Aeg on alustada uue rubriigiga, mis suunatud peamiselt põnevaid autosid otsivatele entusiastidele. Kui moodsatest, juhiabide toel vati sisse mässivatest masinatest on küllalt saanud, ei jäägi ju muud üle kui kasutatud autode poole vaadata.
Loomulikult on ka täna autosid, milles on väga hea olla, aga need maksavad kesklinna kahetoalise hinda ja ei ole keskmise inimese jaoks piisavalt tavalised. Loomulikult on tänases autos vägevaid vidinaid, mis alguses elevust tekitavad. Aga joovastus möödub üsna kähku.
Isegi see “autokauge” kaasaegne keskmine tarbija, kellele kogu see meeleoluvalgus ja tipptehnoloogia peaks turundusõpikute kohaselt ostuargumendiks olema, vaatab pihta ja ütleb lihtsalt “meh.” Ja see ei tundu olevat ainult oma tutvusringkonna kiiks.
Mingi nihe “tagasi” suunas on toimunud, ja mitte ainult autoinimeste seas – peatage progress, ma tahan maha minna? Või on asi majanduslikes kaalutlustes? Sellesama moodsa tilulilu eest, mille paljud esimesel võimalusel välja lülitavad, peab ju arvestatava summa maksma.
Kui need tunduvad tuttavad mõtted ja Sa hindad analoogauto väärtuseid, siis see rubriik just Sulle saabki olema.
Selle nädala paar on…
Indrek vaatas välja kaks põnevat masinat, vestles omanikega ja pani tulemused kirja. Olgu juba ette öeldud, et need lood ei ole ostusoovitused, vaid informatiivse eesmärgiga.
Miks just “Sierrari”? Ford Sierra oli üks esimesi Lääne autosid, mis pärast taasiseseisvumist meile jõudsid ning mida massiliselt sisse toodi. Suure hurraaga asuti Ladasid ja Mossesid välja vahetama ning Sierrast sai 90ndate “Eesti auto”.
Sellegipoolest on aeg oma töö teinud ning nüüd neid masinaid enam linnapildis tihti ei näe, liiatigi veel nii heas korras nagu need kaks, mis selle loo kangelasteks valitud.
Punane vs sinine Sierra
Ameerika presidendivalimised on harjutanud meid värskelt siniste ja punaste vastasseisuga. Valisimegi seetõttu välja ühe punase ja sinise auto. Mõlemad on üle 30 aasta vanad, mis tähendab, et sellega võib rahuliku südamega suvel Youngtimer Campile minna, aga ka igapäevaselt ringi liikuda.
Autodel on kaheliitrine vabalthingav karburaatoriga mootor, mis pole tolleaegsete standardite järgi kuigi janune (arvestada tuleb umbes kümne liitriga „sajale“) ning Sierra varuosad ei maksa palju. Loomulikult oskab 30 aastat vana auto ka parimas korras olles omanikule mõnikord üllatusi valmistada, aga nende likvideerimine ei tohiks kallis olla.
Küll aga võib nõudliku ostja eemale peletada tänapäeval elementaarse mugavuslisa, konditsioneeri puudumine. Läbisõidunäidik on aga Sierral viiekohaline ja seda, mitmes „ring kella peal“ on, teab tõenäoliselt vaid omanik (kui temagi).
Korrektsuse huvides olgu märgitud, et hetkel on müügil kaheksa Sierrat, valitud sai hinnaskaala keskel olevad autod.
Kui eelistada punast luukpära, siis lubatakse, et auto on nii seest kui väljast heas korras, rooste puudub, armatuur ilma pragudeta (vanade Sierrade tüüpviga) ning sõitma võib hakata ilma lisainvesteeringuteta. Auto on veetnud viimased 20 aastat Eestis, olnud ühe peremehe kasutuses ning on igati sobilik esimeseks hobiautoks.
Kui aga eelistada sinist universaali, siis see on omanikku vahetanud sagedamini ning ka tehnoülevaatusel on väheolulisi vigu rohkem. Auto on viimase aasta jooksul kehvast seisust igati korda tehtud, hetkel ei vaja remonti ning ka suuri iluvigu pole.
Sinine auto on küll punasega võrreldes rohkem elu näinud, kuid sel on haakekonks ning universaal on mõistagi praktilise inimese valik.
Lahtiütlus: käesolev artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole mõeldud soovitusena osta, müüa ega vahetada mainitud autosid. Accelerista.com ei vastuta käesolevas artiklis sisalduva teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Fotod: Auto24
