Selle loo peategelane on 2000. aastast pärit Citroën Xsara, mil aiste vahel 1,6-liitrine 109 hj bensiinimootor, läbisõitu 176 500 kilomeetrit ning mille ülevaatus kehtis 2019. aasta juuli lõpuni. Just selle auto ostis Uku Tampere liiklussaate Punane Sekund võtete jaoks kahesaja euro eest.
Üliodavate autode turg on üllatavalt aktiivne. 500 eurose eelarvega võib mõneski Facebooki automüügigrupis tõsine tegija olla. Nagu loost selgub, võib mõnel haruldasel juhul hakkama saada veelgi vähema rahaga.
Liiklussaate Punane Sekund katsesõitude jaoks õnnestus mul leida Facebookis kuulutades 200-eurone auto: Taebla kandis oli kellelgi üle 2000. aasta Citroën Xsara.
Punast värvi autoke oli selleks hetkeks sõitnud ligi 180 000 kilomeetrit ning sel olid läbi roolilatt ja pooltelje ots. Omanikul puudus igasugune soov autot veel remontida, saate eksperimendiautoks väikese raha eest aga sobis see kenasti.
Nii kirjutaski ta mulle ja pakkus võimalust “sidrunile” veel enne igavest puhkust paar minutit kuulsust kinkida. Ja meie haarasime võimalusest kinni.
Tundus uskumatu, et see masin omal jõul ka sõita võiks. Viisingi “sidruni” esimese asjana tehnoülevaatusele, et seal välja selgitada, kuidas asjad tegelikult on.
Ärge kodus järele tehke!
Autot ostma minnes tegin kõike seda, mida mitte kellelgi kodus järele teha ei soovita: panin selga korralikud riided, asusin Taebla poole teele ööpimedas ning auto ülevaatamiseks pidin üles leidma õige lumehange, kus see oma saatust ootas.
Proovisõitu teha ei saanud, läksin teadmisega, et kui sõidab, siis sõidan sellega Tallinna parklasse ära. Infot eriti ka ei olnud peale selle, mis omanik kirjutas.
Aga õnn oli seekord saatetegijate poolt. Xsara käivitus esimese korraga ja läks pärast lumest väljakaevamist ka kenasti liikvele.
Paagis oli näidiku järgi veerandijagu kütust, tankisin teel 15 liitrit juurde. Paar kuud hiljem selgus Kuusakoskis, et kütusetaset näitas kell valesti, juhi kahjuks. Ehk siis paanikat poleks olnud ka tankimata.
Kas see ikka on hea pakkumine?
Kes meist sügaval sisimas ei ihkaks saada olematu raha eest vajalikku tarbeasja!? Ehkki tasuta lõunaid pole olemas, on lootus sitakivikeste imettegevasse jõusse ilmselge odavautode turgu käitav kütus.
Xsara puhul olid isutekitajateks pool aastat kehtiv tehnoülevaatus, kindlustus, sõiduvalmidus, punane värv, ja hind ainult 200 eurot. Eelarve oli ette antud 500, sääst 300: miks ka mitte!
Pildi järgi oli Xsara üsna sile ja sirge. Asjaolu, et autos oli ka mõnekümne euro eest kütust, paneb isegi mind sajaseid luhvtitama. Sõitu ühe toreda punase auto võrra rikkamana koju, alga!
Kui sellise pakkumisega leitud auto vähemalt järgmise ülevaatuseni vastu peab ja suuremate prohmakateta sõidab, võiks eesmärgi võimalikult odavalt liigelda ju täidetuks lugeda.
Kuus kuud ainult kütuse lisamist ja pärast saab metallikokkuostus umbes pool soetushinnast veel ka tagasi. Kõlab nagu hea diil.
Rääkimata autohullu salalootusest, et kätte sattunud auto on varjatud pärl, mille kerge lihviga kannatab hiljem veel kasudega maha müüa. Mõnesajaeuroste autode pööritamisest on nii mõnigi suur äri alguse saanud.
Turul on autosid, mis sõidavad ringi, kindalaekas patakas ostu-müügi lepinguid: omanikuvahetuse riigilõiv on ebaproportsionaalselt suur auto enda maksumusega võrreldes.
Nii tekivadki koduta nukrad rondid: üks ostab ja kõpitseb natuke, siis tüdineb ja müüb edasi. Järgmine ostab, ja ring läheb jälle käima.
Xsara on selles osas nagu üks keskmine Eesti ront. Ja täitis oma eesmärgi suurepäraselt: pidas vastu Laitse RallyPark’is tehtud sõidukatsed ning sõitis pärast seda omal jalal vanametalligi. Aga see on eraldi lugu.
Iluvigasid ikka leidub
Tagasi Taeblasse. Käima läks laksust, aga esimene käivitus reetis lõriseva summuti ja kurvis sai selgeks, et roolilatt on ikka täitsa läbi – rool kiilus vahepeal kergelt kinni ja keeramine oli ebaühtlane.
