Subaru Forester
"Linnadžiip" on Foresteri alandamine: see läheb päriselt paksust ja vedelast läbi ning on suurepärane kaaslane pikkadeks aastateks inimesele, kelle soontes voolab seiklus. Olgu tööl või puhkehetkel, see auto on kodu!
- VÄRSKENDUSE ÜLDHINNANG7
- JUHIABIDE KASUTATAVUS7
- INFOLUST JA ÜHENDUVUS7
- SÕIDUMUGAVUS JUHI VAATES9
- SÕIDUMUGAVUS REISIJA VAATES8
- RUUMIKUS, KOHANDATAVUS8
- TULED JA VILED8
- KÜTUSEKULU6
- HIND7
- ACCELERISTA FAKTOR9
Ylle Tampere tegi paaripäevase proovisõidu uuenenud Subaru Foresteriga. Ehkki kaasaegsed turva- ja mugavusstandardid on vorminud uued sõidukid üsna ühetaolisteks, on Subarul alles see tabamatu “X-faktor”, mis teeb sõitmisest rõõmsa sündmuse ning Forester, nime poolest linnadžiip pakub pikal teekonnal rohkemat kui sihtpunkti jõudmine. See on nagu kodu!
2019. aastal liinilt maha veerenud uus “foreka” põlvkond oli järjekorras juba viies. Koroona-aeg on ühismälust aastate veeremise justkui kustutanud, sestap tuli minu jaoks üllatusena, et j u b a on aeg värskenduskuuriks – ma pole veel jõudnud otsustada, kas mu järgmine sõiduvahend on uus Forester või Outback!
…sest emb-kumb Subaru see on, vana subaristi enam tantsima ei õpeta, palun andeks Toyota ja Volvo, kes te ju ka mu suured lemparid olete. Võibolla ülejärgmise ringiga jõuan mõne sportliku iluduseni, Suprani või Volvo sõsarmargi Polestari elektrilise rõõmurullini, aga arvata, et sel päeval kui viimane alaneja sugulane oma pikad koivad mu söögilaua alt ära tõmbab, on Taevasõel saanud käima e-WRX-i liini ja… jälle tuleb teiste lemmikute ees andeks paluda.
Subarul on midagi, mida pole ühelgi teisel – ja ma ei räägi siinkohal boksermootorist, mille rahuliku hääle une pealt ära tunnen isegi siis, kui bokserile on e-võru ümber jala pandud. Ma ei räägi ka kvintessentsist, WRX STI-st, mille uuest põlvkonnast võime siinmail vaid unistada. Räägin hoopis ehedusest ja kohanemisvõimest, mis on olemas kõigil kolmel mudelil, mida Eestis praegu müüakse. Subaru on päris asi.
Kuigi ma ei ütle ära viietärnihotellide üüratuist sängidest ja pidulikest õhtusöökidest, ununeb luksus niipea kui tähistaevas pähe kukub või on kuskil mõni lumehang, kuhu varbad mõnulema pista. Subaru kõlab minu ja mu meelsusega hästi kokku. See tunne, kui istun rooli, on kodutunne, kõlagu see kuitahes veidralt.
Paaripäevane proovisõit värskendatud Foresteriga kinnitas mu veidrana mõjuvat Äratundmist: uuendused on viienda gene nelikveolisele kodutundele vaid kasuks tulnud, pehmem vedrustus ja nutikad pakiruumilahendid ahvatlevad ette võtma pikemat (loodus)reisi ning telki pole vaja kaasa vedada kui näiteks kolmekesi minna – aga nüüd kõigest järjekorras!
Värske Foresteri tunned ära tuledest
Varustustasemest Base kuni Summitini on Foresteril ees uue kujuga kaksik-LED-id koos automaatse kõrgusekohandajaga ning taga samuti LED-tuled. Kaugtulede automaatika on tänapäeval juba pigem normaalsus, sellel eraldi ei peatu.
Ühtegi mokakobinat tulede aadressil ei ole, pimedas näeb kaugele ja kõrvale ja kurvi taha, automaatika toimib sujuvalt ja vastutulijad vilgutama ei kipu. Veidi timmiti ka iluvõre ja põrkeraudade välimust.
Valikusse lisandus kaks uut värvitooni, Brilliant Bronze Metallic ja Autumn Green Metallic. Proovisõiduauto metsaroheline metallik on pigem retrolaks, sest meenutab esimese ja teise generatsiooni signatuurvärvi.
Sõitjateruumi materjalide kvaliteeti on tootja sõnul parandatud ja valikus on ka tumehall nahksisu – ei oska sellest pikalt rääkidagi, sest olles sõitnud erinevate generatsioonidega, on istmekatte värv vähemtähtsaim asi mida hinnata, olulisem on koostekvaliteet ja sõitjateruumi kostvad helid.
Sellega on Forekal jätkuvalt hästi. Kabiinis on vaikne, rehvi- ja maantemüra sõitmist ei eksita ja boksermootori rahulik tiks loob mõnusa atmosfääri.
Valides Foresteri teekaaslaseks pikemale reisile, võiks arvestada kahe-kolme sõitjaga. Siis mahuvad asjad ära ja autos on võimalik ka magada.
Esiistmeid saab mugavalt alla lasta ning tagaistmete istumisnurka sättida. Juhul kui sõidukil tuleb kehastuda liikuvaks hotellitoaks, on tagumisi istmeid kokku lappides võimalik tekitada magamisase kahe keskmist kasvu täiskasvanu ja ühe alaneja sugulase jaoks või kuni neljale kaalulnälgijale.
