Pandeemia on pakiteenuse populaarseks muutnud, ent kogenematul kasutajal võib pakki saates juhtuda apsakaid, mis saadetise sihtkohta jõudmise vaevarikkaks muudavad. Jagame kasulikke nippe, kus ja kuidas saadetis õigesti vormistada ja mida teha siis, kui see teel takerdub või lausa kaduma läheb.
Pakiautomaadist pakiautomaati või ka kulleriga ukselt-uksele saatmine on pandeemia ajal kordades popimaks muutunud: pea kõike saab koju tellida ja pea kõike saab ka saata. Seekord jagamegi mõne nipi, millest on pakki saates ootamatult palju abi – eeldusel, et saadetis on osavalt pakitud ning sisaldab lubatud kraami.
Teenusepakkuja valimine
Eestis on kolm suuremat teenusepakkujat, kes on loonud üle-Eestilise pakiautomaatide võrgustiku: Itella Smart ja DPD ning omamaine Omniva.
Ehkki ajapikku kujuneb igaühel oma lemmik, sõltuvalt automaadi lähedusest ja kasutajakogemusest, pakuvad kõik kolm kiiret kohaletoimetamist ja võimalust pakk internetis vormistada.
Esimese asjana tulekski kindlaks teha kodulähedased pakiautomaadid, sest vaja võib minna neid kõiki – kunagi ei tea, milline teenusepakkuja on oma “kastid” kuskil Eestimaa nurgas pakiootaja lähedale püsti pannud.
Teise sammuna tuleks võtta aega ja süveneda paki saamise eripäradesse, hinnakirjadesse, reeglitesse. Kui on teada, et pakke tuleb saata rohkem, võib ettevõtte puhul kaaluda lepingulise kliendi staatust.
Erakliendile pakutakse aeg-ajalt sooduskoode, sestap on kasulik enne automaadi juurde astumist üle vaadata teenusepakkuja sotsiaalmeedia leht.
Kas pakiautomaat või kullerteenus?
Kullerteenus ukselt-uksele on kallim, aga isiklikum ning turvalisem juhul kui saadetakse suuri asju. “Turvalisus” ei tähenda, et antiiksed nõud või auto esiklaasi võib kullerile ulatada kilekotis, sest ta ei võta seda näppu ega ei jookse sellega Tallinnast Saaremaale. Kuller teeb n-ö viimast miili ja toimetab saadetise ukseni.
Mulle isiklikult meeldib kullerteenus seepärast, et ajapikku on pakivedajad nägupidi tuttavaks saanud ning neil on see minut, et mõnusalt juttu ajada. Näiteks helistab Itella kuller ja ütleb muheledes: “Järgmine narkolast on viie minuti pärast kohal.”
Jah, see on siseringi nali: ühe nädala jooksul kolmandat korda mulle kaste tuues küsis ta viisakalt, et misasjad need on, mida ta mulle toob ning mina, lõuapoolik, meenutades nõuderühmas toimunud avalikku arvustamist muigasin ja vastasin, et ju ma siitkandi kõige kõvem narkoärikas ikka olen.
“Paki teen lahti ja jagan teistega – algul võtavad kotikese, hiljem juba kilokaupa ja kastiga.” Sealtpeale see lahe tervituski, mis mind ikka naerma ajab.
Kulleri töö pole meelakkumine, ja iga naeratus või ka pihku tänutäheks poetatud šokolaad teeb pakitassija elu rõõmsamaks. Seda tasub kullerteenust kasutades meeles pidada.
Ka eeldavad teenuseosutajad, et kui vormistate paki kullerile eelnevalt netis, siis prindite pakikaardi välja ja ka kleebite pakile. Kui printerit pole, tuleb erandkorras kokku leppida andmete käsitsi pealekirjutamine.
Pakiautomaadi kasutamine on muidugi mugavamast mugavam, õues ei pea isegi maski kandma, siseruumides asuvaid automaate kasutades küll.
Itella siniste kappide juures võib tihti kohata üht või mitut teenindajat, neilt võib abi küsida kui masin tõrgub, aga rohkem on nad seal praeguse ülekoormuse tasandamiseks – kapikesse läinud saadetis võetakse välja ja pannakse õigesse kasti, et järgmisele pakile ruumi teha.
