Nädalavahetus uue BMW S 1000 XR mootorrattaga on midagi, mille kohta saan öelda: ma nautisin sellest iga viivu, ja ma ei kahetse hetkegi võib-olla tehtud lolluste pärast. Tore välimus, keha järele sõit, käe järele juhtimine – mis on ühel tsiklistil õnneks veel vaja?
Tegelikult ma ei tea, mida mehed esimese asjaga uute mootorrataste juures märkavad, aga naised vaatavad – üllatus-üllatus – välimust. Ja seda sõna otseses mõttes. See tähendab, et loeb nii “nägu” kui suurus.
„Oi, see on nii suur ratas“, „Oh, kui raske!“, „Kas sul ulatuvad jalad ilusti maha?“ olid põhilised küsimused sõbrannade poolt, kellega testisõidu nädalavahetusel kokku puutusin ning kes õhinal ja üks teise võidu uue BMW S 1000 XR otsa ronisid.
KÕRGE JA LAI, ENT PAGANAMA MUGAV!
Esmapilgul tundus, et päris kõrge pill ja laia kütusepaagiga – mahutab 20 liitrit! – see teeb mind ratta ees seistes alati veidi kohmetuks. 118 kilovatti pole ka number, mille peale kivinägu teha. Tegelikult on ratta kuju veidi petlik – tegemist on pesuehtsa baigiga, mis on lihtsalt mõnusama isteasendiga.
Ah jaa, ratta kõrgusest – mu varbaotsad ulatusid ikka ilusti maha (istme kõrgus on 790–855 mm). Kahjuks ei saa BMW S istet madalamaks/kõrgemaks mudida, ent summa summarum polnud sellel ju ka mingit tähtsust: enamiku ajast sa sõidad ratta seljas, mitte ei seisa selle otsas!
Natuke kehvem oli asi pehme liiva peal, kallakul või ebatasasel heinamaal seisma jäädes, sest siis kippus ratas ühele või teisele poole kalduma, ja kuigi ma olen usin pudrusööja, tundsin kohati, et nibin-nabin jaksan ratast püsti hoida ja sellega samal ajal manööverdada.
See, et BMW S 1000 XR on konkurentide samalaadsetest pillidest tegelikult kergem, kaaludes „vaid“ 228 kg, mind seejuures väga ei lohutanud. Ka siduriheebli ning suunatule asendid tundusid disainitud veidi suuremale kämblale kui mul. Võib-olla saab sidurit lähemale timmida, aga ma ei hakanud seda igaks juhuks tegema. Sai hakkama ka sõrmi pikalt-pikalt välja sirutades.
Mugav on BMW küll – sõidad 130-140 km järjest ja ei saa arugi, et sadulas oled. Ei mingit kondivalu ega kangeid liikmeid. Oma osa on sellel kindlasti püsikiirusehoidjal, tänu millele saab „gaasikäsi“ ilusti puhata. Ja veel üks, sugugi mitte vähetähtis nüanss: BMW S 1000 XR hääl on armsalt nurruv nagu veidi rahulolematul emalõvil.
ÄKKPIDURDADES TULEB JÄÄDA DAAMILE KOHASELT VÄÄRIKAKS!
Tahtsin oma vastse testitavaga ruttu linnast välja saada, et seda päris sõidumõnu tundma hakata. Ärevus oli sees, nagu ikka, kui teed midagi esimest korda – antud juhul siis otsid rõõmu täiesti võõra pilliga.
Meenus, kuidas ma mõni aasta tagasi tahtsin esimest korda oma IZ-350ga kokkutulekule sõita, aga umbes poolel teel Nõmmele selgus, et lisaks kehvalt sisseminevatele käikudele on pidurist konkreetselt tükk väljas ja rattaga ei saa pidurdada.
Läksin väga ähmi täis. Aga mis selle kohta öeldaksegi – ole närvis, aga ära näita välja, sõida nagu poleks midagi viga. Korralikult kulunud saapataldadega jõudsin siiski õnnelikult Laagrini, kus abi tuli ning ratta kärule tõstis ja tohtrile viis.
Nõnda siis lõingi esimest korda BMW sadulas äkkpidurdades oma nina kiivri vastu seestpoolt lömmi ja jäin väliselt täääääitsa rahulikuks, kuigi sisemuses käis tuline möll: uutel ratastel on kõigil head pidurid kahtlemata, aga ootamatud olukorrad on … ootamatud. Ja ohtlikud. Huh.
Sellises olukorras on ABS Pro väga julgustav jubin, eriti kiirete ja vihaste rataste puhul, kus “pill” suudab reageerida tsiklijuhi mõtetega pea ühes rütmis.
“Pro” ABS tähise juures tähendab, et tavapärasele pidurdusabisüsteemile on lisatud kaldeandur ning selle rattaga võib julgelt ka kurvis kiiruse maha võtta. Ekstreempidurduse korral lülituvad peale ohutuled, mis annab kaasliiklejaile märku vajadusest olla eriti tähelepanelik.
