Ilona, Aleksei ja nende kaks last moodustavad täiesti tavalise, moodsa Eesti pere. 15-aastane Malena lõpetab põhikooli, 3-aastane Sass on lasteaialaps, Ilona hoiab korras Tallinna kodu ning Aleksei teeb mitmenädalasi vahetusi Šveitsis, judokasid treenides. Üks auto kulub perele väga ära. Nissan Pulsar on esimene, mida Budõlinid ühiselt hindama asuvad.
Aleksei on kogenud autojuht, Ilona sooritas äsja edukalt eksamid ja on värske juhiloa omanik. Nende tiimitöö on olnud suurepärane, tänu Aleksei eeskujule on Ilona Tallinnas liigeldes kindla käega ja roolis rahulik – harva, kui nii turvalist “rohelist” liikluses näeb. Seega pole vahet, kas suur või väike auto, sõita saab kõigega.
Pereauto kandidaatide valikul ei suru kumbki peale oma arvamust, ühiselt arutatakse läbi pere vajadused, peamised sõidud, arvutatakse aastane kilometraaž ja asutakse üks teise järel läbi proovima silma jäänud sõidukeid.
Esimesena võtavad Ilona ja Aleksei ette Nissan Pulsari viiekohalise luukpära ning sõidavad sellega kolm nädalat omi vajalikke sõite. See on ühe auto tundmaõppimiseks pikk aeg – ajakirjanikudki ei tee tihti nii põhjalikke proovisõite – paari nädalaga lahtuvad esmased emotsioonid ja rõõm uuest sõidukist ning asenduvad teadmisega, mismoodi oleks selle autoga päris elus koos kulgeda.
Proovisõiduauto andmed
Nissan Pulsar DIG-T 115 Xtronic
Mootor: 1.2- liitrine turbo-bensiin koos variaatorkäigukastiga
Varustustase Acenta
Lisavarustusena NissanConnect multimeedia- ja navi + tagurduskaamera
Letihind: 19 590 eurot
Vaata lisaks siit
ESIMENE NÄDAL
7. märts
Täna saime oma valdusesse ilusa, vaikselt kulgeva valge raudratsu: 2016. aasta Nissan Pulsari, mil peal 1.2-liitrine turbobensiinimootor ja variaatorkäigukast, mida saab soovi korral ka sportlikumasse asendisse sättida.
See on ka kõik asjalik, mida ma tean autode tehnilistest omadustest. Viime Pulsari kolme nädala jooksul lühematele ja pikematele lõbusõitudele, et jõuda selgusele tema tugevustes ja võimalikes nõrkustes.
Auto sisemusse piiludes torkab meie praeguse abimehe, Toyota Aurisega (2008) võrreldes kohe silma rohkem avarust, nii ees kui taga. Seame end mõnusalt sisse ja sõidame joonelt kooli, kõige suurema kriitiku, Malena järele.
Tütr esimene reaktsioon on positiivne – kõik uus on hea! Pärast mõningat sõitu nendib ta, et Pulsar on tavaline auto. Nojah, tiibu tal tõesti pole. Aga juba see “tavaline” on Malena suust suur kompliment!
Järgmiseks kiirustame lasteaeda 3-aastasele pojale järele. Uskusin, et Sass on kindlasti elevil uue sõiduki üle. Eksisin. Kulub pool tundi kisa ja ports ninanuuskamist, enne kui poeg võõra autoga lepib.
Sõidueksamini Paides on täpselt nädal, tuleb aga jälle minna. Mulle meeldib, kuidas Nissan teel püsib. Kui õppeautoga pidi tugev külgtuul peaaegu püksid jalast puhuma, siis Pulsaris on soe ja stabiilne tunne. Cruise Control ja kiiruskaamerate eest hoiatav pardaarvuti panevad Aleksei rõõmust ruigama.
Poole tee peal murrab uni tagaistmel ringi vaatava väikemehe ning minu suureks rõõmuks ei lähe ta jalad pärast turvatooli lamamisasendisse lükkamist enam kägarasse. Ruumi on ülegi.