Vormista võimalusel paki saatmine internetis
Internetis vormistamine võtab kõikide teenusepakkujate puhul umbes kaks minutit aega ja on igal juhul parem kui kohapeal automaadiga kakelda, eriti kui see asub õues, ilm on kehv, järjekord pikk jne.
Kõigil juhtudel tuleb sisestada saaja ja saatja andmed, valida automaat, kus pakk vastu võetakse (küsi saajalt tema telefoninumber, teenuseosutaja ja pakiautomaadi nimi), Itellas saab broneerida ka kindla automaadi, kust pakk teele läheb.
Pakikaardi võib välja printida või kinnitada pakile käsitsi kirjutatud paber nõutud andmetega: kood, saatja ning saaja telefoninumbrid.
Mõistlik on võtta eraldi valge paberileht, kirjutada sellele info ja korralikult pakile kinnitada nii, et paber lahti ei tuleks. Sellest, mis juhtub, kui andmed on valed või üldse kadunud, allpool.
Vaja on mõõdulinti ja täpset silma
Kogenud pakisaatjad ja -saajad mäletavad peast teenusepakkujate S, M, L, jne saadetiste hindu. Kõigil kolmel ettevõttel on need sarnased. Ka mõõdud kuluvad justkui pähe.
Kuid ka mitmendat pakki saates tuleks mõõdulint lähedal hoida, sest kui automaadis selgub, et millimeeter on M-st puudu, tuleb kohapeal vormistada L pakk ja juurde maksta. See ei võta tükki küljest, aga seda viga saab vältida eos.
Mõõta tuleb saadetise kõrgus, pikkus ja laius ja võrrelda neid etteantud parameetritega. On ütlematagi selge, et mida kandilisem ja konkreetsem saadetis on, seda lihtsam on õiget kappi valida. Sestap võiks isegi peotäie kommide saatmiseks kasutada karpi. Ka saajal on parem tunne võtta kapist karp kui kokkukägardatud nutsak.
Tee pilt ja saada saajale
See nõuanne kulub marjaks ära kui pakk teel toppama jääb, ära kaob või sünnib arusaamatus. Tänapäeval on enamusel meist kaamera nutifoniga kogu aeg kaasas ja pildid saab teha otse suhtlusäppi.
Üles tasub pildistada nii paki sisu, ümbris kui ka pakikaart koos koodiga. Viimase võib saata ka kuvatõmmise kujul. Nii tekib ka saajal ettekujutus saadetisest ja probleemide korral oskab ta teenusepakkujale kirjeldada mis nägu oodatav pakk on.
Leppige paki saajaga kokku, et ta annab teada, kui saadetis on käes, ühtlasi saabub siis ka hingerahu. Kui asju on teekonnal katki läinud, saab sedagi sasipundart tasapisi harutama hakata. Neist olukordadest eraldi loos.
Kui kahtled, et midagi on viltu, siis enamasti ongi
Itella toimetab Eestis pakid enamasti ühe-kahe päevaga kohale, Omniva ja DPD on veidi aeglasemad. Kui pakk on automaati pandud puhkepäeval, ja pole kesknädalaks kohale jõudnud, tasub natuke ärevaks muutuda.
Esimese asjana tuleks ühendust võtta paki saajaga ja küsida, kas teade on telefonile tulnud. Kui seda ei ole, on järgmine samm teenuseosutaja abikeskusse helistamine.
On olukordi, kus saatmine viibib meist mitteolenevatel põhjustel ja on olukordi, kus midagi on pakki saates viltu läinud või on kadunud paki küljes olnud aadressileht. Enamus selliseid juhtumisi on õnneks lahendatavad.
Kõik läks valesti, aga kõik sai korda!
Mõni aeg tagasi saatsin Itellaga M-paki Pärnusse. Kuigi ma tavaliselt vormistan paki töölaua taga, siis sel korral viskasin karbi auto tagaistmele ja kasutasin apteegiskäigu kõrvalboonusena võimalust pakk automaadist saata.
Sisestasin vajalikud andmed, ent masin tõrkus ja juuresolnud teenindaja pidi tegema taaskäivituse. Imestasin, miks ei taha Itella saatja telefoninumbrit, no et kui miskit juhtub, oleks see ka olemas… aga seda küsitakse vaid internetis. Automaadis ajakulu vähendamiseks mitte.
