Automüügiasjatundja Tanel Tiirik jagab soovitusi, kuidas valida tarbesõidukit, mis teeniks omanikku kaua ja korralikult. Ühtlasi saame teada, mida teha, et tubli tööriist säilitaks oma müügiväärtuse.
2019. aastal registreeriti Eestis kokku 3652 N1 kaubikut, millest 2246 sõidukit (62%) oli Citroeni, Peugeot` või Renault` kaubamärgiga.
Et prantslaste ülemvõim veelgi „masendavam“ oleks, siis saame lisada juurde veel umbes 400 sõidukit, millele on enne Prantsusmaa tehasest väljasõitu kleebitud roolile ja ette võrele mõne muu tootja logo.
Kui kogenud tarbesõidukite kasutaja saab sobivaima sõiduki valimisega hakkama, siis algajal pole valikut üleliia lihtne teha: kuigi näiliselt tundub, et variante jagub, siis lähemalt vaadates on autod üsna sarnased, sest nende tootmise optimeerimiseks teevadki tootjad omavahel koostööd ja nii valmivad ühetaolised sõsarmudelid.
Tarbesõidukit valides on üks tähtsamaid argumente, et see istuks nagu hea ülikond: king ei tohi pigistada ning nööbid pakatada.
On kahte tüüpi tarbesõidukite ostjaid – kumb oled Sina?
Ühe lauaga lüües võib eristada kaht tüüpi kaubikuostjaid: suured ettevõtted, mis võtavad korraga rendile palju kaubikuid kokkulepitud perioodiks – ja sõidukid on enamasti lihtsama varustusega, sest “võitja” on selgitanud välja Exceli tabel kilomeetrihinna põhjal; ja väikefirmad, kus vajadusel juht ise rooli istub või käed õliseks teeb, ja nemad võtavad võimalikult mugava ja heas varustuses auto.
Mahuostjate puhul piirdub müügiesindaja töö tihtipeale pakkumise tegemise, jääkväärtuse ja hooldusgraafiku saatmisega ostjale.
Väikeettevõtjate puhul, kes valivad kas ühe, paar või viis tarbesõidukit tuleb müüjal oluliselt rohkem rabeleda – selgitada, proovisõite juhendada, aidata varustuse valimisel jne.
Ent mõlemal juhul on oluline faktor ostja ja müüja vahel tekkinud usaldus. Tarbesõidukite puhul peab salongis olema spetsialist, kes tunneb oma müüdavat kaupa (kaubikuid) läbi ja lõhki, oskab jaotada neid klassidesse ja teab une pealt täismassi, veovõimet ning suudab luua vastavaid võrdlusi sarnaste konkurentidega.
Usaldus tekib aja jooksul, aga kui see kord on olemas, ja seda osatakse hoida, võib olla üsna kindel, et klient ei kipu aastaid brändi vahetama või mujale müügiesindusse n-ö maad kuulama.
N1, N2, ja mis sai “maasturkaubikutest”?
Eestis registreeritud kaubikud liigitatakse kolme klassi: N1 täismass kuni 2,79t ja 3,5t ja N2 täismass üle 3,5t. Kuna N2 võib lisaks kategooriale nõuda ka muid pabereid, siis Eestis väga populaarne see pole.
Mitte just liiga kauges minevikus sai tänu mõne tootja heale lobitööle registreerida kuni 2,79t N1 kaubikuks ka metallvõrega väike-keskklassi universaali või luksusmaasturi – registrist leiab üle kümne tuhande luksusliku ja kalli “maasturkaubiku”.
Nüüdseks on see pull ära lõpetatud, sest tarbesõidukiga kaasneb rida ebamugavusi, mida noobli kaubikuga on kokkuvõttes jube ebamugav täita.
