Iga juht võiks teada, kuidas tema auto pidamise piiril käitub – olgu see kuivas või libedaga. Õnneks võimaldavad meie ilmaolud just sellist katsetamist!
Paraku liikleb meie seas juhte, kes pole elu sees kogenud, milline on korralik hädapidurdus, kui erinevalt käitub sama auto sisse ja välja lülitatud juhiabilistega ning kuidas reageerida üle- või alajuhitavusele erinevates tingimustes. Paraku kardetakse neid õppetunde autokoolide kavasse võtta, sest siis “lähevad inimesed julgeks ja hakkavad liikluses lollusi tegema”.
Julgen vastupidist väita. Koolis õpetatakse riigikaitset, ometi ei näe me koolijütse pärast riigikaitsetundi Narva sõitmas ja piiri peal tüli norimas. Küll aga on nad loodetavasti varustatud hädavajalike teadmistega, kui kunagi “olukord” on.
Sama kehtib ka liikluses. Kuigi talvisel maanteel välja astuva saba tagasi toomiseks ei pruugi muust liiklusest olenevalt vajalikku ruumi olla ja asi lõpeb ikka õnnetult, võiks juht siiski vastavate teadmiste ja oskustega varustatud olla. Paraku aga on juhiks õpetamise protsessi juures oma roll hirmul – autot ja liiklust tuleb karta ning kohustuslik libedakoolitus vaid süvendab seda.
Selle asemel, et libedakoolitusel õpetada, kuidas uuesti kontrolli alla saada libisev esi-, taga- ja nelikveoline, öeldakse hoopis stoilise rahuga: “ABS-i pole. Pidurda. Hoia kinni.” Kuulda, MIKS midagi juhtus, on palju loodetud. Veelgi enam – kui midagi päästa üritad, saad vastu pead: “Siin olukorras pole enam midagi teha!” Kuid alati on.
Selle asemel aga süveneb iga edasise autojuhtide põlvkonnaga uus normaalsus, kus ohuolukordade jaoks on vaid juhiabilised – ja kui olukord nende kontrolli alt väljub, tõusevad käed roolilt silmade ette ja huulilt kostab “Jeesus, haara rool”.
Neile, keda sõitmine päriselt huvitab, see muidugi ei sobi. Ohjad tuleb enda kätte haarata ja turvalistes oludes harjutada – sest olenevalt veoskeemist on nii mõnigi sõiduvõte värskele juhile ebaintuitiivne või ebaloogiline ja vajab toorelt lihasmällu drillimist. Keera paremale, et minna vasakule? Ära pidurda, kui kraavi poole libised? Keera rattad kraavi poole ja alles siis rooli end kraavist eemale?
Kui eelnevate kirjelduste puhul jäi mõistmatuks, mis-miks-kuidas-millal, siis ehk oleks aeg talvel sammud jääraja poole seada? Alguses ikka oma autoga, kuid kui vilumus tekib, läheb hammas kiirelt verele ja pole ebatavaline, et selleks puhuks vaid jäärajasõiduks mõeldud auto juurde ostetakse. Veelgi enam – meil toimub ka mitmeid talviseid harrastajate karikasarju, kus kätt proovida!
Soe soovitus – kuigi tagaveoga võib tore olla, nägu on naerul ja tuba on kogu aeg käsi täis, siis väljast näeb see ikkagi maru mannetu ning aeglane ukerdamine välja. Kui tempot hoida tahad, siis ikka nelik!
Ja kuigi nelikveo puhul hoiatatakse, et kui see käest läheb, siis on ta läinud, on juhtimisvõtted kõigist veoskeemidest vast kõige lollikindlamad – keera rooli sinna, kuhu minna tahad, ja hoia peal. Kui näpust minema hakkab, keera rooli rohkem sinna, kuhu minna tahad, ja hoia rohkem peal! Kuid seda, mida teha siis, kui roolinurk otsa saab, peab juba ise harjutama.
Ja just selle jaoks vaatasimegi välja paar nelikveolist, mis end meie talvistes oludes väga koduselt tunnevad. Ikka Subarud, kuidas siis muidu!
Esimene – turbokuut, mis veidi hoolt vajab
“Klassik” Impreza? Turbobokser? Ja kuut? Mida enamat võiks talveks tahta – sõidad jäärajale kohale rehvidel, millega pole kahju asfaldil krõbistada, ja haarad pagassist tungraua ning värsked Hakkad või Misu X-Ice’id või mõned muud korralikud naastud.
90ndate lõpu Subarule omaselt pole kere ideaalkorras ning enne talviseid lustisõite võiks koopaääred ja karbid korda teha ning põhja värskelt korrosiooni eest kaitsta. Ja kindlasti enne kiiret sõitu õlitase rallinormini ehk õlivarda sälguni “fullist” pisut ülevalpool – muidu saate varsti osaks statistikast, kes kurdavad oma rumaluse tõttu, et Subaru mootorid on kehvad.
Teine – mitte enam tänavalegaalne jäärajaauto
See Legacy on juba tõsisem tööriist ja seetõttu paraku ka puhas treileripill. Täispuur, korvistmed, traksid, hüdrauliline käsipidur, tühjaks roogitud sisemus – see on selgelt kiirele libedasõidule orienteeritud auto.
Ja kui eelnevad kaks jäävad talvise lõbuauto jaoks liiga kalliks, siis tasub silmad lahti hoida ka Subaru Justyde ning nelikveoliste Suzuki Swiftide osas – vähegi tehnilisemal jäärajal teevad need tillukese vabalthingava mootoriga kerged nelikud suurtele turboga poistele veenvalt “aia”.
Lahtiütlus: käesolev artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole mõeldud soovitusena mainitud autosid osta, müüa ega vahetada. Accelerista.com ei vastuta käesolevas artiklis sisalduva teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Fotod: Subaru, omanikud
