Kui GMA T.50 on McLaren F1 vaimne järglane, siis nüüd on aeg ka otsese järglase käes – McLareni hüperautode püha kolmainsus saab täielikuks ning legendaarse F1 ja P1-ga liitub W1.
Kui 1992. aastal esitletud F1 evis BMW päritolu vabalthingavat V12, siis 2013. aasta P1 sai juba hübriidajami. Võiks eeldada, et W1 tuleb säärasel juhul elektriline, kuid petroseksuaalid võivad kergendatult välja hingata – uudismudel tuleb samuti hübriidajamiga, mille südameks vana hea V8.
4-liitrine kahe turboga V8 on McLareni sõnul täiesti uus (kuigi nende M840T on samuti 4-liitrine V8) ning mõeldud hübriidsüsteemiga ideaalselt kokku töötama.
Piirik sekkub alles 9200 pöördel, väntvõll on lameda ristlõikega nagu eksootikale kohane, kasutatakse nii kaud- kui otsepritset. Võimsust saab mootorist kätte 915 hj/682 kW ning tegu on McLareni mitte lihtsalt seni võimsaima, vaid ka parima erivõimsusega mootoriga.
Elektriajam lisab omalt poolt veel 343 hj/256 kW, andes 1399 kg massiga autole peaaegu üks-ühele jõu ja massi suhte – tippvõimsuseks on 1258 hj/938 kW, pöördemomenti 1340 Nm. Käigukastiks on 8-käiguline topeltsiduriga automaatkast, jõud jõuab vaid tagaratastesse – kuid see polevat tänu suurepärasele aeropaketile mingi probleem, mis auto sõidetamatuks lesestajaks muudab.
Akupakk on vaid 1,4 kWh – tegu ei ole pistikhürbiidiga ning soovi korral saaks täiselektriliselt liikuda vaid 2 km. Elektriajam töötab ka tagurpidikäiguna.
McLareni sõnutsi vältavad olulised kiirendusverstapostid 100, 200 ja 300 km/h vastavalt 2,7, 5,8 ning 12,7 sekundit. Tippkiirus on piiratud 350 km/h-ni.
Kui aeropaketti juba korra mainitud sai, siis lähemalt – W1 integreerib mitu aktiivset elementi, sealhulgas tagatiib ja esisplitter. Tagumise õhuhajuti nurk on ebatavaliselt agressiivne, kuid see töötab kokku nii põhja kui aktiivse tagatiivaga.
Nimelt liigub W1 tagatiib üpris tavapäratult – mitte ei muuda kõrgust, vaid eendub autost, pikenedes kuni 300 mm tahapoole. Eesmärgiks on “haarata” õhuhajutist tulevat voolu ning seda efektiivsemalt ära kasutada ehk kiirendada, lisamata seejuures mingit õhutakistust.
Kõige agressiivsemas seades tekitab aeropakett ees 350 ja taga 650 kg negatiivset tõstejõudu. McLareni testpolügoniks kujunenud Nardò ringrajal on W1 igatahes 3 sekundit kiirem kui McLaren Senna – mis ei ole ühegi definitsiooni järgi laiskloom.
W1 selgrooks on loomulikult süsinikkiust monokokk, pea kõik elemendid mis sellele riburadapidi lisanduvad, on loodud aerodünaamikat silmas pidades – kust iganes liikuma hakates õhk läbi käib, vajab ju optimeerimist! Istmete kuju on osa kandmikust, pedaalid ja rool on seadistatavad. Ninamikust leiab McLareni tänavaauto puhul esmakordselt tõukurvarrastega vedrustuse.
McLaren W1 valmistatakse 399 eksemplari, ja mitte liiga ootamatult on viimne kui üks juba ette ära müüdud. Tükihinnaks kujuneb “lõpmatutest valikuvariantidest” tulenevalt tõenäoliselt palju rohkem kui 2 400 000 EUR alghind.
Fotod: McLaren