Kui katusele panna telk, võib põõnata ka neli, aga sõidu ajaks tuleb asjad nutikalt kokku mahutada kabiini nii, et istumiseruumi jääks. Pagasiruumis on ka üks uuendus: kaks konksu, mille külge asju riputada. Võit-võit!
Täishübriid Toyotaga kahasse
Subaru kaksikajami lahendus on välja töötatud kahasse Toyotaga, aga mulle tundub, et 2-liitrine boksermootor on ja jääb pigem kassiks, kes kõnniks uhkelt katuseid mööda, selmet laseb end paelastada.
Oli aeg, kui Subaruid viidi usinalt vedelgaasile üle, aga tolku sündis vähe, sest bokser keeldus gaasiseadmega sujuvast koostööst – auto vedas kaasa mõttetut lisakola. Võimalik, et uuemate seadmetega sai asi korda, aga pole küll kuulnud, et mõni subarist gaasilahendust taevani kiidaks.
Hübriidajamiga on üsna sama lugu: see töötab, see lisab kahtlemata pisut särtsakust, aga kütusekulu on laes – maanteesõidul tüürib kulu kümne liitri ligi 100 km kohta, linnas umbes 6-7 liitrit, kui nutikalt elektrit kaasata ja väga reeglitekohaselt sõita.
Hübriidajamiga Forester näitab tippklassi haagise vedamisel, sellele saab sappa riputada kuni 1870 kg, ent on kirjutamatagi selge, et kütusekulu kasvab sel juhul veelgi.
Olgem ausad, kõik autod võtavad ära kõik, mis neile sisse kallata või akusse laadida, selles osas pole forekas erand. Erandlik on aga selle sooritusvõime ja turvalisus – vaevalt et kaasat valides keegi söögirahale mõtleb – tahad koos elada, armastad teda sellisena nagu ta on, mitte ei püüa muuta.
Või siis euroametnikud sellele mõtlesid kui diiselmootori paariaks ja elektri jumalaks kuulutasid. Kuigi Subaru diiselbokser ei olnud ka teab-mis geniaalne variant, aga boksermootorit algses olekus tahaks tagasi küll.
Natuke nalja peab saama!
Subaru EyeSight on tunnistatud maailma üheks paremaks juhiabisüsteemiks, Foresteril on ta põhivarustuses, lisaks “isemõtlevale” roolimisele, sõidurajalt kaldumise kontrollile, silmadele ees ja taga jne.
Sõiduinfot jagavat ekraane lugesin kokku kolm… vist. Üks on armatuuris, teine keskel üleval ja kolmas on see, kus lisaks infole saab telefoni paaritada, raadiot kuulata ja teekonda jälgida. Juhtida saab neid nuppudest mis asuvad eri kohtades. Õnneks harjub nupumajandusega kiiresti ja ekraanid sõitmist ei sega.
Kes pole Volvo-usku, siis Subaru on uus Volvo, just oma turvalisuse näitajatelt. Pluss juhiabide komplekt ongi tõsiselt mugav kasutada – esimese asjana autosse istudes annad oma kasutajaprofiilile nime, sead istmed jm paika ning edaspidi tunneb auto sind (silmade järgi) ära.
Tema sõltuvus juhist on kohati isegi tüütu: näiteks päikseprillid peas või pilk mõtlikult maanteele suunatud, ei jäta sõiduk sind rahule ja nõuab, et sa silmad teel hoiaksid. No hoian ju! Roboti arvates mitte. Piiks ja prääks, aga kogenud abieluinimesena lülitan ma selle mulina oma peas välja ja keeran mussi valjemaks.
Inseneridel tuli ilulõikust tehes geniaalne mõte, lisada infolustile käeviipega juhitava kliimaseadme funktsioon. Kui autot tagasi viima läksin, sättisin korraks juukseid – AI luges sellest välja, et on aeg reisida põhjanabale ja keeras kliima pahinal jäist õhku puhuma. Olin nii üllatunud, et ei märganud inglise kuninganna kombel viisakat käeviibet teha, pidin nupust sooja peale keerama. Noh, nalja peab saama! Ära näita rusikas kätt, saad külma! Rusikas: külm, “viska viis”: soe. Jätke meelde ja lootke, et järgmisel näotõstel seda jurri enam kaasas pole.
Kokkuvõtteks: armastus Kuuni ja kaugemale
Nagu näete, sõitmise kohta mul suurt lisada pole, sest kui miski näeb välja nagu Subaru, sõidab nagu Subaru, siis see ongi (ehe) Subaru. Talvel veab hangest läbi, suvel närib läbi raskemagi seikluse: nelikvedu pole keegi forekalt ära võtnud ja ega vast võtagi, sest muidu… oleks see üks teine auto. Sellisena on kaaslane pikkadeks aastateks ja seiklejaverise jaoks teine – kui mitte ainus – kodu.
Kui praegu osta tahaks, peaks natuke vähem kui pool aastat ootama. Hind on kaaslase olemust arvestades ja praeguseid segaseid aegu arvesse võttes täiesti aktseptaabel: kõige lihtsam Base algab 33 900 eurost, vinks vonks varustuses Summiti eest tuleb välja käia vähemalt 40 900 eurot. Lähemalt uuri siit.
Kunagi said eestlased end pidada Subaru-maaks: kõige rohkem seda marki autosid 100 inimese kohta oli siin – nüüdseks on lätlased meist ette rebinud. Arvestades siseturismi kasvu, ummistusi lennujaamades, hotellide hinnataseme tõusu ja üleüldist elukorralduse muutumist võiksime lõunanaabritele ikka uuesti ära teha. Paned telgi katusele, üürid korteri välja ja rändad kui vaba lind. Teeme ära!?
Fotod: Ylle Tampere
