NeljapÀev, 23. mai 2024
Kas oskate arvata, millised on need kolm kÔige hirmutavamat olukorda, millega vastne autojuht silmitsi seisab? TÔenÀoliselt mitte. Ilona Toots, vaid mÔni kuu iseseisvalt autoroolis istunud (nais)juht kirjutab, mis ja miks teda on kergesse paanikasse ajanud.

“Naised ja tehnika” seisab pealkirjas kĂŒll pigem seepĂ€rast, et viidata, naine kirjutab. Ka see, et korraks tuleb juttu blondiinidest ei tĂ€henda muud kui et Ilona ongi heledapĂ€ine. Suure tĂ”enĂ€osusega hirmutavad teatud ettetulevad olukorrad pisut iga algajat autojuhti, soost ja juustevĂ€rvist olenemata.

Hiljuti lugesin uudist suurelt Ameerikamaalt, et sealsed tanklad loobuvad eraldi teenindajatest, kelle ĂŒlesandeks on kliendi autol paak tĂ€ita ning sellega sÀÀsta autojuhti ĂŒleliigsest kere liigutamisest ja bensiinilĂ”hnalistest kĂ€test.

See pomm-uudis tekitas mugavust armastavates ja vahel ka lihtsameelsetes ameeriklastes tĂ”elise paanika: kuidas nii, auto tankimine on ju praktiliselt raketiteadus, millega kaugeltki igaĂŒks hakkama ei saa? Kes nĂŒĂŒd meid aitab?

Ei oska ette kujutadagi, et sarnane olukord Eestis tekkida vĂ”iks. Aga vĂ”imalik, et ma lihtsalt ei oska ette kujutada… sest kui on mure, siis tuleb see lahendada. Kasutada mĂ”tlemiseks oma pead ja abi kĂŒsimiseks suud.

PAANILINE BLONDIIN PISIASJADE KESKEL

Kui ma möödunud kevadel autojuhiloa postkastist avastasin, saabus sellega koos ka teadmine, et edaspidi olen legaalselt liikluskĂ”lbulik ning vĂ”in ĂŒksinda autoga tĂ€navale minna, tĂ€rkas korraks ka minus paaniline blondiin, kes pisiasjad oma peas suureks puhus.

KÔik uus ongi alguses veidi hirmutav, aga ka pÔnev. MillegipÀrast on mÔningad lihtsad asjad (nÀiteks haavalt Ômblusniitide eemaldamine) siin maailmas meie eest hoolikalt peidetud ja teised, mÀrksa keerulisemad (nÀiteks ID-kaardi uuendused) hoopis lubatud ja nÔutud.

ESIMENE: TANKIMINE

KĂŒtusetuli lööb armatuuris pĂ”lema, appi! Kui palju saan ma veel sĂ”ita? Kust ma allesjÀÀnud distantsi vaadata saan? Kus asub lĂ€him bensukas?

Paak… kuspool see asub ja kuidas ta sindrinahk avaneb? Sellele on muuseas lihtne vastus – armatuuris olev tankurimĂ€rk on enamasti varustatud ĂŒhel kĂŒljel ka noolekesega. See nooleke nĂ€itabki, kummal kĂŒljel autol paak asub ning lihtsustab otsutamist, mispidi jaama siseneda.

Kas ma ikka panen Ôige bensiinivooliku sisse, ning kas ma vajutan vajaliku tankuri nupule? KÔige tÀhtsam: ega ma ei unusta enne ÀrasÔitu voolikut vÀlja vÔtta ning paaki kinni keerata?

Minu lahendus: lĂ€ksin tankima sellisel kellaajal, mil jaamas valitses vaikus ja rahu. Selleks, et teistele mitte jalgu jÀÀda oma rahuliku ja ettevaatliku tegutsemisega. TagantjĂ€rele mĂ”tlen, et mida ma kĂŒll ometi kartsin? Seega, my American friends – no worries! Sain mina hakkama, Ă”pite teie ka.

