Mõni aeg tagasi oli mul esimest korda elus võimalus sõita elekrijalgratta. Torrot CitySurfer – särtsukale järele minnes polnud ei suuri ootusi ega lootusi: tõele au andes pole ma kunagi mõistnud elektrijalgratta omamise vajadust või sellega sõitmise võlu meie pealinna tänavatel.
Jah, kindlasti on särtsukatega mugav sõita, aga kahtlen, kas meie jalgrattateede võrgustik on selle nautimiseks piisavalt eeskujulik? Ka oli mul teatav skepsis iseenese suhtes – kas mul on piisavalt oskusi elektrijalgrattaga sõitmiseks?
Liig reaalne tundus, et tingituna ratta võimsusest ning minu võimetusest võib meie koostöö tuua lusti asemel pigem pisaraid. Olgu etteruttavalt siis öeldud, et ratast esindusse tagasi viies oli mul päris raske oma kõvasti lenkstangi külge klammerdunud sõrmi rattast lahti lasta ja oma eluga edasi minna; ilma Torrot CitySurferi kaasabita…
https://www.youtube.com/watch?v=KWfLCbrv2UE
[dropcap]LINLASELE DISAINITUD [/dropcap]Hispaania päritolu Torrot CitySurfer on särtsvelo, mis on disainitud tänapäeva iniviidi silmas pidades – see inimene hindab nii originaalseid kui ka praktilisi lahendusi. Ratas on kerge ning kokkupandav, mis võimaldab seda kaasa võtta, autosse pakkida, koju või kontorisse järgmist sõitu ootama tõsta.
Mulle imponeeris võimalus, taltsutada ratast ka täiesti särtsuvabalt, vaid kondimootorit kasutades. On hommikuid, kui tahad laisalt omas tempos kulgeda; CitySurfer jätab selleks vabad käed (jalad).
[dropcap]VIHM JA KUUMAASTIK EI TAKISTA [/dropcap]Kergendusohe ei olnud veel üle mu huulte jõudnudki, kui ühtäkki otsustas ilmataat kõik taevased kraanid lahti keerata. Mütsilodu viltu peas, südames soov, et keegi prillidele kunagi kojamehed leiutaks, alustasin CitySurferiga lähemat tutvumist.
Tallinna tänavatel vaikselt nagu vaim ringi surisedes imestasin ja imetlesin samaaegselt, kui ilus võib olla mu kodulinn sadulast nähtuna. Teadagi, sile tee saab ruttu igavaks, mul on vaja teravamaid elamusi! Suundusin rattateelt maha, Kopli kuumaastikule. Jaa, see siin pakub elamusi mitte üksnes silmale vaid ka istmikule… aga CitySurfer ei teinud teist nägugi vaid alistas maastiku stoilises rahus.
[huge_it_gallery id=”242 “]
[dropcap]KOLM “KANGUST” JA KUNI 50 KM KORRAGA [/dropcap]Vürtsi lisamiseks mängisin veidi lenksul asuva kontrollpaneeliga. Erilist tehnilist taipu selle käsitsemine ei nõua. Peaasjalikult on vaja oskust, kasutada oma näppe ning otsustusjulgust: kõigepealt tuleb lülitada nupust sisse ratta mootor, seejärel valida sobiv jõudlusaste (low, medium, high). Lihtne.
Kena oleks, kui füüsikaseadused elektriratast kasutades meeles püsiksid: maksimaalne distants, mida on võimalik täislaetud akuga läbida, oleneb sõidukiirusest ja valitud jõudlusastmest. Juhul, kui rehvide all silkab sile tee, künkaid eel ei paista ning valitud on madalaim jõudlus, suudab CitySurfer ühe laadimisega elektri jõul vurada isegi kuni 50 kilomeetrit.
Isegi kui juus lehvib tuules ning üleüldine kulgemine ratta seljas on natukene vähem sportlikum kui tavaliselt, ei tasu unustada oma jalgade olemasolu. Jalad – need on loodud väntamiseks. CitySurfer päris jalgade panuseta sõitja eest tööd ära ei tee, mootorile tuleb anda pedaalides märguanne, et ma olen sadulas ja valmis liikuma.
Maksimaalne jõud mootoril on 250 W, mis peaks võimaldama liikuda kuni 25 km/h ja tagama teatava eduelamuse, vallutades Eesti kõrgemaid ning raskemaid tippe.
Kontrollpaneelile on mugavalt välja toodud indikaator, mis näitab, kui palju akut veel alles on. Selle põhjal on üsna kerge valida ka sobiv jõudlus või siis eelistada kondimootorit.
