Kia menumudel on jõudnud viienda mudelipõlvkonnani ning uuendused on seda nüginud vaid õiges suunas – kurta ei saa pea millegi üle.
Sportage on üks Kia edukamaid autosid ning 2016. aastal lausa Kia globaalselt enimmüüdud mudel. Esimene Sportage tuli 1993. aastal ning põhines Mazda platvormil ja tehnikal. Nüüd on menuk neljanda põlvkonna ümara putuka disainist edasi liikunud ning märksa nurgelisemaks tahutud.
Viienda põlvkonna Sportage toob esimese asjana uue platvormi. Kui Korea ja Ameerika Ühendriikide versioon on täiesti erinev ja palju suurem, siis vaid Euroopa jaoks loodud mudel on jätkuvalt kompaktne linnamaastur, kuid nüüd pakub Sportage eelkäijast 30 mm pikemat teljevahet, kasvatades nii ka reisijateruumi suurust ja mugavust.
Uuendusi väljas ja sees
Turg on linnamaasturitega täiesti üle ujutatud ning eristumine on keeruline. Maitsed on muidugi erinevad, kuid mulle tundub, et Kia on leidnud täitsa ägeda lähenemise, mis on samasse auku EV6 disainikeelega – paar konkreetset ja jõulist läbivat kerejoont, uued nurgelised esituled koos kärjemustriga iluvõrega (mida Kia kutsub hellitavalt “tiigrininaks”), loomulikult vaat et tööstuse standardiks saanud piklik tagatuli terve kere laiuses ning peidetud tagumine klaasipuhastaja. Valikus on ka kokku 19 kerevärvi.
Sportage pakub nüüd ECS nime kandvat elektrooniliselt juhitud vedrustust, mis muudab pidevalt vastavalt oludele vedrustuse jäikust. Tulemus on igatahes parem kui näiteks konkurent Nissan Qashqai uusimal põlvkonnal (minu testlugu siin, Indrek Jakobsoni talvetest siin), kuid siiski pisut jäik. Kindlasti aitaks seda leevendada väiksemad veljed (proovisõiduautol olid 19-tollised) ja kõrgema profiiliga rehvid. Veidi jäiga vedrustuse tervitatavaks boonuseks on vähene külgkaldumine.
Mugavusele aitab kaasa ka eelkäijast vaiksem sõitjateruum – sellele pöörati eriti rõhku ning tulemus on üpris hea, häirima ei jää ka maanteekiirustel midagi ning kaassõitjatega saab vestlust pidada ilma häält tõstmata. Lisavarustusena saab soetada ka korraliku Harman/Kardoni 8 kõlariga helisüsteemi.
Sõitjateruumi struktuur on väga meeldiv – näidikuplokk ja keskekraan moodustuvad kahest sama tasapinna sees paiknevast ekraanist, mis ei läigi ebameeldivalt. Tänu moodsale graafikale mõjub see lahendus värskelt ja meeldivalt. Standardvarustuses on 8-tolline keskekraan, kuid olenevalt valitud varustusest saab selle venitada ka 12,3-tolliseks.
Puuteekraan reageerib kiiresti, kuid menüüde ülesehitus vajab veidi harjumist. Samas on pärast ära harjumist väga mugav kasutada keskekraani all paiknevat kahe analoogvalitsaga riba, mille funktsionaalsust saab kiirelt vahetada näiteks raadio või konditsioneeri vahel.
Ka keskkonsool on mugav ning füüsiliste nuppudega – lisaks käigu- ja sõidurežiimide valitsale on seal näiteks nupud istme- ja roolisoojenduse jaoks. Mida vähem keskekraani menüüdesse sukeldumist, seda parem. Keskkonsooli panipaigad on samuti mugavad, näiteks peitu sõitvate seintega topsihoidjad.
Istmed on mugavad ja pakuvad head külgtuge, ruumi on küllaga nii ees kui taga ja autos saavad end mugavalt tunda ka neli täismõõdus inimest. Valikuline panoraamkatus muudab reisijateruumi valgusküllaseks, kuid võtab paar sentimeetrit pearuumi vähemaks. Tagaistmed saab 40-20-40 konfiguratsioonis kokku klappida ning reisijad saavad ka nende istumisnurka sättida.
Ajami- ja käigukastivalik
Sportage on saadaval nii esi- kui nelikveolisena, mis puhul lisandub elektrooniliselt juhitud siduripaki-tüüpi keskdiferentsiaal, mille kaudu saab vajadusel ka tagaratastesse jõudu suunata. Baasvarustuse puhul lisab nelikvedu hinnale täpselt 5000 €, viies alghinna 25 990 € pealt 30 990 € juurde. Tippmudel ehk GT-Line TX algab aga lausa 43 990 € juurest, kuid sinna naljalt enam midagi juurde ei lao.
Mootorivalik koosneb eri maitsetes 1,6-liitrisest turboga T-GDI bensiinimootorist ja sama töömahuga CRDi turbodiiselmootorist, mida on saadaval ka elektrilise abiga. Käigukastivalikus on 6-käiguline käsikast ja automaatkast ning 7-käiguline topeltsiduriga DCT. Võimsusevahemik on 115-230 hj, maikuus tuleb ka 265 hj pistikhübriid.
