Ilona, Aleksei ja nende kaks last moodustavad täiesti tavalise Eesti pere. Igapäevaselt on sõitmist palju ning kui pere koos, tahaks ka kaugemale rännata. Üks uus auto kuluks hädasti ära, aga milline? Kas linnamaastur Renault Kadjar võiks olla see ainus ja õige? Ilona pidas nädal aega sõidupäevikut.
11.04
Sõitsime koos Alekseiga ABC Motorsisse, Renault Kadjariga kohtuma. Nädal aega linnamaasturiga ringivuramist pani Alekseil ette näo särama.
Tumesinine voolujooneline prantslane juba ootas meid. Nüüd korralik instruktaaž ja peamised nupud selgeks: ma ei jõua ära imestada seda pulti, tänu millele auto uksed lukust avanevad, peeglid lahti rulluvad ja mootor tööle nõustub hakkama.
Mootor on Kadjaril 1,2 liitrine bensiinimootor, mille juurde käib automaatkast. Avastanud tuttava ECO nupu, lülitab Aleksei selle kohe sisse, et meie nädalane tutvus Kadjariga ikka loodussäästlikum oleks.
Esmapilgul on autos kõvasti ruumi. Eesistmetel võib end välja sirutada, tagaistme kohta saame hinnangu, kui lapsed sinna prantsatavad.
Sõidan truult meie praeguse autoga Alekseil sabas, vaadates, kuidas ta tee servast tee serva vajub – ilmselgelt mängib ta nuppudega! Alekseile teeb vist tohutut piina minusuguse algaja autojuhi eessõitja olla, aga kodu juurde jõudes on nägu muhe, sest talle meeldib see 2017. aasta kaunitar!
Tütar tuleb koolist ja noogutab rahulolevalt, kohe alguses lepime kokku, et auto on lahe: Kadjar on kõrgem sõiduautost ja sellesse ronimine mugav.
Aleksei ja Malena paarivad oma telefonid sinihamba kaudu auto infolustiga ja pilgutavad sealjuures vandeseltslaslikult teineteisele silma: ei mingeid kõrvalisi tegevusi roolis, aga kõned kõnelemata ega muusika kuulamata ei jää.
Õhtupoole tuiskab Aleksei linna kohtumisele ning jutustab tagasi jõudes lõbusast vahejuhtumist. Seistes esimesena valgusfoori taga, lülitus Kadjari mootor tänu stopp-start süsteemile viksilt välja. Roheline tuli. Ei miskit, Kadjar magab!
Aleksei lülitas nuppu, avas uksi, otsustas, et on mingi elektroonikajama ning lükkas sisse avariituled – kui masin taas urisema hakkas ja paigalt võttis. Väike adrenaliinilaks igal juhul!
* Start-stopp lülitab automaatselt mootori välja, kui auto seisab ning vähendab kütusetarvet. Süsteem ei eelda mindeid tegevusi juhilt ega kaot võimalust koheselt kohalt kiirendada. Start-Stop süsteem lülitub automaatselt sisse, kui mootor on käivitunud.
Kui pärast teatud sõiduaega juht peatab auto ja paneb selle vabakäigule (ja kui teised tingimused on vastavad), siis mootor lülitab end ise automaatselt välja. Niipea kui juht vajutab käigu sissepanekuks siduripedaali, lülitub mootor koheselt tööle ning auto suudab taas liikuma hakata.
12.04
Kuna Sassil oli hädasti tarvis enne lasteaeda issiga kodus jalgpalli mängida, siis surub Aleksei mulle puldi pihku ja palub, et viiksin ise tütre Kadjariga kooli. Pisut hirmutav, sest võõras ja suurem auto, aga uudishimu on üks edasiviiv jõud!
Esimena avastan, et parklas kulub manööverdamisele rohkem aega, enne kui välja sõita saan. Õnneks saadab parkimisseade mulle rõõmsaid piikse, mille abil kõik turvaliselt laabub.