Tarbesõidukite rivisse on jäänud puhtaverelised “pirukakärud” ja “tordikarbid”, küll aga on säilinud võimalus 5-kohaline mahtuniversaal kaubikuna arvele võtta. Seda tehes soovitan siiski raamatupidajaga nõu pidada. Sellist autot on tõesti võimalik tellida ka 3-kohalisena, kuid siis saabki sõita vaid koos pereliikmetega, sest 0+0 reeglit ei saa muul moel järgida.
“Maasturkaubikutest” rääkides on tootjad järjest välja tulnud 4×4 variantidega, mis sõidavad ka seal, kus teed ei ole.
Seega pole mingit põhjust kulutada kõvasti raha noobli maasturi peale kui saab valida toimiva nelikveo ja päris tarbesõiduki.
Vähemalt kaks eri kerepikkust
Olgu väike “pirukakäru” või suurema klassi kaubik, enamasti võimaldavad tootjad vähemalt kahte kerepikkust, et leida enda jaoks see õigem, tuleks läbi mõelda, milleks ja kus tarbesõidukit kasutatakse.
Lühemat kerevarianti eelistavad näiteks sideteenuse ettevõtted, sest sellise sõidukiga on lihtsam Annelinnas ja Tiskres manööverdada, pikema kere kasuks räägib aga suurem teljevahe, mis tagab maanteel parema sõidu.
Kui väikese N1 kategooria tarbesõiduki soetamise esimene ostuargument ei pruugi olla kaubaruumi suurus, siis kuni 3,5t suur kaubik võib võtta pakutavate versioonide tõttu silmade eest kirjuks (Opel Movanol on valikus 14 erinevat keretüüpi).
Kui teatud tehaselahendused ei sobi, siis on võimalik nii mitmegi ettevõtte kaudu ehitada omale sobilik sõiduk, oleme Tartus lasknud ehitada tõsiseid töövahendeid, muidugi on siis ka hind kõvasti kallim.
Mida ostjad kõige rohkem küsivad?
Olen tarbesõidukeid aastaid müünud ning seega võib algajale ostjale valiku tegemisel abiks olla minu kogemus kaubikute müüjana: mida ostjad ikkagi kõige rohkem küsivad?
Kaubiku värv on oluline, tundugu see siis kummalisena või mitte – valge värv oli popp 5 aastat tagasi ning nüüd – nagu lõuend, millele kanda oma maal (kirjad peale).
Jõuallikas on väga oluline. Keegi ei taha kapoti alla “võrri” ehk lahjat mootorit. Tõsisel tööloomal on vaja jõudu, seda mikromootorid paraku ei paku.
Järjest rohkem osatakse küsida turva- ja mugavusvarustust, millega ollakse harjunud sõiduautode puhul. Ning tootjad on õnneks aru saanud, et kaubik on töökeskkond, kus peab olema võimalikult mugav.
Lisavarustuse nimekirjast on võimalik tänapäeval peaaegu kõike valida, toonitud klaasideni välja, aga mõistlikul töötegijal on teada, mida ta päriselt vajab ning üle ei pingutata.
Võimalust, et sobivat ei leia, lihtsalt ei ole!
Soove on erinevaid, aga kaldun arvama, et pea võimatu on lahkuda salongist, sobilikku tarbesõidukit leidmata – ka kõrgemale standardile vastavaid töövahendeid on hulgim saadaval.
Selle asemel, et soetatud tarbesõiduk “ribadeks lasta” on mõistlik seda hoida ja liisingu perioodi lõppedes uue vastu vahetada.
Hästi hoitud tarbesõiduk on kasutatuna väga hinnas. Üks olulisi TCO (total cost of ownership) komponente on sõiduki reaalne järelturu müük.
Hooldus- ja remondikulud saab hoida kontrolli all, kui korralised hooldused õigeaegselt teha: kaubik on sõber, kes aitab teenida raha ja veab raskustest läbi.
Et saada mingigi pilt ette, milliseid tarbesõidukeid turul leidub, võib uudistada näiteks auto24 lehte.
Kaanepilt: Ylle Tampere