KÄIGUVAHETUS, SINA KALLIS MAGUS MESI
Minu suureks lemmikuks osutus BMW S 1000 XR käiguvahetus. Ausõna – ma pole sõitnud ühegi rattaga varem, kus see nii sujuv oleks! Lajatad käigu üles või alla ja ükskõik kui järsult siduri lahti lased, ratas teeb kõik töö su eest ära.
Tunne on nagu sõidaksid automaatkastiga. Ei mingit jõnksutamist, et mingi äkilist tõmmet või mootori pidurdamist. Selline käitumine rikub ruttu ära: kui S 1000 XR seljast vahepeal R 1200 GS sadulasse sain, siis esimesed käiguvahetused tundusid sel puised ning ma ise tundsin end nagu algaja tsiklist.
Alles hiljem sain teada, et BMW S-l on peal ka käiguvahetuse assistent, mis võimaldab sidurit lahutamata käiku vahetada. See vidin on üle võetud võidusõidurataste arsenalist ja võimaldab väga kiiret tegutsemist. Eks siis järgmisel korral katsetan ka selle ära.
TÕSINE SÕIDUMÕNU TULEB SEAL, KUS LÕPEB ASFALT
Kui sul palutakse testida võimekat tsiklit, siis nagu ülal öeldud – tahaks asfaldi limpsamise järel ruttu linnast ära ja proovida võimalikult erinevaid teid ning kõiki võimalusi, mida sõidukil pakkuda on!
Võin siinkohal julgelt väita, et S 1000 XR on sündinud ka kruusateedele… ja liivale. Ja kõigele, mis tundub raske, keeruline ja üllatav. Just liivas tundusid sel rattal vaatamata oma baigilikkusele isegi enduuro-omadused olemas olevat.
Tõe huvides, S 1000 XR on BMW Motorradi tooteportfellis täiesti uus mudel, mis on loodud esindama uut seiklusspordi kontseptsiooni ning ühendabki omavahel BMW mootorratta – Sports, Enduro ja Touring – iseloomu ja sõiduomadused.
Nüüd, kus olen selle rattaga teinud mõne põnevama tiiru, saan täiesti veendunult öelda: jah, nagu kirjutatud, nii on. See on kõikjalsõitev pill!
NAERJAD VIHMAS
Eestimaa suvele iseloomulikult sai sõitu proovida ka vihmas. Selleks on S 1000 XR-l eraldi vihmase ilma funktsioon, mis peaks siis ennetama sõitja rumalaid otsuseid. Ehkki vihmas sõites on mõistlik hoog maha võtta, on siiski tugevam tunne, teades, et tsikkel “mõtleb kaasa”.
Mulle meeldib, et BMW on oma kõikjalsõidupilli disainides arvesse võtnud, et mõnikord sajab taevast ka pussnuge – vihmas sõites olid mu põlved kenasti paagi sees/taga ega saanud märjaks, samuti suunas esiklaas enamiku vihmast üle mu õlgade, nii et reaalselt niisked olid lõpuks ainult jope varrukad.
BMW S 1000 XR juhtrauale on disainitud praktilised käekaitsmed, mis omakorda – juhul kui sõites kõhe hakkab, võimaldavad ühe näpuliigutusega sisse lülitada soojenduse. Mugav, mõnus, turvaline. Pole olemas viletsat tsikliilma, on puuduvad mugavusvidinad.
MINE VÕI MATKALE… VÕI PIKALE RETKELE!
Mu seekordne proovisõit ei olnud maailma kõige pikem, sõitsin kokku veidi alla 600 kilomeetri, ning nii jäi kasutamata ratta standardvarustuses olev 12 V pistikupesa, mis sobib elektroonikaseadmete laadimiseks. Tsiklimatkal olles on see päris kindlasti supervajalik asi.
Vaatamata sellele, et tegemist on pealtnäha sportliku rattaga, on BMW S 1000 XR-l olemas erinevas suuruses hoiukastide ja kohvrite jaoks mugavad kinnitused. Ka saab gondlile ja mootorile panna kaitsevõred, mida ma kindlasti soovitaksin. Demorattal need puudusid – eks julged mehed saa ka ilma – aga kui kord võimalust pakutakse, tuleb seda kasutada.
OLULISI FAKTE BMW S 1000 XR KOHTA
BMW S1000 XR-i jõuallikas põhineb variandil, mida kasutab ka BMW S 1000 R. Nelja silindriga reasmootor saavutab võimsuseks 118 kW (160 hj) ja 11 000 p/min maksimaalse pöördemomendiga 112 Nm 9250 p/min juures.
Plokikaane portide optimaalne disain koos uudse kontuuriga nukkvõlli detailidega on üle võetud BMW S 1000 R-ilt ning need tagavad mootori madalatel ja keskmistel kiirusvahemikel muljetavaldava jõu.
Alles on pööretele vastav tõukurite kettülekandega klapimehhanism. Mootori juhtimissüsteem BMS-X aga võimaldab omakorda kasutada ride-by-wire-süsteemi (elektrooniline gaas).
Pildid: kaanepilt tootja, loo pildid Gerli Ramler
