Esimene VAZ-2102 baasil ehitatud nõukogude elektriauto prototüüp valmis 1975. aastal. 1976 – 1981 toodeti katsepartiina 47 elektriautot VAZ-2801. Demomudelitest kaugemale ei jõutudki, sest elektriauto seeriatootmine ei tundunud piisavalt otstarbekas.
On teada tõde, et Nõukogude Liidus ehitati vingeid lennukeid ja tanke, aga autodega oli asi kehvasti. Selles on terake tõtt, sest niipea kui pealtnäha korralikud prototüübid jõudsid seeriatootmisse, hakkas kõik viltu vedama. Erinevalt lennukitest ei pidanud nõukogude autod lendama ega vaenlase pihta tuld andma, seega ei panustatud neisse liiga palju.
Tarneraskuste ja kehva töökorralduse tõttu ei suutnud nõukogude autotehased tagada ühtlase kvaliteediga toodangut. Õnnega koos olid need, kes said kätte mõne ekspordiks mineva eksemplari. Oli päris tavaline, et poest ostetud auto tuli selleks, et sõita saaks, kanali kohal lahti “harutada” ja uuesti kokku panna.
Nõukogudemaa inseneride välja mõeldud elektriauto täielikult siiski ei ebaõnnestunud: venelased saavad täna uhkelt öelda, et jõudsid esimese elektriautode väikepartii tootmiseni pea 30 aastat enne Teslat, juba 1976. aastal.
85 KILOMEETRIT KORRAGA, JA PÄRIS KIIRESTI!
Üleliia palju tehnilisi andmeid esimese nõukogude elektriauto kohta ei leia. Kui esimene prototüüp ehitati 2102 kandvale kerele, siis katsepartii autodele valmistati spetsiaalne alumiiniumraam, mis võimaldas masina kaalu vähendada.
Sõidukil oli kaks ust, selle tagumine furgooniosa oli kohandatud nikkel-tsinkakude paigutamiseks ja juurdepääs akudele käis (tinglikult) parempoolse tagaukse kaudu. Ees põrkeraua kohal asetses samuti luuk, mis tagas juurdepääsu elektrimootori alumisele osale. Elektrimootor ise paiknes seal, kus mootor ikka – ees, kapoti all.
Katsepartiina toodetud 47 autot ei olnud identsed vaid sisaldasid inseneride poolt tehtud edasiarendusi. Vahetult Moskva Olümpiamängude eel valmis promofilm, milles räägitakse nõukogude elektriauto saavutustest katsepolügoonil.
Sellest videost saame teada, et autol oli peal 12-kilovatine elektrimootor, millel võimsust kuni 35 hobujõudu. Auto suutis ühe laadimisega sõita kuni 85 kilomeetrit (!) ja arendada kiirust kuni 87 km/h. Auto akupakk kaalus 380 kg.
Pikk jutt sellest, mida kõike sel elektriautol ei ole – bensiinipaagist sisepõlemismootori ja gaasipedaalini – ei sisalda kahjuks sõnagi sellest, kuidas akusid laaditi. Arvata on, et kuskilt ühendati akupaki külge juhe, aga filmis seda ei näidata.
Ka pole midagi teada auto sõiduomadustest, promofilmist on näha, et edasi see liigub. Ehk on huvitav teada, et juba 30 aastat tagasi nähti elektriautos sobivat alternatiivi linnaliikluses. Videos rõhutatakse, et tegu on “puhta” autoga, mis ei saasta õhku.
[dropcap]! [/dropcap]Insenerid oskavad ilmselt videos nähtut rohkem kommenteerida – tundub et nähtud eksemplaris on akupakk hoopis ees, mootori kohal. Elektriajam peaks aga olema näiteks auto tagateljel (VAZ oli õigeveoline).
JÄLJED KAOVAD ÜHEKSAKÜMNENDATEL
Vene esimesest elektriauto saatusest ei ole palju teada, on vaid üksikud infokillud. Näiteks Soviet AutoProm 1984 messi üks tõmbenumbreid oli kollane “Elektro”. Kas nõukogude inseneride loomingut ka mujal maailmas eksponeeriti, pole kindel.
47 proovieksemplarist suurem osa leidis kasutamist Togliatti tehases ja riigiasutustes. Aastatel 1983-84 kasutati kahte helesinist VAZ-2801 Moskva 34. autokombinaadis järelevalve teostamiseks. 1990-1991 olnud VAZ tehases kaks särtsakat eksemplari veel alles, üks УГК tsehhide vahet sõitmas, teine tehasehoone kõrvale pargituna oma lõppu ootamas.
Ukrainas said elektriautot tööd posti- ja toidujagamisel. Zaporožjes sõitsid särtsukatega telerite remondifirma Garant parandajad, Simferoopolis ja Kiievis oli mõni sarnane eksemplar liikvel teenindusettevõtetes. Väidetavalt on tänaseni Ukrainas paar autot demonteerituna säilinud.
ELEKTRIAUTO IDEED EI OLE MAHA MAETUD
Läbi kolme aastakümne on entusiastid Ladadele (VAZ) püüdnud elektriajameid istutada. Edukaks ei ole seni osutunud ükski ettevõtmine. Ka viimane katsetus elektrilise Lada Vestaga vajus läbi – pea kaks aastat on vene elektriautode rindel valitsenud vaikus.
Kui 30 aastat tagasi oli elektriautode eksperimentaalsus mõistetav – väike käiguvaru, puuduvad laadimisvõimalused, rasked akud, kallis tehnika jne. – siis tänapäeval võib venelaste mahajäämus särtsukate vallas olla ka näiline.
Kolmikallianss Renault-Nissan-Mitsubishi, mille omanduses on AvtoVAZ, teeb elektriautode edasiarendamisel suuri edusamme. Küsimus ei ole “kas” vaid “millal” valmib “vene” särtsukas: on kindel, et Ladal on kodumaal rohkem lööki, kui mistahes läikival Lääne tranduletil.
Allikas: AvtoVAZ, veneraud.ee, Za Ruljom, Wheelsage.org, Slovodel
