrustus ajaloo prügikasti visata. Igatahes on uue auto vedrustus kilkamapanevalt mõnus.
Ma ei tea, kas see kõlbab mõõdupuuks, aga jäiga vedrustusega autodes (ning neid on turul valdav enamus) üle “lamavate politseinike” sõites saab tagasivaate peeglist näha, kuidas pagasiruumis kollane koer õhku tõuseb ja põrkab, enne kui etteheitva pilgu üle tagaistme seljatoe serva juhi poole heidab.
Forester, C5 Aircross, meie toimetuse Berlingo ja veel mõned sõiduvahendid saavad kollase koera heakskiidu ka teekünniseid ületades ja halbadel teedel sõites. Doge approves!
Samas ei saa öelda, et see vedrustus oleks otseselt pehme ja jällegi – Outback on kübemekese võrra pehmem. Aga see pole ka kartautolikult, sportlikult, sakslaslikult, tüütult ja ebamugavalt jäik. Halval teel pigem õõtsuv ja vaikne Forester suudab jätta enamuse ebatasasustest istmikeni vahendamata.
Mõnus ja sõidetav tervik
Uuest Subaru Foresterist leiabki eelkõige suurel hulgal kindlust ja meelerahu. Üks asi on juba alguses mainitud turvalisus, teine asi on Subarute üldine kvaliteet ning Foresteri, Outbacki ja XV uute põlvkondade puhul ka hea koostekvaliteet.
Kuigi uue hübriidajami puhul ei saa veel vastupidavusest rääkida, siis ajaloost teame, et boksermootor karistab hooletuid ja rumalaid omanikke kalli remondiga varem kui tavalisemat mootorivalemit kasutavad sõidukid.
Seda kõrvale jättes on Subarud end viimasel kümnendil vastupidavate autodena tõestanud ja arvestades seda, kui palju on Subarute, sh Foresteri koostekvaliteet ainuüksi mõne viimase aasta jooksul paranenud, on põhjust olla lootusrikas.
Kiindumus tekib esimestel kilomeetritega
Kuigi üldiselt olen ma seda meelt, et autos peab olema törts emotsiooni ning mingi “X-faktor”, mis selle teistest autodest eristab, siis Forester on nii läbimõeldud, ühtlaselt hea olmeauto, et mingi wow!-efekti otsimine oleks kohatu.
Subjektiivsel tasandil tekib aga juba esimestel kilomeetritel kiindumus ja usaldus. Selles omakorda on mitmeid objektiivseid komponente, nagu näiteks teadmine, et tegu on turvalisima SUV-ga või siis aegumatu nelikvedu, see päris.
Kõik need päevad, mis Subaru Forester meil proovisõidus oli, proovisin leida erinevaid asju, mis mind häirivad, segavad, tüütavad. See oli peaaegu kinnisidee.
Elektrimootori tagasihoidlikkust kõrvale jättes ei suutnud ma tuvastada mitte ühtegi asja, mis mind segaks või häiriks – ja ehk on just see see “emotsioon”, mida auto juurest otsisin?
Subaru Forester on tõenäoliselt oma suurusklassi parim maastikuvõimekas seeriatoode, mis kummutab sellegi rahvatarkuse, et kui üks asi peab kõlbama kõigeks, ei kõlba see millekski – “metsamees” on mitmekülgne.
Pildid: Ylle Tampere, Subaru
Suurepärane mitmeotstarbeline pereauto, mis saab väga hästi maastikul hakkama. Lihtsama varustuse asemel võiks kohe vaadata kõrgemat, sest hinnavahe on märgatav, aga hinna sees on kõik, mis teeb uuest Foresterist tõsiselt moodsa ja turvalise teekaaslaseSubaru Forester
