Alustuseks olgu öeldud, et pealkiri on laenatud internetiavarustest ja see pole vähimalgi määral halvustav, otse vastupidi! Calibra näol loodi auto, mis on ühtaegu kauni välimuse ja erksa minekuga, kuid sealjuures taskukohane nii uue kui pruugituna.
Kahjuks ei too kliendile väga sobilikud projektid piisavalt suuri arve tootja kasumireale ning selliste sõidukite eluiga jääb tihtipeale lühikeseks. Kahjuks pole Opel Calibra siin erand.
Sündinud Vectrast
Opeli sportauto loomise peamine põhjus oli tarvidus astuda vastu Jaapani kupeede (ennekõike muidugi Toyota Celica) pealetungile. Platvorm Vectra A näol oli olemas, vaja oli sellele vaid kaunim vorm anda ning Wayne Cherry ja Erhard Schnell said oma ülesandega suurepäraselt hakkama.
Calibra tootmisaastad olid 1989-1997, kuigi mõnes kohas lõpetati selle tootmine ja müük juba varem. Auto põhines esimese põlvkonna ehk A Opel Vectral, kuid erinevalt viimase minimalistlikust praktilisusest pakkus uustulnuk ohtralt silmailu ning sõidurõõmu. Kogu tootmisaja jooksul jõudis tehaseväravatest välja veereda üle 239 tuhande Calibra.
Auto proportsioonid tunduvad lausa ideaalsed. Peaaegu 4,5 meetri pikkusena oli laiust 1,69 ning kõrgust vaid 1,32 meetrit. Õhutakistustegur varieerus olenevalt versioonist vahemikus 0,26-0,29 ja see annab tunnistust suurepärasest aerodünaamikast. Sõidukit külgvaates silmitsedes selles kahtlust ei teki – tegu on ühe kaunima ning paremini paigas proportsioonidega kupeega läbi aegade.
Ees oli loomulikult Vectra päritolu MacPherson-tüüpi vedrustus, kuid turboga ülelaetud nelikveolised versioonid said oma tagasilla konstruktsiooni hoopis esimese põlvkonna Omegalt, mõistagi koos väikeste kohendustega. Esimesed pidurikettad olid erinevalt tagumistest ka ventileeritavad. Kõik autod said juba ABS-i, käsipidur oli arusaadavalt veel mehaaniline ning hoidis paigal tagarattaid.
Mootorite-ülekannete valik oli piisavalt lai, kokku pakuti ligi kümmet kombinatsiooni viiest mootorist, kolmest käigukastist (5- ja 6-käiguline käsikast ning 4-käiguline automaat) ning esi- ja nelikveost. Loomulikult on kõige vastupidavam ja lollikindlam kaheliitrine vabalthingav, kuid sel on võimsust ainult 85 kW ning klappegi silindri kohta vaid kaks.
Veermiku osi on tänapäeval palju ja soodsalt saada, aga keredetailidega on kehvasti. Seetõttu tuleb potentsiaalset hobiautot valides (aastaringselt ja igapäevaselt sellise autoga sõita on pärispatt!) jälgida ennekõike kere seisukorda ja hinnata, kas on vaja hankida uusi osi või saab olemasolevate taastamisega hakkama. Päeva lõpuks on see olulisim küsimus.
Calibra kui mudeli elu sai otsa ühe põlvkonnaga. Tinglikult on tema järeltulijaks Opel Tigra, kuid need autod erinesid juba nagu öö ja päev. Ja kuigi hiljem valmis veel ka kupeekerega Astra ning palju karmima välimuse ja olemusega Opel Speedster, ei suutnud neist ükski korrata Calibra aegumatut elegantsi.
Kaks viimast mohikaanlast?
Tänapäeval müüdavad Calibrad on reeglina üle veerandi sajandi vanad ning arusaadavalt pole valik kuigi rikkalik. Mobile.de pakub hetkel 36 autot, millest kallimate hinnad ulatuvad üle 22 tuhande euro, auto24.ee on täpselt kaks siiski müügis ja nii toome mõlemad kuulutused siin välja.
Esimene – vajab palju investeeringuid
Elu näinud ja nii mõndagi kogenud Calibra ootab uut omanikku Tallinna lähedal ES Autod platsil. Arvestades üsnagi soliidset läbisõitu (Transpordiameti andmetel) ning seda, et ka kere on aja jooksul kriimustada saanud, ei tundugi küsitav hind odav. Kui on soov sellest ehitada uuesti silmatorkav pärl, siis tuleb sinna kõvasti investeerida, ehkki müüja sõnul on kere kõva ja leitav rooste üksnes pindmine. Põhjalik ostueelne kontroll ei tule igal juhul kahjuks.
Teine – korralikum toorik
Pisut uuem, veidi väiksema läbisõidu ja võimsama mootoriga ning ühtlasi ka kallim Calibra ootab uut omanikku Tallinnas Nõmmel. Auto on toodud Soomest umbes kaks aastat tagasi, olnud kasutuses vaid hobiautona, ja seda lausa Soome Calibra klubi heakskiiduga.
Tagatiival ja numbrimärgi all on küll natuke roostet, aga omanik ei tee sellest saladust, nagu ka sellest, et pärast Eestisse jõudmist on mootorit ja veermikku kapitaalselt remonditud. Loomulikult pole auto kallal rõvetsetud ja nii on vedrustus ja ka muud detailid originaalsed. Uue omaniku jaoks tähendab see kõik aga moraalset kohustust, et soetatavast pärlist ei saa käestlastud põllurallikat, vaid taastatakse ja hoitakse nii, nagu see auto väärt on.
Lahtiütlus: käesolev artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole mõeldud soovitusena mainitud autosid osta, müüa ega vahetada. Accelerista.com ei vastuta käesolevas artiklis sisalduva teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Fotod: Opel, Autocar, omanikud
