Sobib sportlikule, aktiivsele, sõitmist nautivale kasutajale
Konkureerib edukalt saksa noobelmarkide kõikjalsõitjatega
D5 Momentum varustuses auto hind alates 52 400 eurost
Eriilmeliste linnamaasturite ja kõikjalsõitjate kontsentratsioon kompab mõistlikkuse piire: luksuslikust rahvalikuni on igas segmendis saadaval laias valikus “peaaegu nelikveolisi”. Buumi lõppu ei näe, kõrgem vaade ja teadmine, et asi läheb üle kivide ja kändude, on reaalsest kasutusvajadusest tähtsam.
Tootjad on biiti tabanud ning rõhuvad rohkem välimusele ja vähem nelikveole, mida järjest sagedamini tuleb otsida lisavarustuse nimekirjast. Tõsi, premiumklassi tegijaid selles suhtumises (veel?) süüdistada ei saa. Enamus luksusmaastureid vurab ringi elektroonilise nelikveo toel.
Maasturilaadsete kõrval on jätkuvalt müügil kõrgendatud sõiduautod, millel on nelikvedu, mis päriselt ronivad üle kivide ja kändude ning sealjuures pakuvad enamasti ka paremat sõidukogemust kui kapitaolised autod, mille tähtsaim omadus on näida millenagi, mida nad ei ole.
[dropcap]20 AASTAT NELIKVEDU [/dropcap]Võtkem kasvõi Volvo: 20 aastat nelikvedu, mille edulugu algas suurte pereautodega. Moodne aeg tõi valikusse ka erinevad maasturid, aga nelikveoline pereauto ei kadunud kuskile.
Tuttuus üheksakümnes seeria on nagu eksklusiivne läbilõige Volvo saavutustest: valikus on täiskomplekt suuri, moodsaid ja luksuslikke sõidukeid, mille seas ka kaks (elektroonilise) nelikveoga isendit.
2014. aastal esitles Volvo teise põlvkonna suurt noobelmaasturit XC90, millel eelkäijaga võrreldes oli alles vaid tootja DNA: turvalisus, kvaliteet, nimi; ja korralik nelikvedu. Kõik muu oli ulme. Ulmeliselt on XC90 paari aastaga roobitsenud lagedaks sahtli sildiga “moodsad pereemad ja mõjukad pereisad.”
2016 veeresid liinilt noobelsedaan S90 ja -universaal V90, mis pakuvad baasvarustuses kõike eluks vajalikku ja on ära võlunud need, kel on vaja esindada või vedada.
Baasvarustuse kübaratrikk on Volvost teinud isepäise, katuseid mööda kõndiva kassi, kes tubastele Whiskasi pabulakiisudele hämmeldunult otsa vaatab: mis tähendab, et ei saa ise hiirt kätte?
Ärtu äss käidi lauda alles äsja. V90 Cross Country, ruumikas ja ultramoodne nelikveoline universaal, mis pakub ühtlasi sportlikku sõiduelamust, saab XC90 kõrval tõenäoliselt “üheksakümnendate” tõeliseks hitiks kõikjal, kus vähegi lund või tiba kruusateid leidub. CC on maiuspala minusugustele, kes kapiga ringisõitmise asemel tahaks kapist välja tulla ja käia Kohtades.
[dropcap]T8 INTERMEZZO [/dropcap]Pisut enne V90 CC müügilejõudmist laskis Volvo teedele lahti XC90 T8 pistikhübriidi ning lükkas mõlemad sõidukid drivers car’ide sahtlisse: jõuline hübriidajam teeb peremaasturist sportlase, V90 muundub CC versioonis julma seiklust jahtivaks maastikuronijaks. Jah, mõlemaga saab minna peaaegu igale poole, aga minejad on (õnneks?) erinevad.
XC90 T8 on Hiinas tekitanud paraja ostupaanika: kes ei tahaks suurt ja luksuslikku autot, millega saab palju ja vingelt sõita, mis vastab karmidele keskkonnanõuetele, mida ei pea kogu aeg laadima, ja mis maksab vähem kui maailma ihaldatuim elektriauto?
