Uku Tampere ja Veli V. Rajasaar on teel Ühendkuningriiki, et tuua sealt Eestisse hobiautoks Toyota MR2 Spyder. Uku kirjutab, miks on mõistlik sinna minna ringiga, laevatatavaid teid kasutades, kuigi otse mööda maad saaks ju ka kohale.
Ühendkuningriigis jaguks vaatamist mitme reisi jagu, ent seekord me Veliga looduslikke ja kultuurilisi kaunidusi vaatama ei lähe, vaid keskendume sellele, mis autohaige meele rõõmsaks teeb.
Kui oleks olemas autohullule sobivate riikide edetabel, võiks UK olla seal esikohal: lisaks ajaloopärandile, muuseumidele (nt Haynesi muuseum) ja maailmakuulsatele autoüritustele (nt Goodwood) on see meiesuguste jaoks tõeline vanemate autode paradiis: jaburalt odava hinnaga leiab siit igasugu väärt kraami.
Kasutatud autode suhtelise odavuse tingivad peamiselt kaks asjaolu: esiteks on (vana) auto omamine saarel väga kalliks tehtud.
Aastaseid kindlustuse ja automaksu summasid tuleb neljakohaliste arvudega iseloomustada ning seetõttu on omanikule odavam auto odavalt maha müüa, selmet kallima hinnaga ostjat oodata.
Teiseks on keskmine auto UK-s suhteliselt kehvas korras, sest nende remont on kallis. Või on autol mõni konkreetne viga, mida kallis riigis remontida pole mõtet, aga Marko Põlva külje alt teeb mõne sotiga korda.
Kuigi siinkohal jõuan põhjalikumalt järele mõeldes arusaamisele, et keskmine kasutatuna müüdav auto on ka Eestis üsna kehvas korras, nii et selles osas ei saa brittidele midagi ette heita. Aga vanade autode hinnad on britistanis apetiitsed, fakt.
Ühendkuningriigist auto toomine on trikiga värk
Autode toomine Euroopast pole ju teab mis imetegu, kuid Ühendkuningriik, kus ei eksisteeri transiitnumbrite süsteemi, on erinev.
Seetõttu on ainus natuke legaalsem võimalus ise sõites tagasi tulla oleks müüjaga kuidagi kokkuleppele saada, et sõiduk jääb tema nimele registrisse.
Aga miks peaks üks britt tahtma mingile suvalisele ida-eurooplasele vastu tulla? Ja mis siis, kui auto omal jõul ei liigugi?
Loomulikult on võimalus värskelt soetatud sõiduk Ühendkuningriigist laeva peale panna – näiteks käib sealt kaubalaevu Eestisse, kuid “pilet” sellele on kallis ja lisaks peab auto kuidagi sadamasse saama.
Ka treilerikoht auto jaoks ei maksa üleliia palju – umbes 500 euroga saab suurel autoveotreileril koha Eestisse. Mõlemal juhul peab olema täidetud kaks tingimust: auto sõidab ise või asub see kohas, kuhu suure veokiga ka ligi pääseb.
Meie Toyota MR2 Spyder
Veli välja valitud Toyota MR2 Spyder asub Glasgows. Londonist sinna jõudmiseks kulub terve päev. Et autot liigutada, on vaja mehejõudu: MR2 praeguses seisus ise jalgu alla ei võta.
Veoautoga sellele ligi ei pääse ja kui pääsekski, ei ole kuigi mõistlik sõita 600 km lihtsalt selle nimel, et korjata peale üks osadeks lammutatud hobiauto.
Isegi kui oleks leidnud auto Londonist, tasuks üheksa korda kaaluda enne kui kedagi järele saata: London kui linn on seal liiklemiseks kuluva aja kontekstis üsna üks-ühele võrreldav Eestiga. Linna kaguotsast loodenurka sõitmiseks võib kuluda isegi üle nelja tunni – sõltub liiklusest. Haapsalust Luhamaale on umbes sama palju.
