Eesti autokeel vajab põhjalikku, aga ettevaatlikku korrastamist. Arvutiterminoloogia kogemus näitab, et kõike vägisi ja reeglipäraselt eestistades on tulemuseks arusaamatu metakeel.
Põhimõtteliselt olen ma Heido Otsaga nõus. Eesti praktiline autokeel on kole, kaootiline ja arusaamatu. Noh, eks ma olen isegi oma panuse andnud.
Autoajakirjaniku kogemus ütleb siiski, et minust ja mu kolleegidest enam „arendavad“ autoterminoloogiat edasi keele- ja tehnikavõhikutest müügijuhid kuskil autopoodide tagatubades. Autofirmade veebilehtedelt hinnakirju ja varustuse nimistuid lugedes võib end laua alla naerda. Aga see selleks.
Ma ei ole Heido Otsaga nõus selles osas, et eestikeelne oskussõna peab alati ja ilmtingimata olema mõiste tabav tähis, mitte selle määratlus või olemuse ümberjutustus. Jah, selle poole peab püüdlema, aga kas vägisi punnitades „kodustatud“ termin ikka on alati parem?
Mina väidan, et ei ole. Otsa toodud veojõukontrollisüsteemi ja kaapeväldiku näide illustreerib seda hästi. Esimene neist on kohutav maotu värdtõlge, teine aga vägivaldse eestistamise tüüpiline saadus, mida argikeeles keegi ei kasuta. Võta üks ja viska teist.
Muide, üks automüügifirma on sama asja kohta kasutanud terminit nühamisvastane seade. Miks mitte seda massidesse levitada?
Püüdes kõiki pikki ja lohisevaid mõisteid asendada lühikeste ja löövate eestikeelsetega, võib sattuda kahele karile.
Esiteks pole elav keel kunagi sajaprotsendiliselt loogiline ega formaalne, matemaatiliste valemitega väljendatav. Ruutvõrrandi lahendivalem kehtib sellest sõltumata, kas kordajad võrrandi liikmete ees on kümne, saja või tuhande piires. Aga kui palju on eesti keeles võimalusi näiteks mitmuse osastava käände moodustamiseks?
Teiseks, kõike seda on juba varem juhtunud. Johannes Aavik on üks läbi aegade viljakamaid eesti keele uuendajaid. Just tema pakkus välja järgmised… khm… uudissõnad:
piim – lüpsend hapupiim – lüpsendi hapend lõss – lüpsendi lahjend koor – lüpsendi paksend hapukoor – lüpsendi paksendi hapend või – lüpsendi paksendi klopend ...jne
Panite tähele, et seosed on loogilised, üksühesed ja sellest tulenevalt hõlpsasti formaliseeritavad? Kui lüpstakse, on saaduseks lüpsend. Või vastupidi – lüpsendi saamiseks tuleb lüpsta. Asja iva on aga hoopis selles, et need „sõnad“ on tegelikult paroodia. Aavik lõi need eesmärgiga näidata, kui jabura tulemuse niisugune puine loogika annab.
Või teine näide. 1960. aastatel jõudsid Eestisse esimesed elektronarvutid ning hakati looma eestikeelset arvutiterminoloogiat. Selle protsessi vedajaks oli Ustus Agur ning tema ja ta jüngrite töö rikkalikke vilju hakati spetside hulgas nimetama agurismideks. Agurismide loojad olid oma tegevuses palju loomingulisemad ja paindlikumad kui Aavik oma naljades, paraku ei läinud enamik nende toodangust praktilisse kasutusse või unustati peagi ära.
Isegi lihtne ja tore sõna raal (arvuti) on sisuliselt välja surnud. Muide, kuidas teile tunduvad sellised agurismid nagu jobiohjur või jadavärati kiip? Esimene neist pole see, mida teie mõtlesite, vaid mugandus ingliskeelsest terminist job controller. Teisel puhul on ingliskeelseks originaaliks aga serial port chip.
Novot. Aga eestikeelse Windowsi kasutajana võin ma kinnitada, et olukord pole 30 aastaga paranenud, lihtsalt vanad agurismid on asendunud uutega.
Ametlik autokeel liigub praegu kahjuks samas suunas. Mis mõtet on vägisi luua kunstlikku keelt, millest keegi aru ei saa ja mida päriselus keegi ei kasuta? Teisalt pole ka „müügijuhikeelel“ mingit perspektiivi. Ilmselt on olemas mingi kuldne kesktee, aga selle leidmine on võimalik ainult katse-eksituse meetodil. Uudissõna edu ennustada pole võimalik, nagu demonstreerivad kaks vastandlikku näidet.
Margus Hans Kuuse kasutas oma 1979. aastal ilmunud raamatus „100 autot“ Tšaika GAZ-13 kirjeldamisel sõna sigaretisüütel. See on kahtlemata „mõiste tabav tähis“, osundades Heido Otsa kriteeriumile, ja oleks seega pidanud laiade masside kõnepruugis hoobilt juurduma. Aga nüüd – marss-marss, kaks sammu ette need, kes kunagi elus on pruukinud sõna sigaretisüütel! Miks ma ei imesta, et kõik jäid paigale?