Õhtuses Tallinnas ei suuda Aleksei tütre tahtmisele vastu panna ning ai-ai-ai! lubab tollel parklas autoroolis olemist mekkida. Malena rõõmustab. Enam ei olegi see nii tavaline auto…
8. märts
Hommikul läks Aleksei, nagu ikka, tütart kooli viima, kui äkki helises mu telefon. Aleksei oli autost avastanud sinihamba, millega telefon ühendada, ning tegi mulle naistepäevakõne otse autost. Lahe!
Naistepäeva auks saime ka Pulsarit esimest korda tankida. Paaki mahtus 30 liitrit ja see üllatas, sest meie vana auto kulistab korraga 40 liitrit.
Taevast sajab sel päeval pehmeid helbeid ning Alekseil tuleb sageli aknapesuvedelikku pritsida. Tundub, et tuledel liiguvad samal ajal väikesed kojamehed. Seda tuleb veel lähemalt uurida.
Allasadanud lume tõttu on metsavaheteed libedad ning ma eeldasin, et tänavanurkadel tekib väike libisemine. Ei mingit libisemist! See kurvastas Alekseid, sest driftida on äge.
Sass nõudis seekord lasteaeda minnes ja sealt tulles juba ainult uut autot ning klõpsutas agaralt aknanuppu. Ahaa, aga me olime kavalad: tänu lapselukule jäid aknad kaunile kevadilmale vaatamata siiski suletuks.
9. märts
Meil tekkis arutelu selle üle, kui objektiivne on ikkagi meie käesolev autokatsetus, sest ehkki samast masinaklassist, on meie senine neljarattaline sündinud 2008. aastal, Nissan Pulsar aga täitsa värske beebi.
Loomulikult on uuel autol vana ees palju eeliseid: näiteks elektroonika, mis iga kell koostööd teeb. Kõik nupud ja vidinad on Alekseil selged ning omad lemmikud salvestatud.
Kolmandal sõidupäeval hakkas mulle tunduma, et Aleksei on Pulsarisse täiesti sisse elanud ega enam isegi ei märka, et see pole tema auto.
Mina pole veel rooli saanud: eksam tuleb teha käsikastiga autoga, ma ei taha oma tunnet rikkuda. Aga kõrval istudes meeldib mulle, et tänu pikemale teljevahele rapub Pulsar konarlikel teedel vähem ja tal on kordades haakuvamad kummid – sõit on sujuv ja mõnus.
Saame targemaks ECO süsteemi osas, mis säästab loodust ja lülitab iga kord mootori välja, kui me näiteks valgusfoori taga peatume. Aga kui säästlik see siiski on, kui masin pidevalt taaskäivitub? Arvuti näitab, et oleme päevaga säästnud ligi kilogrammi CO2.
10. märts
Pikemaks veninud päevad löövad Sassi unerütmi sassi. Kui tavaliselt suigub ta autos lõunaunne 10-minutilise sõidu järel, siis nüüd on esinenud ka tunniseid ringitiirutamisi. Üllatusena teeb Pulsar head tööd, Sass magab nagu miška peaaegu kohe, kui auto liikvele läheb.
Aleksei tahab mulle näidata, kuidas Pulsar ise kiirust hoiab, aga see ei õnnestunud. Selgub, et tempomaat hakkab tööle siis, kui kiirus on vähemalt 40 km/h.
Aleksei naudib tõeliselt käed-vaba-telefonisüsteemi, see on kordades turvalisem kui telefoni näppimine sõidu ajal, mida enamus meist praktiseerib. Veel rõõmustab teda korralik kaamerasüsteem, mis parkimisel abistab. Nagu kino!
TEINE NÄDAL
VARES, VAGA LINNUKENE
Nädalavahetusel on Aleksei reisil ja Pulsar seisab vapralt õuel. Iga kord, kui Sass sellest mööda jalutab, ütleb ta: “Meie uus auto!” Heade asjadega on lihtne harjuda.
Teine nädal möödub sõidueksami tähe all. Aleksei saabub esmaspäeval reisilt, viibutab varesele, kes Pulsari oma pomm-üllatuse objektiks valinud, kurjalt rusikat ja lööb kolm päeva puhanud autole jälle hääled sisse.
Mootor nurrub, ei mingit kahtlust, seda hetke on oodatud! See rõõmustab meid eriti, sest justkui kokkulepitult on me vana auto ootamatult töölepingu lõpetanud, ujutanud küünla üksijäämise kurvastusest niiskusega üle ning remonti ta läheb. Aga ära muretse, kallis, me ootame sind tagasi.
