Oma armastust pikapide vastu ma enam varjata ei saa. Kõige ebapraktilisem tarbijale mõeldud suur ja kohmakas sõiduk on mulle sügavale südamesse pugenud, andes võimaluse end jälle poisikesena tunda.
Olen märganud, et eriti pärast pikapitega lähemalt tutvumist ei pööra ma teekatte seisukorrale nii palju tähelepanu. Tööhobused, kes on võimelised enda järel igas suunas suurt raskust vedama. Ja mis tõesti on suurepärane — Eestis on lai valik pikape igale maitsele ja rahakotile.
Ja kui osa neist langeb pigem “puhtalt töömasina” (Hilux, D-Max) või “nädalavahetuse auto” (RAM, F-150) kategooriasse, siis on ka neid, kes justkui manööverdavad nende kahe kategooria vahel.
Uus Amarok on just selline — 52 tuhandest eurost algava hinnaga seljatab ta D-Maxi või Musso, kuid on oluliselt odavam kui F-150 või RAM. Siin on palju kroomi, hämmastavalt ilus kerevärv, nahksisu ja piisavalt varustust, kuid mugavus ja valikud jäävad siiski Touaregile alla.
Ja kui igapäevane ülikonnas kontorisse tööle sõit Hiluxi või D-Maxiga võib tunduda kohatuna, siis Amarokis tundub see tegevus justkui sobilikum. Võib-olla on asi tema rangemas välimuses.
Aga range mulje kaob, kui spontaanne soov maanteelt kõrvale keerata viib sind hiiglaslikku karjääri, kus teed kui sellist ei eksisteeri. Ja siin Amarok õitseb — sunni vaid veoskeem nupukeeramisega nelikveoliseks, ja kogu kevadine pori muutub hetkega… tähtsusetuks.
Ainsaks keeruliseks tööks sel hetkel osutub suuna valimine ehk suurimate küngaste ja kivide vältimine. Jah, tõelise maasturi jaoks tundub see töö nagu jalutuskäik pargis, aga kui väga puudub see vabadustunne linnamaasturites… Lisaks sõitsin ma alles eile selle autoga edasimüüja salongist välja ja see tunne on eriti meeldiv — sellele pole midagi rohkemat tarvis!
Iga päeva järel Amaroki rooli taga ei tundnud ma, et peaksin selle tankimisele varanduse kulutama — 12 liitrit “sajale” linnas on 3-liitrise diiselmootori ja sellise suurusega auto jaoks rohkem kui vastuvõetav. Kogu perega pikemale reisile minek on probleemne, kuna auto ei ole tagaistujatele eriti mugav, kuid see on tingitud selle konstruktsioonist — ma pole kohanud redelraamil maastureid, kus taga istumine mugav oleks.
Ja mis on tulemus? Siin on stiilne pikap päris hea väljanägemisega, ja selles erksinises värvitoonis auto tõmbab veelgi rohkem tähelepanu. Kui liigne tähelepanu pole soovitav, siis must ja hall värv jäävad alati valikusse. Kokkuvõttes saab ta minult 43 punkti, mis on 4 punkti rohkem kui KGM Mussol, edestades teda stiili ja väärtuse punktides — tundub, et Amaroki ostetakse margi tuntuse tõttu tõenäolisemalt kui KGM-i, kuid kõigis teistes punktides sai ta täpselt samad hinded. Amarok edestab minu tabelis 3 punktiga ka Hiluxit.
Amaroki täpsemaid andmeid ja hinnakirja saab vaadata siin.
Fotod: Vladimir Niinimäki