Defitsiit, nurisevad hiinlased! Enne saab kolm Teslat, kui T8, kurdavad nad! Kõigile kurdavad, isegi mulle, kes ma koos rahvusvahelise ajakirjanike uurimisrühmaga polaarjoone taha V90 CC-d testima olen tulnud.
Mõistan, miks peakangelase kõrval on Åre testiradadele ka XC90 T8 välja toodud: hiina kolleegide narritamiseks! Olgu, tegelikult tähistame me Lõuna-Saamimaal ühtlasi ka Volvo nelikveo 20 sünnipäeva. Ja nagu edasisest selgub, vingelt tähistame, vääriliselt pidutseme! Hiinlased lahkuvad peolt märksa rõõmsamatena.
[dropcap]MILLEKS MULLE CC? [/dropcap]Isiklikus plaanis kõigepealt see kapilugu, eks. Tahaks kapist välja. Tõsisemalt rääkides- autos peab olema iseloomu ja teatavat sportlikkust. Saamimaal testida olnud T6 ja D5 jõuallikatega autod astuvad mõlemad reipalt edasi ja võimaldavad soovi korral sõiduviisi mängulisi elemente sisse tuua.
Ruum peab olema paindlikult ümberseatav. Kui oleksin kolme lapse ja suure koeraga seiklejaverd pereinime (oh, olengi ju, kahe koeraga kohe!) või produtsent, kes platsil asju korraldab (see oli ammu, aga mõnikord igatsen…), siis V90 CC oleks täpselt minu auto: naks! istmed alla, surts! pakiruumi kate peale, siuh! luuk õigele kõrgusele – asjad, inimesed, lemmikloomad segmenteerituna kohtadele – kinnitage turvavööd, läksime!
Auto peab olema kergelt käsitsetav. Pole ilus konkurente osatada, aga nõustun viisakalt inglise kolleegidega: V90 CC teeb analoogsetele saksa luksusklassi kõrgendatud kõikjalsõitjatele ärtust ära. Täpne, intuitiivne, hästi balansseeritud, juhi järgi kohanduv… ja fun!
Seda, et V90 Cross Country igasuguste oludega teel püsib ja kõikjalt end läbi rüsib, pole eraldi vaja esile tõsta. Seda, et sõitjateruumis assisteerib juhti võimekas Sensus Connect pole ka põhjust üle korrata. Paarita nutiseade, lükka peale kohanduv kiirusehoidik, lase enda eest ära lugeda maamärgid ja liikluspiirangud ning kujutle end audiofiiliks.
Võimalik, et ma hakkan vanaks jääma, aga mulle sobib see, et Volvo oma uudismudelitega “BMW-d teeb”: oled sõitnud ühega, oled sõitnud kõigiga. Põhimõtteliselt on mistahes Volvo pärast paari kasutajakogemust kõvasti “käe sees”, ja see tõesti sobib mulle.
[dropcap]SÕIDUKOGEMUS [/dropcap]Kaks päeva Lõuna-Saamimaa lumiseid ja jäiseid teid ning siidsiledat järvejääd, millel autodega balletti tantsida – see peaks V90 Cross Country sõiduomadustest ju üsna adekvaatse ja eestipärase ülevaate andma küll? Ehkki tõelise talvega on mingi kokkuhoiupoliitika, jagatakse musta jääd, löga ja üleskaevandatud maanteid Maarjamaal endiselt kulbiga.
V90 CC kallab sõitjale kapaga mängulisust, seda eriti 2-liitrise 320-hobujõulise T6 turbo-bensiinimootoriga, mil momenti kuni 400 Nm ja mis “sajani” tõmbab 6,3 sekundiga. Kiirendusest üksi on vähe, mootori dünaamika tervikuna on väga hea, “tõmme” on olemas ka kiirusel 100 km/h, mis teeb möödasõidud lihtsaks.
Kaheksakäiguline automaatkast toimetab vilkalt ja jõnksutamata, jõuallika ja käigukasti tööd saab pisut mõjutada, valides kolme sõidurežiimi vahel (Eco, Comfort, Dynamic), millest sportlikuma sõiduelamuse pakubki Dynamic. Käike saab ka käsitsi üles-alla vahetada, ehkki mulle jääb mulje, et siis hakkab kast üle mõtlema ja muutub aeglasemaks.