Ma ei saa kiusatusele vastu ja istun ühe korra Aleksei valvsa silma all Pulsari rooli. Automaatkast on natuke nagu truuduse murdmine, eksami annan ju käsikastiga autoga. Aga hea on sõita.
KOLMAPÄEV ON SÕIDUEKSAMI PÄEV!
Kolmapäeval võtame järjekordselt rataste alla tee Paide autokooli poole. On eksamipäev. Üks suur sõitmine.
Mulle meeldib Pulsari hääl, kui Aleksei maanteel möödasõitu tehes pedaali vajutab ja kiirendab: kostub selline mahe, isegi ralliautolik sound! Meie vana, võimsama mootoriga auto teeb ka kurja häält, aga ei ole kiirendades pooltki nii äkiline.
Sõidueksami teen 2016. aasta Toyota Aurisega. Kuigi mark on sama, mis meie vanal autol, ära ma Aurist ei tunne: kuus käiku ja rõngaga tagasikäik – mis see veel on?!
Olen Paidesse tulnud suuremate ootuste ja lootusteta, ehkki südamepõhjas loodan eksami ära teha. Paar nutetud silmadega tütarlast enne mind autost väljumas just eriti ei julgusta. Keskendun ülesannetele…
Ja kõik lähebki hästi, saan oma eksami tehtud. Inspektor õnnitleb ja annab loa kohe rooli istuda. Ei, aitäh, olen selleks liiga eufoorilises meeleolus, luban Alekseil meid tagasi koju sõidutada.
EMA ÜLLATUS TÜTRELE
Aga Malenale on mul küll üllatus. Ta helistab isale ja palub trenni järele tulla. Nüüd on minu kord rooli minna! Appi, kui mõnus on ikkagi automaatkäigukast! Ja kui pehmelt Pulsar pidurdab! Ei mingit jõnksutamist ja mudapritsi. Ja kui vaikne see auto on…
Malena muidugi narrib, et miks ma igal pool suunda näitan ja viksilt 50 km/h sõidan, aga mulle meeldib nii. Ma ei tea, miks on vaja kiirust ületada, kui see just elu ja surma küsimus pole.
Kui me perega koos sõidame, siis ma rooli ei trügi, las ässad (loe: Aleksei) sõidavad. Ja isegi ässad sõidavad väga korrektselt, armas tütar! Õpi ja tee järele! Driftida on tore, kui see on lubatud, kihutada võib rajal. Ja kui on tõesti elu-surma küsimus, eks me siis menetle seda küsimust…
NÜÜD MA TAHAN SÕITA! IGALE POOLE!
Nüüd ma tahan sõita, sest see on mõnus! Tunnistan, et sõitsin Pulsariga natuke ka enne juhiloa saamist, ja värisesin iga kord, kartes politseid. Seda krampi enam pole.
Auto annab enesekindluse ja vabaduse liikuda. Viimastel päevadel olen saanud jätta Aleksei koos lapsega lõunaund tegema ja ajada asju, mis ootavad tegemist.
Minusuguse algaja autojuhi jaoks on Nissan Pulsari omadused ja suurus väga mõnusad: parkimine on lihtne, sest ma suudan ümbrust pilguga haarata ja tajun auto gabariite; sõitjateruumis on piisavalt avarust; nupud-lülitid paiknevad roolil või käepärastes kohtades.
Erinevalt Alekseist saan ma kohe pihta, kuidas tempomaat töötab, ehkki ma pean veel õppima oma tähelepanu jagama nuppude ja möödalibiseva tee vahel.
Ekraani ja selle funktsioone ma väga ei käperda, sest pole veel küps kõike korraga tegema, aga nii palju kui ma Aleksei tegutsemist olen jälginud, paistab kõik küllalt arusaadav.
KÕIK EI OLE MANNAVAHT
Ainuke, mis mind sõitjateruumi disainis tõeliselt närvi ajab, on kindalaegas parema käe all. Peab sukelduma nagu Cousteau, et leida kuskilt alt õige nupp, mis panipaiga avab.
Aknapesuvedeliku manustamine nii ees kui taga on veidi veider – tundub, et kuidagi valest kohast ja nõrgalt ilmub see. Aga mida mina, blond, ka tean!