Mina sain nädalavahetusel hakkama ühe laadimisega, sest üsna palju kasutasin ka kondiauru. Kui aga laadida, siis pigem öösel või kontoris töötunde tehes – CitySurferi aku täislaadimiseks seinakontaktist kulub umbes viis tundi.
[dropcap]SEE ÕNNIS VIIMANE KILOMEETER [/dropcap]Ma ei saa (ega soovigi) kelkida oma sportliku vormiga, kuid niipalju seda on, et näha ka pikemal distantsil veel kilomeeter enne kojujõudmist täitsa inimene välja. Paraku on mu kodutee kus tahes maailma otsast seatud nii, et kõik tõusud ja pingutused on koondunud viimasesse kilomeetrisse.
See tähendab, et just “viimane” vajutab trepikoja ukseni jõudes mulle ilmselge räsituse pitseri. Sealt edasi tuleb ratas neli korrust treppidest üles vedada… Koduukse avamise hetkeks olen saavutanud väliskuju, mida võib nimetada näiteks “saavutatud isiklik tippmark maratoni jooksmisel”. Ja nii peaaegu iga päev…
Torrot CitySurferiga linnas terve päeva ringi vurades, Tallinna avastades ja tehes asjakohaseid märkmeid särtsvelo plussidest ja miinustest, kasvas minus käsrsitus ja soov ratast veel tõeliselt proovile panna. Mida lähemale “viimasele kilomeetrile”, seda kiiremini ma pedaale sõtkusin – nautides ühtlasi infotabloole ilmuvaid järjest suuremaid numbreid – ning seda suuremaks kasvas õhin, teada saada, mis juhtub “mägimaastikul”.
CitySurfer muutis kõike mu elus, mis enne oli koondunud sõnapaari “viimane kilomeeter”, lisades sinna ette sõna “õnnis”. See õnnis viimane kilomeeter, kust sulgkerge pedaalilöögiga läbi libiseda, et siis kauni kaarega kodumaja ette keerata… ja saatusele peaaegu alistudes kerge ratas kokku pakkida, kaenlasse võtta ja kõp-kõp pea püsti üles vedada. Te võite täna võtta kõik, aga jätke palun mulle see õnnis viimane kilomeeter.
Ma ei läinudki tuppa. Selle asemel sõitsin õnnelikult mitu korda edasi-tagasi, justkui viimast kilomeetrit siledaks triikides. Juhuu! Ma tahaksin teie kõigiga jagada seda eduelamust, mille CitySurfer mulle neil minutitel kinkis. Sõitsin aga veel ühe otsa, et see mälestus jääks ja saadaks mind, kui olen tagasi oma tavalise velo sadulas: “viimast kilomeetrit” on võimalik alistada ka lendleva lihtsusega.
[huge_it_gallery id=”243 “]
[dropcap]KOKKUVÕTTEKS [/dropcap]Jah, CitySurfer võiks olla veelgi kergem ja “kokukam”, et seda jaksaksid treppidest tarida ka tõelised kärbeskaallased, aga päris kindlasti pole see argument, miks see ratas ostmata jätta.
Boonuse poolelt on päris kindel, et sina sõidad, kõik teised pööravad pead. Nii mõnigi kord tuldi juurde ja küsiti, mis rattaga tegu ja kas seda saab kusagilt rentida. Idee linnaratta laenutajatele, võtke CitySurferid oma menüüsse!
Mina ei vali ratast välimuse järgi; ja CitySurferi puhul ei olekski välimus see, mis mind paeluks. Minu jaoks on tähtis, et jalgratas oleks mu hea kaaslane, kellega välja minnes on alati võimalus, et nüüd ja kohe algab seiklus. Kasvõi iga päev!
Torrent CitySurfer… on üks sellistest seiklejaratastest, ja ma ei valeta, kui ütlen, et ma mõtlesin korduvalt üle, kas leidub mõni viis, kuidas see ratas endale päriseks saada. Sünnipäev, iga päev! Kinkige mulle särsukas! Võrreldes mõne “tavalise” rattaga polegi teab mis kallis, vaid 1250 eurot!
Emotsionaalne lõpulause sobib siia rosinaks – poleks mul tol nädalavahetusel olnud CitySurferit, poleks ma kuulnud, et kuskil mängib Singer-Vinger. Siuh, olin kohal täpselt oma lemmikloo ajaks! Ei kõhkle ütlemast – Best day ever!
Loe lisa Torrot CitySurferi kohta siit
Otsi üles Eesti maaletooja, tee proovisõit ja palju õnne sünnipäevaks!
Meedia: Torrot. Toimetas: Ylle Rajasaar
Ampler Hawk ja Bilberry, särtsakalt pedaalides helge tuleviku poole
