Kodust töötades tekib ajapikku monitorile riburadapidi nõudeid, sest lisaks tööle peab ta hakkama saama ka puhkeülesannetega.
Kolme aasta jooksul tekkis mu nõuete nimistusse näiteks vajadus nõgusa monitori järele – kord seda kogenuna ei suutnud ma järgmisi monitore testides enam “lameda” juurde tagasi minna, viimne kui üks jättis mulje, et ekraani servad kaarduvad minust eemale. Monitori diagonaali osas paistis ideaalseim 32 tolli – levinumad 27-tollised mõjusid nagu läbi lukuaugu vaatamine.
Eelmise monitori 165 Hz kaadrisagedus oli juba üpris hea, kuid mängude tarbeks saaks ju alati paremini – seega järgmine samm ülespoole, mida otsisin, oli 240 Hz.
Resolutsiooni osas ei ole ma seni näinud vajadust 4K järele, WQHD (2560×1440) on alati piisav olnud. Liiatigi ei paistnud mõte monitoriga koos ka graafikakaarti uuendama hakata praeguste hindade juures eriti mõistlik. Kui uusima põlvkonna kaartide areng on küsitav, jään hea meelega senise 3070Ti juurde, mille suurem kaadrisagedus niigi proovile paneb.
Ja veidral kombel nendest nõuetest piisas, et seeditava hinnaga “kõigesuutliku” monitori leidmine muutus keeruliseks. Kuni hetkeni, mil leidsin AOC kataloogist CU34G4Z – 21:9 kuvasuhe, UWQHD (3440×1440), 1500R nõgusus, 240 Hz värskendussagedus, lisaks HDR400.
HDR ei ole minu jaoks kunagi suur argument olnud – see väsitab ja vastu pakutav silmailu ei ole minu jaoks seda väärt olnud. Õnneks ei sunni keegi seda kasutama ning kõik muu paistis ideaalne, ja seda umbes 400€ hinnaklassis. Tõsi, hinda aitab mõistlikuna hoida see, et tegu on Fast VA, mitte OLED-paneeliga.
Mõeldud-tehtud – AOC oli nõus monitori testimiseks saatma ja praeguseks olen seda umbes kuu aega kõiges endale olulises proovile pannud.
Üles seadmine
Nagu normaalsel monitoril ikka, on mugavamaks kaablimajanduseks jala sees avaus. Jalg ise on tummine ja võimaldab kuvarit mugavalt üles-alla liigutada ning kallutada. Monitori taga on ka VESA 100×100 kinnitus.
Ühenduvus käib nii DisplayPordi kui HDMI 2.1 kaudu, lisaks on monitori alaservas kolm USB pesa ja kõrvaklappide auk – kui tahta oma kaablimajandus veelgi ilusamaks teha.
Käib töö ja lõbu koos
Erinevaid seadeid kasutades on lihtne endale sobiv töö- ja mänguprofiil valmis teha. Etteantud profiilide seas on lisaks standardsele FPS, RTS ja Racing, kuid mõistlik on oma profiil ise valmis teha. LowBlue seadeid leiab samuti eri kasutuseks – töö, lugemine, mängimine, filmid…
Kõiki profiile saab ka G-Menu tarkvara vahendusel muuta – niiviisi on see pisut mugavam kui monitori nuppe näppides.
Töötamise jaoks sättisin ereduse heaga üpris madalaks ning silmade väsimise üle kurta ei saa. Ka tekstidokumente kiirelt “rullides” ei teki värelevat ja silmi väsitavat efekti. Oma osa on siin 1 ms grey-to-grey‘l ja 0,3 ms MPRT-l, mis on tänapäeval juba pigem standardsed näitajad.
Mängudes ei ole visuaalne hüpe 165 Hz pealt 240-le märgatav, kuid kiiretempolistes shooter’ites on üldine mängutunnetus objektiivselt parem – kõik on sujuvam ja vahetum.
Kartsin ka seda, et suurem resolutsioon toob kaasa kaadrisageduse kukkumise mõnes nõudlikumas mängus. See kartus tulenes talupojaloogikast – WQHD on umbes 3,7 miljonit pikslit, UWQHD 4,95 miljonit pikslit. Paberil on see umbes 34% rohkem tööd, mida graafikakaart tegema peab. Kas see tähendab 34% väiksemat kaadrisagedust?
Õnneks see nii ei ole. Pikk jutt lühidalt – UWQHD tundub tänapäeval olevat pildikvaliteedi kuldne kesktee, kus kaadrisageduse kukkumine on eeldusliku 34% asemel olenevalt mängust umbes 10-15%. Miks see nii on, võib vaadata näiteks siit. See tähendab, et tagasi oma harjumuspärase kaadrisageduse juurde jõudmiseks pidin paaris mängus mõnda hoolega valitud nõudlikumat seadet näppima, pildikvaliteedi kukkumist ei ole praktiliselt näha.
Lisaks olen ma oma mänguvalikus üpris konservatiivne – mul on kindlad lemmikud, mida kord aasta-kahe jooksul kindlasti läbi mängima peab, kõige uuem-ägedam-kuumem AAA frantsiis mind ei tõmba. Seda lihtsam on kõrgemast värskendussagedusest kasu lõigata, kui meelismängud on 5, 10 või isegi 20 aastat vana!
Kokkuvõtteks
Miinuseid leidsin vaid ühe – veidral kombel paistab, et mängides lülitub monitori paneel teise režiimi kui tööd tehes ja netis kolades. See tähendab, et Alt-Tab või Alt-Enter põhjustavad umbes 3 sekundit musta ekraani – eelmiste monitoride puhul on üleminek olnud hetkeline.
Pika juurpõhjuse otsimise järel sai selgeks, et tegu on värskendussagedust puudutava murega. Püüdsin seda eri viisidel lahendada, käies läbi kõik erinevad Windowsi ja GeForce’i värskendussagedust, V-Synci ja monitori AdaptiveSynci puudutavad seaded, kuid musta ekraaniga ümberlülitust parandada ei õnnestunud.
Kuid need vähesed korrad, kui tuleb mängust välja Alt-Tab’ida, ei oma kaalukausile piisavat mõju. Kõik muud CU34G4Z omadused teevad sellest minu kasutusse hetkel parima monitori, mis täidab kõik vajadused.
Fotod: Veli V. Rajasaar