Niisiis pole valikuid: kui tahame seda autot, tuleb ise järele minna. Esimene ülesanne on leida veduk, mis võiks taha võtta treileri autoga.
Saime seks puhuks tuttuue Subaru Outback Northern Lights eriseeria isendi, mis on võimeline vedama kuni 2-tonnist käru. Kerge üheteljeline treiler taha, sellele minnes Soomest vana Ford Capri peale (brittide seas siiski leidub täiesti autohaigeid, keda vana auto kordategemine ei kohuta), ja minek!
Lähme ringiga, kuigi saaks ka otse
UK-sse pääsemine erineb mujal Euroopas rändamisest põhimõtteliselt vaid mõnisada kilomeetrit pikema sõidu ja umbes 100 eurot maksva laevapileti võrra. Kui sõiduautoga minna.
Sel juhul käib kõik tavalist rada: umbes 2500 kilomeetrit loksudes läbi Baltimaade, Poola ja Saksamaa Põhja-Prantsusmaale, Calais’ sadamasse.
Igakuiselt Ühendkuningriigi vahet sõites hakkasin aja möödudes aina rohkem kasutama laevu, sest kui autoga reisimiste koguarv läheneb 150-le, ei suuda ükski Balti riik ega Prantsusmaa kiirtee enam vähimalgi määral erutada.
Veelgi enam – kui AUSALT arvutada, siis ei ole ka laevade rahaline kulu nii palju suurem, sest mingi väärtus on ka hotellides puhkamisel ning (vaimsel) tervisel. Nii jõudsime koos Veliga otsusele, et kasutame MR2-le järele minnes ja tagasiteel kõiki võimalikke laevaühendusi, et vähendada roolis istutud igavaid tunde.
Laevatatavaid teid on mitmeid
Kaubavedude jaoks on rohkem võimalusi. Kaubalaevad lähevad UK-sse nii Rootsist, Taanist, Hollandist kui ka Prantsusmaalt. Tavareisija jaoks on variandid Holland (Amsterdam), Dunkerque ja kurikuulus Calais.
Sõiduautoga reisides on keerulisem näha laevadest saadavat võitu, kui aga reisi alguspunkt on Soomes (nagu meil) või kui autorong on midagi keerulisemat kui lihtne sõiduauto, siis hakkavad laeva eelised selgelt paistma.
Näiteks üle 3500 kg kaaluva autorongiga tuleb Lätis maksta teemaksu ning Poola tasulised kiirteed muutuvad haagisega sõites tüütult kalliks.
Talvisel ajal aitab kulude kasvamisele kaasa ka ilm – pidevalt vastu puhuv tormituul kasvatab kütusekulu ning teel varitsev must jää või rasked sõiduolud pole just need, mida hirmsasti igatseda. Turvalisusel ja tervisel ei ole hinda, sestap olen nõus natuke rohkem maksma.
Nooremana olen isegi paarisaja eurose otsese säästu nimel Poola kaudu minemist eelistanud, aga praegu ei suuda ma toonaseid valikuid enam kuidagi mõista.
Ja kuigi Poola transiidist on tänu suurepärastele kiirteedele saanud pigem tore kogemus, tähendab Via Baltica lõppkokkuvõttes ikkagi 1600 kilomeetrit tuima sõitmist. Ja selle tuimuse kavatseme ka seekord laevukeste abil vahele jätta.
Laevale saab kas Soomest või Lätist
Soomest Helsingist viib Saksamaale Finnlines. Sinna tuleb omakorda Tallinnast laevaga minna. Lätist Liepajast liigutab laev reisilised otse Travemündesse.
Praktikas tähendab see, et Via Baltical auto ja tervise lõhkumise ning turvalisusega riskimise asemel on laevas võimalik magada, süüa ning puhata.
Travemündest edasi läheb põnevamaks: öisel ajal on sealt ainult umbes kuue tunni sõit Amsterdami, kust edasi saab täitsa mõnusa laevaga näiteks otse Šotimaa väravasse Newcastle’isse.
