Reeglid liikluses on vajalikud, et toimuvat ühetaoliselt mõista, ennetada ohuolukordi ja neid lahendada kui midagi juhtub. Liiklusseadusest leiab rea paragrahve, millest enamusel liiklejatel ei näi aimu olevat. Räägime täna §18-st, mille olemasolu paljusid kindlasti üllatab.
Ei ole sugugi harv nähtus, et kõrvalteelt läheneb suure hooga auto ning peateel liikujad peavad igaks juhuks pidurdama, sest ei tea, kas uljaspea sõidab ristmikul neile ette või mitte.
Liiklusseaduses on aga paragrahv, mis hooga ristmikule lähenemist ei luba. Sätte olemasolu on suurel osal liiklejaist kas ununenud või ei ole see kunagi ajukurdude vahele kinnistunudki. Kõne all on liiklusseaduse § 18, mis kirjeldab tee andmise kavatsusest märku andmist.
Sätte kohaselt peab juht, kes on kohustatud liiklusreeglite või liikluskorraldusvahendi kohaselt andma teed, sõidukiiruse vähendamisega või seismajäämisega selgelt andma märku, et ta kavatseb järgida tee andmise kohustust.
Ühtlasi näeb § 18 ette, et ristmikule lähenedes peab juht sõitma nii, et seismajäämisel ta ei häiriks ristmiku liiklust.
Reegli teise osaga on juba lihtsam – juht ei tohi liiga kaugele ristmikule välja sõita, ja siin ei peaks segadust tekkima.
Osapooltel on erinev arusaam
Kuid seadus jätab lahtiseks, millist käitumist ja millisel kiirusel ristmikule lähenemist saab pidada piisavalt selgeks märguandmiseks ristmikule mitte välja sõitmisel.
Siin lähevad osapoolte arvamused selgelt lahku: kõrvalteelt tulijal on asi enamasti kontrolli all ning kavatsus selge, vähemalt oma peas. Kaasliiklejatel aga tavaliselt selgeltnägija võimeid ei ole.
Eriti asulavälistel teedel, kus sõidukiirused suured, on probleem päris tõsine. Kõrvalteelt tulija enamasti teab teeandmise kohustusest, kuid tihtipeale võtab võimust lootus, et äkki õnnestub hooga end peateele vahele pressida.
Kui see ei õnnestu, on pidurdus järsem ja toimub viimasel hetkel. Kas nii käitutakse kiirustamise tõttu – iga sekund on arvel – või peegeldub selles lihtlabane hoolimatus, pole täpselt teada.
Igal juhul on peateel sõitja madallennul ristmikule lähenejat vaadates dilemma ees – kas tuleb ette või ei tule? Ja hooga tulija omakorda loodab sellele, et kui peakski nihu minema, siis kaasliikleja saab pidama ja pauku ei järgne.
Mida sellises olukorras teha?
Peateel liikuja loomulik reaktsioon kõrvalteelt liiga kiiresti tulijat nähes on igaks juhuks pidurdamine. Äkiline pidurdus võib taganttulijatele tulla ootamatult ja kehvemal juhul sõidab keegi tagant sisse. Aga ettevaatus on antud juhul parem kui lootus, et midagi ei juhtu.
Veelgi keerulisem on olukord näiteks metsa vahel, mis ristmiku nähtavust piirab. Peateel sõitja võib tõsiselt ehmatada, kui metsa varjust ilmub nähtavale hooga ristmikule lähenev auto. Järgneb järsk pidurdus ja kui tagant keegi tulemas, on taas olukord kokkupõrkeohtlik.
Näide elust enesest
Ühel hommikul olin Tartu maanteel tunnistajaks olukorrale, kus kõrvalteelt lähenes arutu hooga takso, peateel sõitsid esimeses reas kaks autot ning mina olin reastunud kolmandasse ritta, et teha vasakpööret.
Jõudsin sõgedikku vaadates mõelda, et nüüd sõidabki peateele ette, aga viimasel hetkel juht siiski pidurdas järsult. Tartu maanteel ristmikule lähenenud autojuht reageeris samal ajal omakorda tugevalt pidurdades.
Tema selja taga täitsa normaalse pikivahega umbes 70 km/h liikunud kaubiku juhil aga jäi reageerimiseks veelgi vähem aega ning otsasõidu vältimiseks keeras ta hooga paremale, üle äärekivi.
Seekord läks õnneks, see oli vaid äärekivi, mitte eessõitja, millele ta otsa sõitis. Seaduse järgi oleks eesõitjale tagant otsa virutanud kaubiku juht aga süüdi jäänud, sest taganttulija peab valima sõidukiiruse ja pikivahe, mis võimaldab ka ootamatustega toime tulla.
Kui asja sisulist poolt vaadata, põhjustas ahelreaktsiooni kõrvalteelt tulnud takso, kes oma kavatsustest teada ei andnud vaid ristmikule jõudes äkiliselt pidurdas ning edasi püssis nagu õige mees. Kaubiku juht sai ilmselt kõvasti vanduda ja äärekivisse sõitmisest tekkinud kahju kinni maksta.
Kas me tõesti tahame sellist liiklust?
Korduvalt räägitud jutt: liiklus toimib rahuldavalt ainult siis, kui kõik liiklejad üksteisest normaalselt aru saavad ja ümbritsevat jälgivad.
Liiklusreeglid on kirja pandud selleks, et toimuvat ühetaoliselt mõistetaks. Kui keegi ennast teistest paremaks peab, on õnnetused kerged juhtuma.
Mis on õige ristmikule lähenemise kiirus, jääb iga juhi enda otsustada. Fakt on, et §18, mille olemasolust sul tõenäoliselt aimugi ei ole, ütleb, et hoog tuleb maha võtta aegsasti ja rahulikult.
Nii jääb kaasliiklejatele aega reageerida ning õigeid otsuseid vastu võtta. Liikluskultuuri edendamiseks piisab vaid jala gaasipedaalilt kergitamisest: kui raske see ikka olla saab.
Kaanepilt: Ylle Tampere/ isegi pakirobotid on ettevaatlikud