Et Kadjar on linnamaastur, siis on tema mass ilmselgelt suurem: kohalt võtab auto aeglasemalt ja kiirendab laugelt. Mulle tundub, et veidi võimsam mootor teeks Kadjarile ainult head. Aga samas, ega see pole teil siin ralliauto…
Ka mul juhtub väike äpardus. Kui Kadjari suunatuld liiga õrnalt vajutada, vilgub ta paar korda ja kustub ära. Seetõttu saan vihase tuututamise ja sõrmega oimukohal keerutamise osaliseks vasakpööret tehes. Olen edaspidi hoolikam. Pusin tempomaadiga, kogemust ju ei ole ja asjast aru saamine võtab aega.
Terve ülejäänud päeva roolis Kadjarit Aleksei ning jälgis hoolikalt ka masina janu, mis kipub pisut suur olema: 9,5l/100km linnas. Kuid Alekseile istub see suur masin, mille kapotiesist ta näeb väga hästi juhikohalt.
Ka mulle meeldib: on päris äge olla sellise suure merelaeva kapten ja vaadata, kuidas rattad neelavad asfalti. Õpime edasi.
13.04
Tuiskasime pool päeva linnas ringi, Aleksei roolis – talle meeldib Kadjar järjest rohkem. Sass tegi täna korraks protestinäo ja nõudis vana autot, aga ainult korraks. Saime kaubale ning suurema kisata hüppas ta Kadjarisse, mis ta lasteaiast jalgpallistaadionile müttama viis.
Sass tahab hirmsasti näidata kui tark autoasjatundja ta on ning laseb nupust akent alla ja üles. Alla ja üles. Alla ja… Ja kui peale ei passi, siis tõmbab ta ukselingist ja püüab autole magustoiduks oma sõrmi sööta…
Mis puudutab jalaruumi tagaistmel, siis kui emme on roolis (loe: tool on tõmmatud maksimaalselt rooli juurde), siis seda jagub, kui aga issi on roolis, siis Sassi jalad toksivad agaralt juhile selga.
Poisi lemmikud on igasugused põnevad topsialused ja sahtlid, kuhu saab mõned pallid, kivikesed ja puuoksad peitu panna. Ja neid panipaiku jagub, nagu Kadjarit puhastades selgub.
14.04
Aleksei näitas mulle pisikest nuppu, mis tempomaadi hõlpsalt tööle paneb, ja nüüd on kõik klaar. Nii nauditav on sõita automaatkastiga ning lasta end poputada uue auto mõnudega: häälitsevad abilised on alati kohal, tuled süttivad ise, kiirus on stabiilne… ah, ilus!
Siiski, kui Alekseile on Kadjar mõõtmetelt just paras ja mugav, siis minu jaoks on autole liiga suur. Isegi roolil olevad paksendid on mu käte jaoks liiga laiad. Ka tahaksin ma vist veidi pehmemat vedrustust.
Aleksei sõnul ongi Euroopa autodel jäigem vedrustus, et teeoludega paremini kohanduda. Okei, usun teda. Kuid ma tõesti ihkan, et auto võtaks kiiremini paigalt, pidurdaks pehmemalt ja hoiaks mind hellalt süles.
“Kõik on harjumise asi,” ütleb Aleksei. Ja sellega on jutt lõppenud. Ta paneb autole hääled sisse ja vurab trenni.
15.04
Sõidame linnast välja ja uhame maanteel 110-ga. Aleksei ütleb, et masin seisab väga hästi teel ning demonstreerib isegi käed lahti sõidustiili. Ärge seda kodus järele tehke!
Õhtul on mul õnn tuua oma perekond küla pealt koju. Nii armas, kuidas pehmeks muutunud Aleksei kiidab mu sõiduoskust ja julgustab autos end mugavamalt tundma.
