Veidi enam kui 80 aasta eest hakati Otto Saare jalgrattatehases Tallinnas, Kopli tänav 11 tootma seeriaviisiliselt mootorratast Tempo, mis oli varustatud 125cc Villiers mootoriga. Vanamoto entusiast Märt Karu teeb ülevaate tänaseni säilinud infokildudest.
Tundub, et Otto Saarel mõlkus mõte seeriaviisiliselt toodetud mootorratastest juba 1935. aastal, kui Tallinnas alustati katseliselt 98cc Sachs kahetaktilise ja 2,3-hobujõulise jõuallikaga varustatud mootoriga jalgratta konstrueerimist.
Tõenäoliselt läks see mootorjalgratas ka järgneval aastal tootmisse. „Uudisleht“ nr 52 02.04.1939 lk 7 artiklis „Kodumaa jalgrattatööstuse edusammud” on mainitud, et teemaga on tegeletud kolm-neli aastat.
Säilinud on ka mootorjalgrataste raame:
nr 97 – kohapeal tehases torudest valmistatud esihargiga;
nr 98 – täiustatud import esihargiga;
nr 106 – enam-vähem komplektne mopeed, import esihargiga;
nr 120 – säilinud import esihargiga, osaliselt vabriku värvis ja joontega poriplekkidel, bensiinipaagil.Olemas tehniline pass, välja antud 31.03.1941, kus on märgitud väljalaskeaastaks 1937 (mootor on valmistatud 1936) ja nimeks Tempo.
Viimastel aastatel lisandunud leiud näitavad, et 98cc Sachs mootoriga mootorjalgrataste valmistus algas tõenäoliselt 1936. aastal ja numeratsioon algas arvatavasti 001-st.
Mootorrattad Tempo, 125cc Villiers mootoriga läksid töösse 1937. aastal ja nende raamide numeratsioon algas 100-st. „Nii olevat soliidsem,“ ütles kunagi Henn Sõelsepp, üks mootorrataste ehitajatest. “Tempo” rattaid on ajaloost meieni säilinud vaid üksikuid. Mõni raam ja üksikisend on siiski teada.
Säilinud “Tempo” rattad või nende osad
nr 103 – number on raskelt loetav, kuid võimalik, et tegemist on L. Seemani võidusõiduraamiga, sest ratta vasak jalatugi käib üles, mis on vajalik võidusõidul hipodroomil ja ringrajal järskudes kurvides (näiteks Tähtvere kolmnurga ringrajal). Raami torud on keevitatud, puuduvad muhvid, mõjub eksperimentaaltööna ja seetõttu on võimalik, et anti L. Seemanile võidusõiduks;
Nr 106 – komplektne mootorratas, bensiinipaak on kuldjoontega, aga peaks olema hõbejoontega. Mis on aga haruldane juhus: raami number on sama mootorjalgrattaga. Järelikult oli kasutusel erinev numeratsioon;
Nr 147 raam on väntadega 125cc Villiers mootoriga, jällegi mingi eksperimentaaltöö. Hr. T. Riisenbergil on ka selline foto;
Nr 234 on eriti hästi säilinud kuldjoontega ja mootorita vabriku helepruunis paberpakendis tõenäoliselt viimane 125cc Villiers;
Nr ? 2016. aastal oli Poolas saadaval vahetuskaubana Saare Tempo 125cc.
2 EKSPERIMENTAALTSIKLIT JA PAARSADA SEERIARATAST
Mõned aastad tagasi leiti üks 250cc Villiers mootoriga eksperimentaal-mootorratas tuttava kirjaga “Tempo” bensiinipaagil. Kolmkümmend aastat tagasi vesteldes Henn Sõelsepaga mainis viimane, et prooviks sai kokku monteeritud kaks eksperimentaaltsiklit – üks 200cc ja teine 250cc Villiers mootoriga.
Kolme aasta jooksul valmistati 125cc Temposid 134, lisaks ehitati L. Seemanile 26” ratastega (spetsiaalselt võidusõidu jaoks H. Sõelsepa kinnitusel) 125cc Villiers mootoriga rekordmootorratas 71,8 km/h.
Võimatu on lugeda kokku aga 98cc Sachs mootoriga varustatud võrre. Olen kuulnud mitmeid lugusid, kus neid on hävinud erinevatel põhjustel.
Üks 98cc Saare raam, vale Öwa esimese ratta mootoriga oli sügisel 2012. aasta Tagadi laadal saadaval, aga läks Leetu. Järelikult neid ikka oli tarvitusel, kuid kahjuks pole teada viimase raami number.
Võttes aluseks, et perioodil 1936-1937 oli viimane teadaolev raaminumber 120, tuleks toodanguarvuks umbes 200 või isegi veel vähem, sest ilmselt ei jätkunud tehasel tootmisvõimsust ning rohkem tasus toota suurema kubatuuriga tsikleid.
2015. aastal täitus 120 aastat Eesti mootorratta ajalugu. Mootorratta leiutamisest möödus siis 130 aastat. Seega jõudsid esimesed kaherattalised raudhobud siia 10 aastat hiljem.
Esimene artikkel Hildebrand & Wolfmüller tsiklist ilmus 1894. aasta ajalehes „Eesti Postimees“ nr 24 ja ratta esmaesitlus Eestis, mille korraldas John Schümann ajakirjanikele, toimus 19. mail 1895 Tallinnas (1895, „Postimees“ nr 105).
Pildid: arhiiv. Artikkel ilmus esmakordselt Unic-Moto klubi ajakirjas aastal 2017
