Elektrifitseerimine on vääramatu protsess, mis mõjutab kõiki autotootjaid. Volvo on seda siiani võtnud rahulikult, kuid nüüd oli käes aeg tuua välja XC40 Recharge, mis on esimene särtsukas Rootsi firma mudelivalikus.
Auto põhineb sisepõlemismootoriga linnamaasturil XC40, mille edukust kinnitab esimese Volvona 2018. aastal võidetud Euroopa aasta auto tiitel. Koostöös Geelyga välja töötatud universaalsele platvormile ehitatakse nii täiselektrilisi kui ka sisepõlemismootoriga mudeleid.
Särtsukate ehitamine teistega samale põhjale on saanud meilt mõnikord kõva kriitika osaliseks, kuid sel juhul pole süüdi olnud mitte põhimõte ise, vaid kuidas asi on välja kukkunud. Volvo XC40 Recharge tõestab aga, et bensiinijoojast võib saada väga hea elektriauto. Ette rutates – ühe parima seni testituist, mis loomulikult ei tähenda, et tegu oleks pisipuudustest vaba sõidukiga (sest sellist ei ole lihtsalt veel konstrueeritud!).
Kujundatud klassikalisena
XC40 on äratuntavalt Volvo ilma eriliste disainivigurdusteta. Firma on juba 95 aastat õigesti eeldanud, et tema klient ei soovi kaasa minna moeröögatustega ning esimene särtsukas jätkab sama joont. XC40 Recharge on Volvo kõige väiksem linnamaastur, kuid täpselt 4,4 meetri pikkusena piisavalt mahukas, et katta ära keskmise perekonna vajadused.
Esmapilgul on võimalik sisepõlemismootoriga autodest eristada elektri-Volvosid vaid suletud radiaatorivõre, C-piilaril asuva Recharge kirja ja teistsuguse tagumise kaitseraua järgi. Elektrilisel versioonil on ka kuni 20-tollised aerodünaamilise disainiga veljed, aga sõidumugavusele see kindlasti kaasa ei aita. Õnneks veeres testiauto 19-tollistel.
Oleme varemgi helde käega kriitikat jaganud testiautode värvi osas ning kahjuks ei pääse sellest ka Volvo. Noorema põlvkonna jaoks on salveiroheline „lihtsalt iu“, kuigi pidi ometi olema alanud aastatel moes. Tundub, et kunstnikud võivad komponeerida omapäraseid ja huvitavaid toone, aga kliendid eelistavad ikkagi lihtsaid ja kindlaid lahendusi.
Nutikad detailid
Auto sisemus on lihtne ja praktiline, kuid samas kena ning noobelmargile igati kohane. Näiteks on ukse alumine osa kaetud “vaibaga”, mis on odav, ent samas funktsionaalne viis kõva plasti peitmiseks kohtades, kus seda konkurentidel kipub leiduma. Väga praktiline on ka keskkonsoolis asuv prügikast. Tippmudeliga käivad aga kaasas elektriline katuseluuk (millele vaatamata pearuumi jagub) ning 13 kõlariga Harman/Kardon helisüsteem.
Elektriline versioon tähendab ka rohkem ruumi, misläbi on nüüd pagasiruume lausa kaks, üks 32-liitrine ees kapoti all ja teine taga. Mahutavus on 419 liitrit ning lisaks saab särtsukal näiteks laadimisjuhtme ja ohutuspaketi tõsta autoninasse, kus need on kergesti kättesaadavad ka asju täis laaditud sõiduki puhul.
Ka pagasiruumi topeltpõhja all on piisavalt ruumi väiksemate esemete tarbeks. Katte avamine on Volvol läbimõeldud ja mugav, pole vaja sõrmi kuhugi põhja ning seina vahele suruda, vaid väike sang lubab luugi avada täpselt nii mitmes osas kui vaja ilma küüsi murdmata. Lisaks on sellest võimalik teha vahesein või täiendavad konksud poekottide tarbeks – kõige peale on mõeldud.
Küll aga teenis tagaiste üksmeelselt kriitikat kõigi testijate poolt. Kes leidis, et seljatugi on konstrueeritud ebamugavalt, keda segas esiistmete seljatoe massiivne kõva plastik, keda häiris kõrge kardaanitunnel. Siin tuleb lõivu maksta universaalsele platvormile – aga muidugi ainult neil, keda see puudutab, sest üksi või kahekesi sõites pole probleemi ja pealegi on taga ruumi täiesti piisavalt. Miks aga puuduvad sangad tagumiste uste kohal, jääb arusaamatuks.
Tipptasemel tehnoloogia
Kui väliselt on juhi ees kõik vanaviisi nagu XC40-l, siis sisu on uus. Tegu on esimese Volvoga, mis on endale saanud Google Automotive põhise süsteemi, mille kasutamine on küll pisut harjumatu, kuid pärast esimest ehmatust igati loogiline. Küll aga ei saa andeks anda viivitust, et Android Auto/Apple CarPlay pole veel sinna jõudnud, sest puuduv Waze pole sellega harjunule mitte millegagi asendatav.
Kogu funktsionaalsus toimetab 9-tolllisel keskekraanil kiiresti ja sujuvalt. Nii on võimalik oma Spotify kontoga sisse logida ning edasi on kõik olemas, nähtav ja kasutatav. Parim osa ja samas suurim riskikoht on aga Google Maps, täpsemalt rakendus, nagu me seda Android Autost tunneme, koos mõne täiustusega.