Tegelikult on Kadjar tõesti suur ja tundub turvaline, sõidab vaikselt ja loogiliselt. Suunatuld vajutan nüüd südamest. Väga tore on pisike infokild, mis näitab lubatud suurimat kiirust, juhuks kui märgi maha magasin. Mina olen see kapten, kes õhtul pere koju triivib!
16.04
Hakkasme mõtlema, kas peaks juba tanklasse sõitma, et monsieur´le lõunat pakkuda, aga tekst paneelil teatab, et aitäh, veel 300km saab hakkama! Paak on prantslasel pirakas, 55 liitrit lausa. Seega, me sõidame veel!
Päev kulgeb Piritalt Rocca al Mare’sse sõelumiste tähe all, kus Aleksei keset kaubanduskeskust trenni näitab ning Renault´ga kulgeb tal sõit sinna ja tagasi nagu lupsti.
17.04
Au revoir, Renault Kadjar, merci!
Nopime Sassi lasteaiast peale ja võtame suuna ABC Motorsi poole, et masin tagasi toimetada. Sass on kohe päris kurb, talle hakkas Kadjar väga meeldima. Aleksei on mõtlik.
Kokku läbisime seitsme päeva jooksul veidi üle 450 kilomeetri ja seda valdavalt linnas, aga veidi ka linnast väljas. Keskmine bensiinikulu kujunes 8,6 l/100 km, veidi suurem, kui lootsime, aga teatavasti uued autod vajavad sissetöötamist ja on janusemad.
ABC Motorsis selgitab müügiesindaja meile, et kuna sõitsime kogu aja ECO režiimil, muutis see auto leebemaks. Sinna mu kiirendus siis läks… Uups!
KOKKUVÕTTEKS
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Aleksei jäi Renault Kadjariga päris rahule ning sai palju teadlikumaks sellest prantsuse automargist. Talle imponeerisid eriti masina mõõdud, mahukas paak, palju kiidusõnu jagus infolusti ekraani kohta. Mõttetuks pidas ta vaid raadio juhtkangi, mis oli paremale rooli alla peidetud.
Ka väärib äramärkimist Renault Kadjari hea hind, mis teeb selle auto rohkematele inimestele taskukohaseks. Küsimusele, kas ta oskaks sellise auto endale, vastas Aleksei jah, sest masin oli talle tõeliselt mugav.
Mina jällegi ei valiks sellist autot, sest ta on minu jaoks liiga suur ja pikaldane, aga kuna me otsime autot eelkõige Alekseile ja kogu meie perele, siis tema valik on tähtsam. Ah, olgem ausad, pole mul öelda midagi halba selle tubli Vana-Euroopa sõiduki kohta, mis on uue Euroopa tuultest lasknud end ilusaks, moodsaks ja põnevaks tuunida. Lihtsalt mulle on see… suur.
Malenagi soostus arvamust avaldama ja ütles, et ehkki talle testauto värv ei sobinud, oli Kadjari välisilme kaunis ja sees meeldis talle kõige enam pagasiruum, kuhu asju mahtus ja mahtus ja mahtus.
Tagaistmel jäi nii tal kui Sassil veidi jalgade osas kitsaks, ent mugav oli siiski. Sassile meeldis see, et ta oli maast kõrgemal ja nägi seetõttu ka kaugemale. Arvukad peidupaigad mänguasjadele ning pihkude ja taldade all sahisev nahksisustus meeldisid kah.
Ühe nädalagagi jõuab masinaga päris tuttavaks saada ning ehkki elutu sõber, oleme talle ja ABC Motorsi meeskonnale võimaluse ja tutvuse eest tänulikud. Merci! Vaatame, mis auto toob elu järgmiseks ja millise valikuni me siis lõpuks jõuame… Hoian teid kursis!
Loe Kadjari kohta lähemalt siit
Tekst: Ilona Toots. Pildid: Ilona ja Aleksei Budõlin, Ylle Rajasaar