TEINE: AUTOPESULA

NumbrimĂ€rk enam vĂ€lja ei paista ja aknad on kaetud ĂŒhtlase kleepuva sodikihiga – ei aita muu, kui minna autopesulasse. Valisin esimesel korral selvepesula.

Sel ajal kui mehed kÔrvallahtrites juba ammu oma kullakesi seebitasid, lugesin mina ikka veel infotahvlilt, mida ja kuidas teha. Tegelikult on see nii asjatu, see teiste pÀrast muretsemine. Jah, mul ongi see esimene kord ise autot pesta.

MĂŒnt sisse, survepesur pihku – ja lĂ€ks! See siin ei ole jĂ”usaal, kus kĂ”ik jĂ”llitavad kuidas sa sÀÀrelihaseid treenid.

Teisel korral selvepesulaga enam ei pÀÀsenud. Abikaasa palus sĂ”ita “pĂ€ris” pesulasse. Ja kohe sain mööda nina: ĂŒleoleva suhtumisega töömees ei suutnud oma nĂ€olt kuidagi minema pĂŒhkida sĂ€ravat irvitust selle eest, et auto valesse jĂ€rtsu parkisin ja erksavĂ€rvilises jopes pisut Ă€hmitsesin.

Kuidas ma mahun pesula raamidesse? Kuidas peatun Ă”iges kohas? Kas kĂŒljepeeglid tuleb kinni lappida vĂ”i vĂ”ib need lehvima jĂ€tta? Kas need jÀÀvad ikka autole kĂŒlge? Töömehe irve pĂŒsis, ja mina pusisin ise end oma kĂŒsimustepuntrast lĂ€bi.

KÔik lahenes. Peale kriibitud hinge muud kahju ei juhtunudki. JÀrgmisel korral olen ninatargem. Siit ma tulen, ja minu neoonvÀriline jope. Viimasena naerab see, kes naerab kÔvemini.

KOLMAS: REHVIVAHETUS

Nagu ikka, saabuvad lutsukommina libedad teed siis kui mees on lennus. Söögi alla ja söögi peale teavitati vajadusest vahetada suverehvid talvepapude vastu.

Kuidas peilida vĂ€lja rehvihotell, kus meie auto lamellid hoiul on? Kuidas saada aeg? Kuidas ĂŒle elada pikk ootejĂ€rjekord, lund ja lutsukomme ju sajab jĂ€rjest juurde?

KĂ”ik lahenes. Leidsin hotelli, sain ĂŒllatavalt kiiresti löögile, sĂ”itsin ettevaatlikult kohale ja oluliselt julgemalt kohalt minema kui papuvahetus tehtud. Rehvivahetus on kukimuki, kiku selle peale! Eriti, kui rehvi vahetavad asjatundjad!

BOONUSTRÄKK: KÕIK, MIDA POLE VEEL JUHTUNUD

Veel pole armatuuris pÔlema löönud ÔlinÀidik vÔi mootorituli. Veel pole rehvid sisinal alla andnud. Veel pole auto keset liikluskeerist töölepingut ootamatult lÔpetanud. Veel on elu lill.

PĂ€ris ausalt? Ma loodan sellele mĂ”istusele ja kĂ”nevĂ”imele, millest seal ĂŒlal juttu oli, ja mis meid siin maha pole jĂ€tnud. Kui vaja, kĂŒsin abi. Ja ei hĂ€bene. Eestlased teadaolevalt on ĂŒks abivalmimaid rahvaid – andke vaid pĂ”hjus ĂŒhte hoida, ja kĂ”ik saab lahendatud.

NĂ”nda valasingi tĂ€na optimistlikult (talvist) aknapesuvedelikku juurde ja tegin ĂŒhtlasi kerge kontrollringi mootorikatte all – kas aku klemmid ikka on puhtad, kas Ă”litase on korras? Kui valesti see ikka minna saab, kui oma autost hoolid?

Ei ole raketiteadus, sÔbrad, ei ole. Lahe on!
Loe Ilona algaja autojuhi mÀrkmeid siit
Vaata siit kuidas autole visuaalne ĂŒlevaatus teha

Kaanepilt: Ylle Rajasaar

KOMMENTEERI SIIN