Kas oskate arvata, millised on need kolm kõige hirmutavamat olukorda, millega vastne autojuht silmitsi seisab? Tõenäoliselt mitte. Ilona Toots, vaid mõni kuu iseseisvalt autoroolis istunud (nais)juht kirjutab, mis ja miks teda on kergesse paanikasse ajanud.
“Naised ja tehnika” seisab pealkirjas küll pigem seepärast, et viidata, naine kirjutab. Ka see, et korraks tuleb juttu blondiinidest ei tähenda muud kui et Ilona ongi heledapäine. Suure tõenäosusega hirmutavad teatud ettetulevad olukorrad pisut iga algajat autojuhti, soost ja juustevärvist olenemata.
Hiljuti lugesin uudist suurelt Ameerikamaalt, et sealsed tanklad loobuvad eraldi teenindajatest, kelle ülesandeks on kliendi autol paak täita ning sellega säästa autojuhti üleliigsest kere liigutamisest ja bensiinilõhnalistest kätest.
See pomm-uudis tekitas mugavust armastavates ja vahel ka lihtsameelsetes ameeriklastes tõelise paanika: kuidas nii, auto tankimine on ju praktiliselt raketiteadus, millega kaugeltki igaüks hakkama ei saa? Kes nüüd meid aitab?
Ei oska ette kujutadagi, et sarnane olukord Eestis tekkida võiks. Aga võimalik, et ma lihtsalt ei oska ette kujutada… sest kui on mure, siis tuleb see lahendada. Kasutada mõtlemiseks oma pead ja abi küsimiseks suud.
PAANILINE BLONDIIN PISIASJADE KESKEL
Kui ma möödunud kevadel autojuhiloa postkastist avastasin, saabus sellega koos ka teadmine, et edaspidi olen legaalselt liikluskõlbulik ning võin üksinda autoga tänavale minna, tärkas korraks ka minus paaniline blondiin, kes pisiasjad oma peas suureks puhus.
Kõik uus ongi alguses veidi hirmutav, aga ka põnev. Millegipärast on mõningad lihtsad asjad (näiteks haavalt õmblusniitide eemaldamine) siin maailmas meie eest hoolikalt peidetud ja teised, märksa keerulisemad (näiteks ID-kaardi uuendused) hoopis lubatud ja nõutud.
ESIMENE: TANKIMINE
Kütusetuli lööb armatuuris põlema, appi! Kui palju saan ma veel sõita? Kust ma allesjäänud distantsi vaadata saan? Kus asub lähim bensukas?
Paak… kuspool see asub ja kuidas ta sindrinahk avaneb? Sellele on muuseas lihtne vastus – armatuuris olev tankurimärk on enamasti varustatud ühel küljel ka noolekesega. See nooleke näitabki, kummal küljel autol paak asub ning lihtsustab otsutamist, mispidi jaama siseneda.
Kas ma ikka panen õige bensiinivooliku sisse, ning kas ma vajutan vajaliku tankuri nupule? Kõige tähtsam: ega ma ei unusta enne ärasõitu voolikut välja võtta ning paaki kinni keerata?
Minu lahendus: läksin tankima sellisel kellaajal, mil jaamas valitses vaikus ja rahu. Selleks, et teistele mitte jalgu jääda oma rahuliku ja ettevaatliku tegutsemisega. Tagantjärele mõtlen, et mida ma küll ometi kartsin? Seega, my American friends – no worries! Sain mina hakkama, õpite teie ka.
TEINE: AUTOPESULA
Numbrimärk enam välja ei paista ja aknad on kaetud ühtlase kleepuva sodikihiga – ei aita muu, kui minna autopesulasse. Valisin esimesel korral selvepesula.
Sel ajal kui mehed kõrvallahtrites juba ammu oma kullakesi seebitasid, lugesin mina ikka veel infotahvlilt, mida ja kuidas teha. Tegelikult on see nii asjatu, see teiste pärast muretsemine. Jah, mul ongi see esimene kord ise autot pesta.
Münt sisse, survepesur pihku – ja läks! See siin ei ole jõusaal, kus kõik jõllitavad kuidas sa säärelihaseid treenid.
Teisel korral selvepesulaga enam ei pääsenud. Abikaasa palus sõita “päris” pesulasse. Ja kohe sain mööda nina: üleoleva suhtumisega töömees ei suutnud oma näolt kuidagi minema pühkida säravat irvitust selle eest, et auto valesse järtsu parkisin ja erksavärvilises jopes pisut ähmitsesin.
Kuidas ma mahun pesula raamidesse? Kuidas peatun õiges kohas? Kas küljepeeglid tuleb kinni lappida või võib need lehvima jätta? Kas need jäävad ikka autole külge? Töömehe irve püsis, ja mina pusisin ise end oma küsimustepuntrast läbi.
Kõik lahenes. Peale kriibitud hinge muud kahju ei juhtunudki. Järgmisel korral olen ninatargem. Siit ma tulen, ja minu neoonväriline jope. Viimasena naerab see, kes naerab kõvemini.
KOLMAS: REHVIVAHETUS
Nagu ikka, saabuvad lutsukommina libedad teed siis kui mees on lennus. Söögi alla ja söögi peale teavitati vajadusest vahetada suverehvid talvepapude vastu.
Kuidas peilida välja rehvihotell, kus meie auto lamellid hoiul on? Kuidas saada aeg? Kuidas üle elada pikk ootejärjekord, lund ja lutsukomme ju sajab järjest juurde?
Kõik lahenes. Leidsin hotelli, sain üllatavalt kiiresti löögile, sõitsin ettevaatlikult kohale ja oluliselt julgemalt kohalt minema kui papuvahetus tehtud. Rehvivahetus on kukimuki, kiku selle peale! Eriti, kui rehvi vahetavad asjatundjad!
BOONUSTRÄKK: KÕIK, MIDA POLE VEEL JUHTUNUD
Veel pole armatuuris põlema löönud õlinäidik või mootorituli. Veel pole rehvid sisinal alla andnud. Veel pole auto keset liikluskeerist töölepingut ootamatult lõpetanud. Veel on elu lill.
Päris ausalt? Ma loodan sellele mõistusele ja kõnevõimele, millest seal ülal juttu oli, ja mis meid siin maha pole jätnud. Kui vaja, küsin abi. Ja ei häbene. Eestlased teadaolevalt on üks abivalmimaid rahvaid – andke vaid põhjus ühte hoida, ja kõik saab lahendatud.
Nõnda valasingi täna optimistlikult (talvist) aknapesuvedelikku juurde ja tegin ühtlasi kerge kontrollringi mootorikatte all – kas aku klemmid ikka on puhtad, kas õlitase on korras? Kui valesti see ikka minna saab, kui oma autost hoolid?
Ei ole raketiteadus, sõbrad, ei ole. Lahe on!
Loe Ilona algaja autojuhi märkmeid siit
Vaata siit kuidas autole visuaalne ülevaatus teha
Kaanepilt: Ylle Rajasaar