Sõitjateruumis on vaikne, pedaali vajutades on kuulda vaid T6 kaksikturbo õrna “vilistamist”. D5 diiselmootor tuksub väljas vaevukuuldavalt, kui õues pilti teeme, on aimata, milline jõuallikas masina kapoti all töötab.
Vedrustus on V90 CC-l isegi paremini timmitud kui tavauniversaalil, aga see ongi spetsiaalselt raskete teeolude jaoks üle käidud. On trimmis, aga mitte liiga jäik, neelab pehmelt konarused, aga samas säilib auto üle kontroll.
Järvejääl slaalomit sõites hämmastab mind, kui palju suudab auto “alla neelata” juhi vigu, rooliga tuleb tööd teha õige napilt, spinni minekuks peab ikka väga jõuliselt välja roolima ja gaasiga eriti lollilt manipuleerima.
Paar korda siiski keeran tagumise otsa jääl ette, üldiselt suudavad juhiabid (isegi siis, kui kõik lubatu on maha võetud) auto nina õiges suunas hoida. Turvavöö käest saan paar korda jõrmi laksuga peksa…
Turvavöödega tuleb tõesti olla tähelepanelik, need on osa auto “mõtlemisest” ning tõmbavad järsul pidurdamisel või vale nurga all kurvi minnes sõitja jõuliselt istmesse. Hele laks ja sellele järgnev kiunatus lõhestab vaikuse.
[dropcap]UINUDA EI LASE [/dropcap]Tahaks millegi üle nuriseda, aga ei oska. Võiks ju vigiseda, et jube igav on sõita, sest auto mõtleb kogu aeg kaasa, püüab sõiduvead aegsasti kinni ja korrigeerib ära ja üldse ei ole lõbus…
Aga! Kui isegi jääl on nii turvaline sõita, kas see uljaspead (see ma olen ju ka!) uinutama ei kipu? Jääl mitte, teel võib-olla küll. Lükkad abilised sisse ja mängid Candy Crushi…
Vot ei saa! Kui käed roolil ei ole, hakkab auto alarmi andma ja lõpuks saadab Universumile hädasignaali ning ruleerib teelt välja. Siit võib lugeda, kuidas Volvo sõitja turvalisuse eest lõpuni seisab.
[dropcap]REHVID [/dropcap]Ei ole nii, et teeme vinge maastikusportlase ja paneme talle suvalised ujulasussid jalga, ei! V90 Cross Country saab alla Volvo ja Pirelli-Michelini inseneride koostööna sündinud originaalrehvid.
Detaile jagavad tegijad näpuotsaga: erinev on näiteks rehvi toestus, terasvöö sulam ja kummisegu. Rehv on veidi pehmem (suurem haardepind), samal ajal vastupidavam. Kuidas õiget ära tunda? “Volvo” nime järgi, muidugi.
Talverehvina soovitavad CC insenerid kasutada Nokian Hakkapeliitta 8 naastrehve, millel on väike veeretakistus, aga suurepärane haare. Samavõrra soe soovitus antakse ka Continentali lamellrehvidele. Ühesõnaga, parimatest parimad, ja ei mingit sendiveeretamist!
[dropcap]VÄRKVÕRK [/dropcap]Internetiga ühenduvus on nii… tavaline. Hoopis põnevam on, et Volvo ühendab oma autod tasapisi asjade internetti ehk värkvõrku, kus need siis omavahel suhelda saavad. Näiteks saadab üks Volvo läheduses sõitvatele Volvodele sõnumi, et tee on libe.
Esialgu saavad värkvõrgu võimalustest osa Volvo-omanikud Rootsis, sel lihtsal põhjusel, et seal on neid autosid piisavalt. Kes end järgmisena pilve tõmmata võivad, sõltub tootearendusest. Võimalik, et ka rändlustasude ühtlustamine toob Euroopa Liidus pilveteenused autodele sammu lähemale. Eks me näe. Seni kasutame Waze’i.
[dropcap]T8 JA POLESTAR TULEVAD [/dropcap]Kui on olemas T6, siis tuleb peagi ka T8. Kui on olemas T8 pistikhübriid, siis tuleb ka ekstravõimas Polestar-seadistus.
