Alles eelmisel nädalal kirjutas Uku Tampere oma teisest katsetusest elektribussiga tööd teha ning leidis, et miinuseid veel on. Kuid kui aeg ei suru takka, võib elektribussiga väga tore olla ja siinkohal avaldame ka Enefit Volti blogis ilmunud loo pikast perereisist elektribussiga, mille autor on Margus Ots.
Margus Ots on tubli nelja lapse isa, kes on igapäevaselt tegev IT-valdkonnas. Sel suvel võttis ta koos perega ette reisi Eestist Itaaliasse ja tagasi. Elektribussiga. Uurime, kuidas nii mõnegi arvates hullumeelne idee reaalsuseks sai.
Mis pani sind elektrisõiduki kasuks otsustama?
Sõidumugavus ja ökonoomsus on märksõnad. Linnasõidud on umbes 2,5 korda soodsamad kui eelmise autoga. Pean tunnistama, et bensiinihindasid vaadates oli füüsiliselt lausa valus tankimas käia.
Sõidan Mercedes-Benz eVito Toureriga ning lastele meeldib, et auto on vaikne. Kuuleb linnulaulu ja ritsikate siristamist.
Elektrisõiduki hoolduskulud on minimaalsed. Ainukesed, mis kuluvad, on pidurid. Enamasti pidurdan mootoriga, samal ajal akut laadides.
Kas tagantjärele tundub see mõte pere kokku pakkida ning elektribussiga Itaalia ringreisile põrutada hullumeelne?
Alguses tundus ikka hullumeelne küll. Me polnud varem perega nii kaua reisinud ja elektriauto oli alles vähest aega olnud.
Lisaks elukaaslasele olid reisiseltskonnas 9-, 7- ja 5-aastased tüdrukud ning 1-aastane noormees. Minnes tegime kiire kolmepäevase sutsu, kohapeal veetsime nädala laste muusikalaagris, tagasi sõitsime rahulikumas tempos kuue päevaga. Kokku läbisime u 3100 km.
Kui suurt planeerimist elektrisõidukiga reisimine nõuab? Kuidas ja mille järgi oma marsruuti ning bussi laadimist ajastasite?
Marsruuti ja laadimist vaatasime kiirlaadijate asukohtade järgi, kasutasime Plugshare’i äppi. Laadisime auto aku enamasti 80–90% ulatuses täis ning uut laadimiskohta hakkasime otsima u 20% juures.
Tihemini tuli laadida metsikumatest paikadest läbi sõites või ülesmäge rihtides. Alpidesse tõustes oli elektrikulu ligi kolm korda suurem.
Kas tegid ka arvutuse, kui palju kütuse pealt raha kokku hoidsid?
Meie ülekoormatud bussil kulus elektrit 420 euro eest. Laadisime kiirlaadijates ning hindade järgi otseselt asukohti ei filtreerinud. Parema eeltööga oleks saanud kindlasti rohkem säästa. Tavakütusel bussiga kulunuks mõned sajad eurod kindlasti rohkem.
Paljud kardavad elektriautoga nii pikki sõite ette võtta. Need hirmud on siis asjatud?
Nii ja naa, siin on omad nüansid: kas kiiresti kohale jõuda või sõitu nautida. Kiirteedel 120–130 km/h sõites läks meie eVito õhutakistus liiga suureks ning seetõttu kulus ka akut palju rohkem. Tiksusimegi mööda väiksemaid teid. Kaotasime küll aega, kuid säästsime tollidelt ning nägime rohkem.
Loomulikult tuleb reisides aega varuda. Laadimispeatused on pikemad, kuid samal ajal saab ennast sirutada.
Millises seisus on ülejäänud Euroopa elektriautode laadimisvõrgustik võrreldes Eestiga? Kas võiksime millestki õppida või on mõnel riigil hoopis meilt midagi üle võtta?
Kõige tüütum oli iga uue laadija juures äppi alla laadida, infot sisestada jne. Alles seejärel selgus, kas laadija üldse töötab. Sageli oli info vastava maa keeles ning klienditugi oskas ainult restarti teha – mis ühel juhul neljast ka aitas. Mingil põhjusel oli laadimisega rohkem tõrkeid suuremates linnades, kus koormust rohkem.
Ideaalis võiks saada laadimise eest maksta läbi kaardimakseterminali või lihtsalt viibates ja ilma registreerimata. Selle mugavuse eest oleks nõus isegi kallimat hinda maksma. Samuti võiks suurelt olemas olla info, kui laadija ei tööta.
Leedu teeb elektriautoga sõitjatele hea žesti: kiirteede ääres on laadijad, kus saab 30 minutit tasuta laadida. Seda võimalust pidid paljud kohalikud kasutama, kuid üllatuslikult enamasti järjekordi polnud.
Kas tuli ka ette olukordi, mil mõtlesite, et sisepõlemismootoriga oleks kergem olnud?
Kahel korral tuli küll. Poolas jändasin tund aega, et äppi alla laadida. Kui taipasin lõpuks guugeldada ja telefonis asukohariigiks Poola panna, siis probleemid kadusid.
Samuti siis, kui kiirteid proovisin. Buss oli stabiilne ja läks kiirelt edasi, kuid ökonoomsus kannatas korralikult.
Veidi ka teisest teemast. Elad kortermajas, kus isikliku laadija paigaldamine ei pruugi kõige lihtsam olla. On sul kasutajast lähtuvaid ettepanekuid, kuidas neid kitsaskohti lahendada?
Kodulaadija paigaldame otse elektrikilbist – laeb aeglasemalt, aga õnneks on meil avalik kiirlaadija läheduses olemas. Kui eraisik soovib kiirlaadijat enda kortermaja juurde, siis võib see mõnel juhul isegi auto hinna maksma minna.
Mina soosiks suurema hulga kiirlaadijate paigaldamist supermarketite, jõusaalide jms läbikäidavate kohtade lähedale ning annaks seal soodustust. Üldiselt on elektriautosid nii vähe või on nad nii laiali hajunud, et majade juurde sama tihedusega tegemine ei pruugi ära tasuda.
On veel midagi, mida me pole küsinud, aga sa sooviksid lisada?
Elektriauto nõuab mõttemalli muutumist. Enam pole oluline kiirus vaid ökonoomsus. Meie enam kunagi bensiiniautole tagasi ei lähe.
Üks huvitav üllatus oli ka Alpidest laskumisega. Plaanisime sellele teekonnale 1–2 laadimispeatust, kuid sõitsime rohkem kui 400 kilomeetrit ilma laadimiseta hotellini välja. Mäest alla sõitmisel oli aku end korralikult täis laadinud.
Fotod: Margus Ots