Õiges suuruses kapid olid otsas, minu pakk läks “number suuremasse”. Tšekki ma ei võtnud, sest sellegagi oli mingi tõrge ja ma ei viitsinud oodata. See kõik oli viga, viga, viga, sest ka viis päeva hiljem ei olnud Pärnus veel pakist midagi kuuldud.
Helistasin abikeskusse, kannatasin ära pika ooteaja ja rääkisin oma murest, mis kõlas nagu “mine sinna – ei tea kuhu, too seda, ei tea mida”. Sest kõik mis mul oli, oli pangakaardi maksetehingu number (sellest polnud kasu) ja saaja telefoninumber.
Olin miskipärast veendunud, et kui kõik viltu läks, ju siis läks saaja numbri sisestamine ka sinnasamusesse, mul prille ju kaasas ei olnud!
Õnneks oli number sisestatud õigesti ja selle põhjal sai hakata jälgi ajama. Abistaja küsis täpset paki kirjeldust, ja oi kui lihtne olnuks mul saata fotod… mida mul ju ei olnud! Nüüd olen targem.
Kirjeldasin siis, et noh, pruun kartongist kast ja pruun teip ja peale ei jõudnud midagi kirjutada ja… masinas oli ka jama ja… teenindaja lohutas ja ütles, et küllap on pakk jõudnud kadunud asjade lattu, tõenäoliselt pani “i”- le punkti pakilt pudenenud kood, mille teenindaja automaadi juures peale kleebib.
Kui pakk on mässitud kilesse ja üleni teibitud, ei jää koodiga silt pidama – ka see oli minu jaoks uus teadmine. Just seepärast on vaja, et pakile oleks pandud paberiga andmed, kuna see on koht, kuhu peale kleepida kood.
Pakk, millel pole ühtegi numbrit ega koodi, võetakse keskuses lahti. Ja tagaotsitavat tuleb otsijal detailselt ning värvikalt kirjeldada (pilti ju ei olnud!), loetleda üles esemed, mis pakis ja kuidas need on pakitud.
Minule tulid appi vahvlikommid. Nimelt poetasin paar kommi saajale tänuks ja ka lohutuseks, sest ma pakin nii nagu homset ei oleks (asjade väljavõtmiseks kulub kõvasti aega ja vaeva).
Kui abistaja kergelt naeruse häälega küsis, kas mu pakis oli “midagi veel”, siis selles küsimuses sisaldus vihje: ta teadis, ta nägi neid komme! Ja minul tulid need meelde. Mis tähendas, et klaasist kallisasju ei olnudki vaja lahti pakkida ja uuesti kokku mätsida.
Lõpp hea, kõik hea! Ja õppisin, et iga kord tuleb teha pakist enne selle sulgemist pilt, saata pakisaajale ning ise hoida alles kuni pakk on kohal. Automaadist saadan ma vaid hädaga ja kui see häda on, siis kirjutan pakile oma ja saaja telefoninumbrid ikka igaks enne andmete masinasse sisestamist peale.
Kokkuvõtteks
Aeg on kõige kallim vara ja vaikus kõige tähtsam loodusvara. Üks valesti saadetud pakk kulutab paljude aega ja närve, rääkimata sellest, et tekitab lärmi, sest kõik – saatja ja saaja ning abikeskuse töötajad peavad omavahel kõvasti jutustama, et probleem lahendatud saaks.
Muidugi on selliseidki olukordi, kus telefoninumber on valesti läinud ja kui sellele veale pihta ei saada, võib vale inimene rahulikult minna ja talle mittekuuluva paki välja võtta.
Kui ta on hea inimene, annab ta sellest teada, ja aitab õige adressaadi üles otsida. Kui ta seda ei tee… no siis saab ta karma, ja see pole meie mure.
Siit veel üks kasulik asi kõrva taha panna: kui kasvõi “kõhutunne” ütleb, et midagi on valesti, reageeri kohe ja võta ühendust paki saajaga ja vajadusel edasi teenuseosutaja abikeskusega. Kontaktid on netist leitavad.
Nagu aru saate, polegi väga palju vigu, mida pakki saates vältida ei saaks. Elu on meil hea!
Fotod: Ylle Tampere, Diana Tammann