Umbes samal ajal, 1970. aastate keskel võeti eesti keeles kasutusele sõna rehv. Õieti oli sõna ise juba enne olemas, aga siis sai ta praeguse tähenduse – ‘sõiduki või veoki rattapealis’ (ÕS 2013). Aegamööda on rehv kõnekeelde kinnistunud ja harva kuuleb kedagi kasutamas sõna autokumm.
Või vaatame uuemat aega. Ma ei saa üldse, kohe üleüldse aru, miks Eesti ainuke paberautoajakiri paiskab oma lugejate vaatevälja sõnu nagu kaapeväldik või roomekiirushoidik, aga väldib naeruväärsuseni ulatuva järjekindlusega sõna maastur. Juba aastaid. Maastur on mu meelest üks väheseid õnnestunud autoalaseid uudistermineid, mis siis, et (vist) soome päritoluga.
Ühe autofirma PR-osakond aretas sellest omakorda sõna mahtur, mis pidanuks olema vaste ingliskeelsele terminile crossover. Millegipärast pole ka mahtur massikäibesse jõudnud, ehkki minu arvates on seegi õnnestunud ja peaks samuti vastama Heido Otsa „mõiste tabava tähise“ kriteeriumile.
Kokkuvõttes, jah, eesti autokeel vajab korrastamist, aga seda tuleb teha läbimõeldult ja ettevaatlikult.
http://www.accelerista.com/auto/eesti-keeles-autondus/
Käsikast on käsikäigukasti kontekstiellips, ei midagi erilist, kui täistermin on eespool tekstis lähedal. Aga kui kastidest edasi rääkida , siis kastikast lugedes võtab tükk aega taipamaks et jutt käib tegelikult pikapist. Mis küll sovetiajal (kui neid peaaegu ei “turustatud”) paraku mõneks ajaks ära solgiti, sest “kõik” kasutasid teadmatusest, mida sõna tähendab, teda hoopis teistsuguse auto kohta … Niipalju siis “kõikide” kõiketeadmisest. Kuid vabandust ironiseerimise pärast. See oli tingitud tundest, et kiputakse vaidlustama korrastatud, raamatuteski kasutuskõlblikku süsteemset terminoloogiat. Kui aga jutt oli vabadusest rääkida, nagu nokk kasvanud, värkstoas, autopoes ja miks mitte ka n-ö värvikas “elulähedases” ajalehe-ajakirjaloos, siis keegi (peale ametiau) ei saa kedagi kohustada rääkima-kirjutama teisiti kui ta omaenda harjunud kõnekeeles. Neutraalse asjaliku teksti puhul peaksid nõuded muidugi olema rangemad.
Nühamine versus kaapimine on üks igivana “Tartu-Tallinna vastasseisu” produkt. Antriebsschlupfi nimetati EPAs nühamiseks,Tallinna automehed on eelistanud kaapimist. Nii et kombainid pehmel põllul nühasid, autod poris või libedal kaapisid. Noorema põlvkonna lehekirjutajatele näivad mõlemad sõnad (või ka nähtus ise?) olevat üllatav avastus. Pole võimatu, kui Tartu termini põhjal esialgu tehtud –“vältimise seadeldisest” — või kuidas see jutustus kõlaski — lõuna pool vana vastasseisu toel jõutakse nt nühaväldikuni.
See kõik näitab, et ühise auto-kirjakeele suhtes tuleb asjasse tõsiselt suhtujatel muidugi ükskord kokku istuda (paremate ettepanekuteta juhuhaukujad seda kindlasti ei viitsi) ja kokku leppida niikuinii. Meid on meremeestest rohkem. Kui nemad hoolitsevad oma keele kasimise eest viimasel ajal kenasti, siis mispärast meie peaksime rahulduma juhuslike, omavahel haakumatute pudemetega nurgatagustest ja võõrastelt laudadelt?
Ka auto-kõnekeelsused vääriksid mõningat kooskõlastamist väljaannete vahel, muidu tekib see ühest vanast raamatust tuttav olukord, kus inimeste keeled läksid nii sassi, et töö jäi pooleli.
Odometr, muide, tuleb kirjutada kirillitsas, siis pole tal viga midagi, vene keeles on kreeka h puhul ikka kombeks see kas ära jätta või g-ga asendada (vrd historia — istoria, hipodroom — ippodrom, hippopotamus — gippopotam)
H.O.
Olen ka ise kahe suure autoettevõtte “tagatubades” istunud ja uue mudeli varustuse nimekirja tõlkimisel pead murdnud. Kui sul on vaja 20 ingliskeelset terminit kuidagi eesti keelde panna, siis tuleb mingi viis leida. Ja nii, et tavaline inimene aru saaks. Ja kui sa tahad tavainimese keeles rääkida, siis kasutad sõnu, mida “kõik” kasutavadja enam-vähem aru saavad – kaapeväldik ja käsikast sinna hulka kahjuks ei kuulu.
Humoorikas fakt: mõistet “odomeeter” pole eesti keeles ka tegelikult olemas. ÕSi andmetel on olemas sõna “hodomeeter”, aga soovitab kasutada sõna “läbisõidumõõdik”. Aga kõik räägivad ikka odomeetrist 🙂