Nelikveolisel proovisõiduautol oli 180-hobujõulise koguvõimsusega kerghübriidsüsteem ja 7-käiguline DCT, mis omavahel väga hästi ja sujuvalt kokku töötasid. Käiguvahetused on kiired, kuid mitte päris märkamatud.
Kuna pilt on varustuse ja valikute osas üpris kirju, on kõige lihtsam ette võtta mudelikonfiguraator ning see korra ise läbi käia.
Ajamite omavaheline ümberlülitus sõltub valitud sõidurežiimist ning on rõhutatult märgatav vaid Sport-profiilis, kus sisepõlemismootoril rohkem karjuda lubatakse. Huvitaval kombel tundub, et siis tuuakse ka kõlaritest allavahetuste häält sisse, mis mõjub auto suunitlust silmas pidades vägagi tavatult.
Nelikvedu toimib ootuspäraselt, kui õigeid nuppe litsud
Sportage’i valikuline nelikvedu on, nagu enamusel uutel autodel ikka, täiesti esiveopõhine ja tagatelg rakendub vaid vajadusel ning minimaalselt. Samas on olemas võimalus mugavalt nupust keskdiferentsiaal lukustada ja kõik lapsehoidjad välja lülitada.
Selge on see, et diferentsiaalilukk on pigem rasketes oludes liikuma saamiseks. Kui näiteks lume peal pisut suuremat libisemisnurka proovida ja “peal hoida”, täitub sõitjateruum väga kiirelt sidurikärsakaga. Hetkega üle kuumenev difripakk on kindlasti ka põhjuseks, miks lukustus üle 40 km/h enam ei toimi – märk jääb näidikuplokis põlema, kuid see on paraku butafooria.
Samas väärib kiitust, et eelnimetatud võimalused üldse olemas on – kusjuures auto lapsehoidjad sekkuvad libisemisse vähem kui nii mõnelgi turundusjutu poolest sportautol! Kui juhil tuleb mõnusa talveilmaga hull mõte pisut käänulistel teedel või parklas tsentrifuugida, siis ei pane auto kätt ette – lihtsalt tuleb arvestada, et suurema jõulibisemisega võib kaasas käia mehine doos sidurihõngu.
Praktilisus, turvalisus ja kütusekulu
Olenevalt veoskeemist ja varustusest jääb pagasiruumi maht vahemikku 526-591 l, mida on rohkelt. Sama klassi autodest teeb tuule alla vaid kontsernikaaslane Hyundai Tucson.
Kia on hoogsalt täiendanud ka juhiabiliste-lapsehoidjate armeed ning sinna kuuluvad nüüd muuhulgas radarit ja kaamerat kasutav hädapidurdussüsteem, mis tuvastab teisi liiklejaid – autost jalakäijani välja. Olemas on ka navigatsioonisüsteemi infot kasutav kiirushoidja, mis kohandab kiirust vastavalt saabuvatele kurvidele.
Lisavarustusena pakutav maanteesõiduabi jälgib liiklusmärke, pikivahet ja sõidukiirust ning abistab sõiduraja hoidmisel. Pimenurgaabi teeb häält, kui üritad kellelegi “peale keerata” ning vajadusel pidurdab, tagurdamisel märkab see ka jalakäijaid. Olemas on ka kaugjuhitav parkimine, mis võimaldab distantsilt parkida – seda saab GT-Line mudelitele juurde osta ning TX varustustasemel on see lisa standard.
Tervitatav on ka juba mitmetel teistel mudelitel kasutatav lahendus, mis suunda näidates kuvab näidikuplokis kaamerapildi külje all toimuvast. Tõsi, sõiduraja vahetamisel tundub väga ebaintuitiivne vaadata peegli asemel (tee jääb läbi tuuleklaasi ikkagi vaatevälja) hoopis näidikuplokki (pilku kaamerapildile fokusseerides kaob tee rohkem vaateväljast), kuid pärast pisukest harjutamist muutub see kindlasti sama kiireks kui pilgu küljepeeglisse heitmine.
Kütusekuluks lubatakse olenevalt ajamist alates 5,0 (diisel, MHEV) kuni 7,3 (150 hj bensiin, MHEV) liitrit “sajale”. Praktika näitas, et talvisel ajal on võimalik linnas isegi sportrežiimis 7,0 välja sõita, ja seda koos külmkäivitusega, maanteekiirustel aga jäi kulu 8-9 vahele.
Kokkuvõtteks
Uus Sportage on viisaka ja silmapaistva välimusega, toob väga tervitatavaid uuendusi ja on samas odavam kui nii mõnigi konkurent. Sõidukogemus on mugav, viimistlus ja koostekvaliteet tasemel ning hinna eest on autot täiesti küllalt.
Lisame siia juurde Hyundai kontserni autode vastupidavuse, mis on aasta-aastalt üha edasi rühkinud ja mitmed preemiumbrändid ammu seljatanud. Kaasa tuleb ka 7-aastane või 150 000 km garantii – nokkida pole tõesti pea millegi üle ja need nokkimised (vedrustus, nelikvedu) on pigem väheolulised ning keskmist kasutajat ei häiri.
Uue Sportage’i kohta saab rohkem lugeda kodulehelt.
Fotod: autor, Kia