Nii säästab mitusada kilomeetrit sõitu ning ühtlasi saab reisitoimetusi toimetada natuke rahulikumalt, sest kõik veokitehordid suristavad ikka Calais ja Dunkerque sadamatesse.
Seda ikka seetõttu, et paljude vedajate jaoks näib isegi mõnekümneeurone sääst olema piisav, et hüljata juhi heaolu ja turvalisus. Belgias ja Prantsusmaal on ka kuritegelasi palju.
Kas see ikka on nii kallis kui tundub?
Esmapilgul tunduvad laevapiletid natuke kallivõitu. Aga kui säästa on vaja, miks siis üldse minna? Ja kui ausalt otsa sõidukilomeetri kogu hinnale, arvutada juurde kõik riskid, siis ei tundugi laevaga minek enam liiga kallis.
Praegu läks Helsinki-Travemünde laevapilet maksma ca 200-250 eurot rohkem, kui olnuks otsesed kulutused mööda maad transiidil koos ühe hotelliööga.
Kui 250 eurost võtta veel maha auto ja haagise kulum 1600 km kohta ning mugavus, siis … Oma autoga sõites tuleb kindlasti arvestada ka kogu ressursikuluga: uuematel autodel kipub see kiiremini otsa saama.
Tuim transiit ei tulnud mõttessegi
Niisiis oli meie reisi alguspunkt Helsingis, sest sealt saime minekusuunale kaasa ühe 2.8-liitrise V6 mootoriga Ford Capri MK3. Seetõttu ei jäänud Baltikumi transiit mitte ühelgi korral võimalusena lauale.
Et kõik päris ausalt ära rääkida, peitub Subaru Outbacki pagasiruumis veel ka üks retroroller. Outbacki ja Tiki kergeima autoveohaagise koostöös saadaolev veoressurss on maksimaalselt ära kasutatud – sellise logistika üle võib uhke olla.
Laupäeval laadisime sõidukid peale ja pühapäeva õhtul maabume Travemündes, kust sõidame öise transiidiga Dunkerque sadamasse.
Korra kaalusime ka otse Newcastle’isse seilamist, aga kuna esimesed asjaajamised tuleb teha kagu-Londonis ja Liverpoolis, pole otse Šotimaale minemine sel korral mõistlik, sest sealt peaks tagasisuunas sõitma.
Laev Soomest, Vuosaarist Saksamaale on vaikuse ja rahu kants. Kilomeetrid kuluvad – võrreldes Rootsi kaudu minekuga säästame laeva abiga umbes 1100 kilomeetrit ning Baltikumi transiidiga võrreldes 1600 kilomeetrit sõitu.
Sõitmise asemel saab tehnika puhata ning ise võib end süüa ümmarguseks, rohkelt magada ja saunatada. Ja kirjutada blogi.
Travemündest Dunkerque’i sadamasse on 800 kilomeetrit. Kuna Finnmaid saabub sadamasse hilja õhtul, saab laeval puhanuna kasutada maksimaalselt ära öise rahuliku liikluse.
Päevasel ajal oleks sama marsruudi sõitmine alla 12 tunniga paras väljakutse, sest “ummikud, ummikud, muu liiklus.” Jälle üks pluss.
Seda lugu kirjutangi Finnlinesi laeval. Kui oleksime maad mööda läinud, läheneksime parasjagu Berliinile. Seda siis, kui mänginuks kangelasi ja jätnuks ööbimise vahele.
Kui oleksime ööbinud, siis ilmselt kusagil Kaunase kandis ja läheneksime parasjagu Varssavile. Praegu… kajutis teeb Veli parasjagu lõunauinakut, et kahe tunni pärast algavaks õhtusöögiks vormis olla. Saun võtab sitkemagi mehe jalapealt.
Accelerista Instagram
Veli V. Rajasaar Instagram
Forte
Pildid: Uku Tampere ja Veli V. Rajasaar