Sassi unemaale saatmiseks tuleb temaga üsna tihti mööda linna ringi sõita. Kõrv tabab aeglasemal sõidul mitte kõige rõõmustavamaid hääli: pidurid ragisevad ja kuskilt kostab väikest undamist.
Aleksei avaldab arvamust, et piduriklotsid on vatti saanud, testauto ikkagi. Siiski on see kuidagi vara auto kohta, mis on meie teedel vaid 14 000 kilomeetrit läbinud… Ei tea.
KOLMAS NÄDAL JA KOKKUVÕTE
POOLTEIST TUHAT KILOMEETRIT
Kolm nädalat Nissan Pulsariga on möödunud muretult, sujuvalt ja mõnusalt. Sellesse aega on mahtunud nii sõidud Paidesse, kus allkirjutanu sõidueksami sooritas, ja näljaselt Pulsari rooli järele haaras, kui ka igapäevased seiklemised Tallinnas.
Aleksei arvutas välja, et kahe nädalaga kogunes meil kilometraaži 1200 kilomeetri jagu, kolme nädalaga üle pooleteise tuhande kilomeetri. Kui ka Paide-sõidud maha arvata, siis ikkagi koguneks meil nädalas 400 kilomeetrit sõite.
Aastas teeks see pea 7 700 kilomeetrit igapäevasõite, lisada siia pikemad väljasõidud… alla 10 000 vist välja ei mängiks. Selleks, et seda maha sõita, peab olema väga hea auto!
MÕISTLIK JA SÄÄSTLIK
Kogu selle aja peale oleme säästnud peaaegu 10 kilogrammi CO2 (aitäh, start-stopp!), kütusekulu on olnud igati mõistlik, jäädes keskmiselt 5,6 liitri piiresse 100 kilomeetri kohta.
Õhtused sõidud ja pimedas kulgemised on olnud igati toredad, Pulsari tuled näitavad kaugele ja on hea selge valgusega.
Kui tahaks, võiks Pulsaris istuda ka viiekesi ning kogu seltskonna pakid ilusti taha pakiruumi ära mahutada. Kahekesi sõites võib tagumise istme alla klappida ja vedada kasvõi väiksemat külmkappi.
KOKKUVÕTE PERERINGIS
Teeme viimasel õhtul oma mõtetest ja kogemustest kokkuvõtte. Nelja peale – ehkki üks meist neljast tahaks Pulsaris põhiliselt magada – saame päris hea pildi unistuste pereautost ja sellest, kas Nissani viiekohaline luukpära sellele unistusele ka vastata võiks.
Aleksei leiab, et esmapilgul pisikesena tundunud auto osutus seest märgatavalt suuremaks ja avaramaks. Ta nautis mitmeid aksessuaare nagu ekraan, tempomaat, Bluetooth-ühendus. Tema meelest on Nissan Pulsar väike-keskklassi autode seas tubli tegija, sobides nii pereemale kui praktilisele meesterahvale.
Veidi paneb teda kõhklema ennustamine, milline võiks olla Pulsari seisund näiteks viie aasta pärast – kas see oleks konkurentsivõimeline omas segmendis?
Malena leiab, et Pulsari välimus on 15-aastase vaatenurgast päris normaalne. Talle sobib. 3-aastane Sass leiab, et Pulsaris on väga hea kommi süüa ja üldse on see üks tore auto magamajäämiseks.
Mina avastasin enda jaoks automaatkäigukasti võlud ja leian, et just mina olen kõige sobivam Nissan Pulsari roolis istuma. Selle autoga on lihtne manööverdada ja lastel on taga piisavalt ruumi. Ka meeldib mulle Pulsari meeldiv ja maitsekas välis- ja sisedisain.
Auto loovutamise päeval keeldub Sass Pulsarile pai tegemast, ehkki kurb on küll sellest lahkuda. Veel kurvem hakkab meil kõigil, kui oma vanasse autosse tagasi peame istuma: igatseme Nissanis valitsenud vaikust.
Jätkame oma unistuste pereauto otsinguid. Nissan Pulsar on jätnud me mällu sügavalt positiivse jälje ning on eelistuste nimekirjas kõrgel positsioonil. Eks näeb, mis tulevik toob. Seiklus kestab.
Tekst: Ilona Toots. Meedia: Aleksei ja Ilona, Ylle Rajasaar, Nissan
