Seda, et meie nädala paar võib rääkda üsna erinevast ajast pärit, kuid ikka headest autodest, pole enam uudis.
Olgu selleks siis HMD või Isuzu KB, häid ja huvitavaid autosid valmistanud tootja oskab neid teha ka aastakümneid hiljem.
Seekord on asi teisiti. Räägime ühest pealtnäha täiesti tähelepandamatust sõidukist, kuid hetkeks võimsuse- ja kiirusehullusest üle saades tekib mõte, et tegu võiks olla ühelt poolt igati sobiliku alternatiiviga igapäevaliikuriks, mis tänu oma stiilsusele hoolsa hoidmise korral mõne aja pärast võib üsnagi väärtuslikuks osutuda. Aga kõigest järgemööda.
Datsun, millest sai Nissan
Esimene Nissani populaarne väikeauto Micra veeres tootmisliinilt maha rohkem kui inimpõlve jagu tagasi ehk 1982. aastal ning jõudis kõigepealt müüki Jaapanis nime all Nissan March, olles ametlikult uus mudel, kuid sisuliselt Datsun 110A järeltulija.
Disainitud oli Micra väidetavalt Fiati tarbeks mudelit 127 asendama, kuid viimane otsustas hoopis Giugiaro poolt loodud Uno kasuks ning toona veel Datsuni marginime kandnud auto jõudis 1983. aastal Euroopasse ning seejärel ka Põhja-Ameerika turgudele. Euroopa autode teenindamiseks mõeldud „Service Manual“ rääkis aga juba ainult Nissanist.
Erilise käigukastiga aasta auto
Pärast kümmet tootmisaastat jõudis turule teise põlvkonna Nissan Micra mudelinumbriga K11 ning olulise verstapostina võitis Euroopa aasta auto 1993 auhinna. Kuigi ehitatud Ühendkuningriigis, oli tegu esimese Jaapanis disainitud autoga, mis sellise verstapostini küündis, lisaks valiti see aasta autoks Jaapanis. Seetõttu pole ka ime, et nõudlus Micra järele ületas tihti pakkumise ning tihti oli Nissani diilerite jaoks tegu enimmüüdud mudeliga.
Käsikasti kõrvale pakuti tavatu konstruktsiooniga automaatkasti. Harjumuspärase hüdrotrafoga lahenduse asemel oli elektromagnetmähist kasutav süsteem, mis metallipuru abil sidus mootori käigukastiga, milleks oli tavaline variaatorkast (electromagnetic-powder-clutch). Harjade kiire kulumine (lubatud vaid 4mm võrra) tekitas aga probleeme ning järeltulijat see tehnoloogia ei saanudki.
Auto24.ee portaalis loo kirjutamise ajal ühtegi esimese ega teise põlvkonna Micrat müügil polnud, kaugematelt turgudelt muidugi leiab. Nii oli põhjanaabrite juures hetkel müügis tervelt neliteist esimese ja üheksateist teise põlvkonna Micrat ning hästi hoitud autode hinnad enam ei lange.
Ühistöö esimene pääsuke
Kolmanda põlvkonna Micra ehk K12 ehitati juba Renault’ poolt loodud Nissani B-platvormile. Autot tutvustati esimest korda 2002. aastal Pariisis ning see jõudis järgmisel aastal ka Euroopas müügile. Samale, kuid pikendatud teljevahega põhjale loodi ka meil hästi tuntud Nissani mudelid Juke, Modus ja Tiida (lisaks Euroopas väga vähese müügieduga Cube) ning ühistöö esimese pääsukesena kolmanda põlvkonna Renault Clio. Nii säästeti kahe firma liitumise tulemusel tohutu hulk arenduskulusid.
Micra näol oli jätkuvalt tegu vähenõudliku sõidukiga, mis pakkus palju autot vähese raha eest, kuid rohkelt võimalusi erineva lisavarustuse näol. Aastate jooksul on autoke osutunud üsna vastupidavaks, see tagas madalad hooldus- ning remondikulud, mis kajastusid omakorda positiivselt omanike kindlustusmaksete vähenemises.
Reisijateruum sai vaiksem tänu erinevatele uutele lahendustele, sh muudetud tagavedrustusele ning parematele materjalidele. Ka korrosioonitõrjele pöörati rohkem tähelepanu, mis võimaldas anda kuni 12-aastase keregarantii.
Erinevatest versioonidest lisandus Rafeet, mis aga Euroopas müüki ei tulnud. Küll jõudis siia Londonis disainitud avaauto Nissan Micra C+C, mis aga sai ajakirja Top Gear poolt hävitava hinnangu ning ei hiilanud ka suure müügieduga.
K12 oli ka esimene Nissan, mis sai endale tänapäevase elektrilise roolivõimendi ning vihmasensoriga kojamehed. Euroopas jõudis Micrale ka intelligentne võti – enam polnud ukse avamiseks vaja pulti välja võtta. Mõistagi oli see lisavarustuses ning auto klientuuri kõhna rahakotti arvestades väga populaarseks ei osutunud.
Miinuspoolele jäi niigi napi pakiruumi vähenemine võrreldes eelkäijaga ning jätkuvalt kitsad olud tagaistmel. Väikesed välismõõtmed tagasid suurepärase manööverdusvõime, kuid sellel oli oma hind. Kokkuvõtlikult oli kolmanda põlvkonna Micra lihtsalt pisut oma ajast ees.
K12 Micraid oli loo kirjutamise hetkel auto24.ee portaalis müügis üksteist. Hinnad erinevad mitmekordselt, kuid midagi üllatavat selles pole, sest ka autode seisund ja varustus on erinevad.
Punane ja peaaegu laitmatu ajalooga
Hinnaskaala kõige kallimas otsas paikneb täieliku Eesti ajalooga punast värvi (see on selles autoklassis oluline!) viieukseline mudel. Micra puhul eelistasid ostjad reeglina kolmeukselisi variante, sest need olid pisut soodsamad ning ka automüüjad leidsid ohtralt ettekäändeid, miks just seda varianti pakkuda (edaspidiseid põlvkondi valmistati ainult viieukselistena).
Ainsateks tõrvatilkadeks muidu laitmatu sõiduki juures on õppesõiduauto minevik ning kunagi leitud rooste, kuid need võimalikud probleemid on hoolika ülevaatusega tuvastatavad. Auto eest küsitakse korralikud 3200 eurot, mis tähendab, et kõik kuulutuses välja reklaamitu peaks sel juhul tõele vastama.
Kuldne, aga mitte kesktee
Skaala teisest otsast valisime soodsaima isendi, mis on kehtiva ülevaatuse ja liikluskindlustusega ehk millega saab kohe ka ausalt ringi sõita – veelgi soodsamatel puudus kas üks, teine või mõlemad ning seetõttu hindasime nendega tegelemise riski lihtsalt liiga suureks.
Tegu on samuti täieliku Eesti ajalooga autoga, mil samuti viis ust, kuid varustusest puudub isegi lihtne kliimaseade. Ka ülevaatusel on saanud auto nii mõnegi märkuse, kuid vanust ja hinda arvestades pole tegu väga tõsiste probleemidega. Samas loomulikult tuleb sellist autot soetades panustada esimese asjana tõsisesse ostueelsesse kontrolli, seda enam, et kuulutuses ollakse auto kohta enam kui napisõnaline.
Lahtiütlus: käesolev artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole mõeldud soovitusena mainitud autosid osta, müüa ega vahetada. Accelerista.com ei vastuta käesolevas artiklis sisalduva teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Fotod: Nissan, omanikud