Auto kalkuleerib sihtpunkti kohalejõudmise aja ja vahemaa. Ühtlasi hindab süsteem, kui palju on pärale jõudes veel akus voolu ning kas ilma laadimata on võimalik ka tagasi alguspunkti jõuda. Elektri-Volvot eristab aga enamikust konkurentidest see, et prognoositav kulu vastab tõele: näiteks kui auto lubab, et kohale jõudes on alles 36% akut, siis tõenäoliselt see nii ka on, kui kehtivaid kiiruspiiranguid mõistlikult järgida.
Boonuseks on avalike laadimisjaamade otsing, sealhulgas kiiruse ja isegi laadimiskaardi tüübi järgi, kuid samas (vähemalt Eestis) on rakenduses sisalduv info vigane ning seda usaldades võib kergesti tee peale jääda.
Juhiekraanil on ainult kaks režiimi, konfiguratsioonivalikud puuduvad, see-eest graafika on väga hea. Lisaks saab auto tarkvarauuendusi üle õhu, mida võime üksnes teoreetiliselt kinnitada – praktikas nende testimise võimalus puudub (pole tehnoloogia taseme, vaid tahtmise küsimus, sest mõni autotootja suudab ka testimiseks äppi pakkuda küll). Viimane on aga nagu kõik muu uue Volvo juures lihtne ja selge.
400 hobust kapoti all. Kas piisab?
Volvo XC40 Recharge toodetakse kahes versioonis. Baasmudelil veavad esirattad, elektriajamil on võimsust 170 kW ehk 230 hj ja see kiirendab „sajani“ 7,4 sekundiga. Aku netomahutavus on 67 kWh ning sõiduulatuseks lubatakse 423 kilomeetrit, mis on enamikule ostjatest piisav, kuid loomulikult meie kliimas mitte realistlik number.
Kui sellest jääb väheks, on 7700 lisaeuro eest valikus ka Twin ehk nelikveoline versioon. Sellisel juhul liigutavad üht võimsaimat seeria-Volvot kaks 150-kilovatist elektriajamit, andes kokku lausa 300 kW ehk 408 hj. Pöördemoment on piiratud 660 Nm juures, mis kokkuvõttes paiskab ligi 2,2-tonnise sõiduki “sajani“ vähem kui viie sekundiga, tippkiiruseks on seatud aga 180 km/h. Ka aku on pisut suurem, netomahtuvusega 75 kWh, mis lubab läbida ühe laadimisega kuni 418 km, praktikas muidugi vähem. Peamised andmed leiab siit.
Eelnev tähendab mitte ainult kiiret spurti foori tagant (kas see on tarvilik?), vaid vajadusel ka väga nobedaid möödasõite maanteel. Tuleb muidugi meeles pidada, et põrandasse surutud pedaal viib mitte ainult sõitjad vastu seljatuge, vaid ka kiiruse kaugele teisele poole lubatut. Kaamera vaatevälja ei tahaks sel ajal sattuda.
Kogu seda hobustekarja valvab mõistagi hulk juhiabisid ning üldiselt toimetavad need tähelepandamatult – välja arvatud sõiduraja hoidja, mis pisutki rooli keerates lausa rebib viimast juhi käest ära – tema teab paremini, kuidas sõitma peab. Kui aga tee on sirge, nõutakse iga natukese aja tagant käte roolile panekut, kuigi need seal just ongi. Kõige tüütum asi uue XC40 Recharge puhul üldse!
Kuna ka vedrustus seati sisepõlemismootoriga mudeliga võrreldes jäigemaks, siis seda on tunda, kuid ei häiri. Vastupidi, üha üheülbalisemaks ja määramatumaks muutuvas maailmas on iga annus konkreetsust kiiduväärt.
Loomulikult ei saanud sedavõrd head autot jätta munakivitestis proovimata, ootasime ideaalilähedast tulemust ning lõpphindeks kujuneski 5 väikese miinusega. Ainsa kriitika teenis armatuurlaud, mis on pealt kaetud küll igati kvaliteetsete materjalidega, kuid sisemuses on ilmselt kokku hoitud. Suurepärast üldmuljet see siiski ei rikkunud.
Kokkuvõtteks
Ideaalset inimest ja ka ideaalset autot ei ole olemas, kuid püüdlused selle poole on kiiduväärt. Nii võib ka uue Volvo XC40 Recharge kohta öelda, et vaatamata üksikutele pisipuudustele on tegu ühe parima elektriautoga, mis Eestis hetkel müügil.
Elektri-Volvo hinnakiri on lihtne, startides 47 475 eurost (esivedu, Plus-varustustase), Ultimate tase lisab 4250 eurot ning lõpeb 59 425 euro juures, kuhu on võimalik üsna vähe juurde lisada. See jätab särtsu-Volvo peamisteks konkurentideks Volkswagen ID.4 ning Škoda Enyaqi, kuna Hyundai Ioniq ja KIA EV6 on täiesti teistsugused nii välimuselt kui olemuselt.
Kas oleksin nõus seda endale ostma? Mõistagi on elektriautod veel oma elutee alguses ning arenguruumi jätkub sõidukeile ja taristule. Kui aga peaks valima ainult särtsukate vahel, siis esimene valik oleks Volvo XC40 Recharge esiveoline versioon, kuna sellest täiesti piisab. Ja rohkem polegi midagi vaja lisada.
Meeldis
- Täpne sõiduulatuse prognoosimine
- Dünaamika (nelikveolisel)
- Nutikad pisiasjad
Ei meeldinud
- Android Auto / Apple Carplay puudumine
- Närviline rajahoidja
- Vead kaardirakenduses
- Ebamugav tagaiste
Fotod: Indrek Jakobson