Tanklas parkimiskohale manööverdades tuli ilmsiks, et vasak esimene pooltelje ots on kuulid juba mõni aeg tagasi välja sülitanud – välja keeratud ratastega siduri vabastamisel kostuv ragin jättis õhku küsimuse omal jõul edasiliikumise võimekusest.
Maanteekiirusele jõudes hakkas häälekalt märku andma vähemalt üks suremiseelses seisundis rattalaager. Tugevamal pidurdamisel ABS küll töötas, aga auto kippus külge ette viskama: tagumised pidurid “võtsid” ebaühtlaselt.
Poolel teel Tallinnasse sai selgeks, et pikemalt koormusega sõites kippus mootor kuumaks minema. Pilk kapoti alla selgitas, et õlivahetus on ununenud ammu, siin-seal leidub lekkeid ning mootoririhmgi on jõudnud oma elukaare lõppu.
Sõidu ajal ilmnes ebamugavusi veelgi: juhipoolne elektriaken ei liikunud grammigi, kõrvalistuja peegel püsis kindlalt ühes asendis… aga mõelgem uuesti, see on siin 200-eurone auto!
Roolilatti kõrvale jättes, kõik muud vead on lumme… teate küll.
Ülevaatuspunktis pead sina tõtt kuulma
Auto üldisest seisukorrast ülevaade olemas, võtsin suuna tehnoülevaatusele. Suurema pingutuseta sündis nimekiri probleemidest, mille olemasolu juba teadsime, aga leidus ka üllatusi.
Heitgaasid – kui summuti katki poleks ja õli ära vahetatud, siis saanuks tubli Xsara hindeks vähemalt hea, sest katalüsaator töötab ning mootor on ka kasutatav!
Pidurid – tagumiste pidurite efektiivsuse erinevus on natuke suurevõitu, aga napilt saab kirja tulemus hea! Esimesed pidurid seevastu pälvivad vaid kiitust: kettad kõverad ei ole ja kulutuspindagi on vidinatel veel omajagu.
Roolilati surmast me juba teadsime, mõningase uurimise järel lisandus lihtsamate tööde nimekirja veel lõtkuga vasak esimene šarniir, mis on samuti kuluosa ja väga lihtne vahetada. Ülejäänud veermik – täiesti korras!
Irvitavad küljekarbid ei olnudki veel nii halvad ning endiselt vasardas peas mõte, et kui saaks kusagilt odavalt korras roolilati, võiks sidruni ikkagi olmetarbimisse kaasata, sest kilomeetri hind on odav ja sõit mugav.
1.6 liitrine bensiinimootor selle väikese kere vedamisel on aga enam kui särtsakas.
Liigub küll, aga ümbert roostetab ära
Xsara kere on mingil tasemel tsingitud ja pealtnäha täitsa kobe. Kaasaegses autofolklooris öeldakse selle kohta: “küll poleerib välja.” Koduste vahenditega saaks mõned koledad kohad tõesti korda ja ülejäänu saab välja poleerida.
Ka auto põhi oli üldjoontes üsna kena. Enne mootorit läheb tuju aga täiesti ära: alt vaatavad vastu 2 suurt auku, mis Makroflexiga ise paigatud.
Ilmselt olid kaks kriitilise tähtsusega kohta pehmed ja ülevaatuse saamiseks täideti kereõõnsus Makroflexiga – toimis, sest ülevaatuse auto ju sai.
Kooslus Eesti teed, talv, sool ja Makroflex on hooajaga aga põhja alla uuristanud korrosioonikraatrid. Rooste on pesa teinud nii korraliku, et seda parandada enam ei saa. Uss uuristab igas suunas.
Tõe huvides: parandada saaks. Suurema jupi plekiga. Aga majanduslikku pointi selles ei ole. Diagnoos: läheb peale eksperimenti kaalule.
Kokkuvõtteks
200 euro eest saime me täiesti kobeda auto, mis täitis saate vajadused, aga mida pole mõtet kauem pidada kui algselt plaanis oli.
Kuigi enamuse vigadest saaks parandada mõnesaja euroga ning auto võiks veel vabalt 50 000 kilomeetrit ringi vurada, sai roosteuss kaalukaks kaalukeeleks vanametalli viimise otsuse langetamisel.
Eksisteerib kriitiline piir pärast mille ületamist on vastutustundlik auto taaskasutusse viia. Ja Xsaral oli see piir käes.
Autodesse sarikiindumise poolest tuntuna lisaksin siia ka emotsionaalse dimensiooni – vägisi elushoidmine oleks selle tubli auto suhtes ebaõiglane.
Aga saime teada, et 200 euroga võib saada auto, mis on väärt 200 eurot. Millest omakorda poole saab tagasi kui õigel ajal ja krokodillipisaraid valamata see vanametalli kokkuostu toimetada.
Loe siit, kuidas kasutatud autot osta nii, et pügada ei saaks
Pildid: Uku Tampere