[pullquote]Kas Volvo võiks kunagi kaaluda Atkinsonil põhineva hübriidajami aretamist? Jah, kui keskkonnanõuete tõttu muud enam üle ei jää. Seni aga liidetakse võimsus võimsusega. Tulemuseks üks maailma parimaid hübriide.[/pullquote]
Volvo V90 Cross Country võimas pistikhübriid on lähiaja reaalsus ning selle baasil luuaksegi ihaldusväärne Polestar-versioon. Hulluge, eriti hiinlased… ai, vabandust, hoidke tagasi, Hiinas tuleb pistik koos T5 mootoriga…
Üks oluline nüanss (seoses Hiinaga) täiesti eelarvamustevabadele eestlastele: V90 Cross Country on ja jääb puhtavereliseks Rootsi autoks. Ka selle kiremikstuure -pistikhübriidi ja Polestari – hakatakse valmistama Göteborgi tootmisliinil.
Ehkki Volvo on Geely omanduses (sellest ka need halavad hiinlased, sest teadaolevalt pagarilapsel pole saia ega kingsepatütrel kabujalakesi), valmivad Euroopas müüdavad autod Rootsis. Hiina tehase toodang liigub Aasiasse ja Ameerikasse, sest need on lähemal. Lihtne nagu värkvõrk.
[dropcap]JÕUD JA HINNAD [/dropcap]V90 Cross Country Eesti hinnad on olemas ja tellimusi võetakse lahkesti vastu. Valikus on 2 bensiini- ja 2 diiselmootorit.
Mida valida? Sõltub, milleks autot kasutada: kui mägironimiseks ja mudaralliks, siis muidugi D5 ja T6, igal teisel juhul piisab ka “lahjemast” 254-hobujõulisest T5 bensiinimootorist või 190-hobuselisest D4st. Tõesti-tõesti, “ainult” 190 hobust, mõtelge, ja kütusekulu on ka nadi 5 liitrit keskmiselt…
Varustusega on ka lihtne, selle ülalräägitud kübaratriki tõttu. Momentum annab kõik, Inscription paneb juurde kõik selle, mida teil on hirmsasti vaja, aga kohe ei tule meelde, mis see täpselt oli, mida vaja on… Pikem hinnakiri siin.
Kui keegi pakuks mulle tööautoks V90 CC-d, siis ma võtaksin selle, mis maksab 53 400 eurot ja paluksin alandlikult, et saaksin erikohtlemise ning käsikasti… Ühtlasi palun välja kirjutada väikese jääaja ja nii palju keelatud seiklust, et päris vangi ei peaks minema.
[dropcap]KOKKUVÕTTEKS [/dropcap]Ma ei tea, millal ja miks see meiega juhtus, et näimine sai olulisemaks kui olemine. Ma ei tea ka, millal saabus vabadus, nimetada mistahes autot linnamaasturiks või krossoveriks. Mulle meeldib asju lihtsate ja ausatena hoida: kõikjalsõitjal ei ole näimisega mingit pistmist, ta peab päriselt sõitma.
[pullquote]Ise ka praegu ei usu, et seda kirjutan, aga talv on tänu teatud autodele saanud mu lemmikaastaajaks. [/pullquote]
Tänu 90-seeriale on Volvo jõuliselt vabanemas vanainimese igavauto kuvandist ja nagu juba öeldud, kõnnib üsna üksildaselt kõrgel katusel, ehitades autosid, mis isepäist ostjat kõnetavad ja sõitma ahvatlevad.
Mitu sakslast vaatavad pea kuklas Volvole üles ja ei saa täpselt aru, mis toimub. Üks Jaapani luksusbränd kõnnib kõrvalkatusel ja itsitab, sest sarnane strateegia viib võidule.
Uued värkvõrgustuvad, eristuva välimusega võimsad ja säästlikud (sõitvad!) autod on kinni püüdmas Millenniale ja Lumehelbekesi, ulakatest jõukamat sorti igavesti noortest rääkimata.
Lubagem lõppsõna öelda hobiennustajal Seajala Larryl: “V90 CC, seda eestlased ostaksid. 90-seeria autodest tõenäoliselt kõige rohkem.”
Loe Volvo V90 Cross Country kohta maaletooja lehelt detailsemalt
Meedia: Volvo. Pildid: Volvo, Nicklas Blom, Ylle Rajasaar
VOLVO V90 CC
