Võtsime ette suurtes marketiteski müügil oleva kodumaise autokeemia sarja ja määrisime sellega toimetuse autod kokku. Eriti suur skepsis valitses kuivpesuvahendi pudelit näpus keerutades – mis teeb see auto värvkattega? Kas kabiini puhastusvahend ja vaha on nii head, kui lubab reklaam?
Kui poes toidukaupa valides tahame vähemalt alateadlikult eelistada eestimaist toodet, siis autohoolduseks keemiat ostes mõtleme päritolumaa asemel pigem hinna-kvaliteedi suhtele. Ka tootjad ei turunda autokeemiat “tehtud Eestis” hüüatusega.
Seetõttu tuligi üllatusena, et mitmes müügiketiski saadaolev autokeemia pärineb siitsamast Eestist. Usinad Eesti mehed toodavad kaubamärgi all Go & Wax auto veeta välipesuks, sõitjateruumi puhastuseks ning välispinna vahatamiseks mõeldud vahendeid.
Ei jäänudki muud üle, kui kahmata süli täis pudeleid ja panna toimetuse kaks autot katsejänese rolli: mis jääb pärast “keri vahatama” – vahendite kasutamist alles tuttuuest VW Crafteri kaubikust ja Subaru Foresterist?
Kahtlane kuivpesu
Go & Wax põhitoode on veeta autopesuaine. Teoorias on kõik väga ilus ja lihtne – iga autopesu kulutab hulga vett, spetsainega piserdades ja lapiga pühkides saab auto puhtaks aga vett raiskamata. Lisaks muule on aine täitsa loodussõbralik. Tundub lubav kooslus, jääkarude heaolule mõeldes.
Tootja kirjutab, et nende toote koostises on “spetsiaalselt välja töötatud kriimuvaba nanotehnoloogia (Scratch Free Nano Technology), mis kapseldab mustuse ning tekitab sõiduki kerele kaitsekihi. Nii saab mustuse ohutult mikrokiudlapiga eemaldada, seejuures sõiduki pinda kahjustamata. Toode värskendab sõiduki värvi ning annab esindusliku läike.”
Järgneb … pikk mõttepaus.
Olen mõnevõrra rohkem tutvunud autopuhastuse ja detailing’u hingeeluga ning oma autode peal proovinud kõiksugu imekeemiaid. Tõsi küll, valdkonna tippspetsialistide abiga.
Seetõttu näris mind esimesest pudelipuudutusest alates kõhklus: kas ma ikka julgen oma kolme kuu vanuse auto kallale minna selle ainega ja lapiga!?
Bensiinijaamades olevate automaatpesulate harjad suudavad auto värvipinna ära kriimustada ja ka niisama hooletum autopesu teeb kriipsud peale, määrdunud autole mingi aine peale piserdamine ja lapiga pühkima hakkamine tundub aga selle kõrval varavastase kuriteona.
Ka internet ja autohuviliste foorumid on täis hoiatusi ja kurja kriitikat selle kohta, et kuivpesud on saatanast. Füüsika on ju universaalne – mis iganes sile pind pluss mistahes abrasiivne aine (liiv, liivapaber) ja hõõrumine = lihvimine.
Enne võimalikku auto rikkumist küsisin nõu ühelt Eesti autopuhastuse valdkonna tippudest, kelle seisukoha võib kokku võtta üsna lühidalt: selle lapiga võib maksimaalselt tolmu pühkida, aga seegi vajab head kätt ning poleeritud autodel ühtegi “spetsvahendit” tavainimesel kasutada ei lubaks.
Oskaja mees teeb minimaalse kahjuga kere välispinna puhtaks, aga niidikesi ikka tekib. Seega – kui hoolikalt tegutseda, siis kergelt tolmuse auto puhastamiseks sobib kuivpesuvahend küll, aga poleeritud auto kallale ei tasuks minna.
Julge hundi rind on haavleid täis
Olin tol päeval oma VW kaubikuga tegemas VIP-kaubavedu ja ootasin tellimusi Hiltoni hotelli ees. Sellistel puhkudel on elementaarne, et auto, ka kaubik, peab olema piinlikult puhas.
Crafteril oli kerge tolmukiht, mõned rasvased näpujäljed, paar kajakamärgistust ning hulganisti hukkunud putukaid (õigemini seda, mis neist alles jäänud). Tundus igati hea olukord kuivpesu katsetamiseks: minna kuskile ei saa, aga kaubik peab olema piinlikult puhas.
Kulub rohkem kui reklaamtekst käsib
Kasutusjuhendit järgides otsustasin Crafteri nina ning sõitjapoolse külje kuivpesta. Nii tekkis ühtlasi võrdlus “enne ja pärast.” Mõistus tõrkus aine soovitatud kulu osas ning piserdasin seda plekile kordi rohkem kui kasutusjuhend ette nägi.
Hea oli, et ma reklaamjuttu uskuma ei jäänud. Piinlikult kasutusjuhendit jälgides autot päris puhtaks ei saa. Isegi kui kordasin protseduuri, siis kuivanud kajakafekaal ning putukad auto küljest ühe ega isegi mitte kahe tõmbega lõpuni ära ei kadunud. Nühkisin kriitilisi kohti veidi veel ning lõpptulemus oli igati puhas pind.
Kerge tolmu, näpujäljed ja kuivanud veepiisad sai kenasti maha ka kasutusjuhendis soovitatud annustamisega. Kõige suurema boonusena töötas täiega lubadus läikivast ja värskest pinnast. Järgmised päevad sõitsingi nii, et kliendipoolne külg säras ja läikis, teine pool oli tavaline.
Eriti kasuks tuli võimalus selle vahendiga klaaspindasid puhastada. Lihtsalt mikrofiibriga klaase nühkides on üsna tüütu kliendi näpujälgi küljeklaasilt ära saada, aga kuivpesuaine eemaldas näpujäljed kahe tõmbega ning klaasi pind jäi käeseljaga katsudes mõnus sametine.
Švamm on isukas kriimustaja
Õige valgusega ja õige nurga all vaadates on auto lakipinnal pärast töötlust näha “niidikesi,” mis on tekkinud mikrokiust lapi ülevalt alla suunas tõmbamisest. Kuid samasugused leiad oma auto pinnalt ka pärast Jazzi käsipesu.
Kuna mõned nädalad varem oli mu kaubik käinud käsipesus, siis olidki väga hästi näha sealt tekkinud ringjad ning kuivpesust jäänud pikisuunas niidikesed. Ei maksa aga kohkuda, need niidikesed jäävad alati, ning erilise uurimiseta on neid hõbedase ja valge auto pealt keeruline märgata.
Muide, veelgi hullemad niidikesed, et mitte öelda kriimud, leiab pärast nuustikuga kodus auto üle pesemist – üksainus liivatera nuustiku pinnal ning kere saab kriimustuse, mida enam ei kaota – hoolikalt tehtud kuivpesu tõmme on seega täiesti võrreldav tavalises käsipesus tekkivate jälgedega.
Auto nagu vahatatud
Eriti meeldiv on aga kuivpesust jääv nn vahatatud auto efekt. Kuivpesuainega üle käidud auto pool nägi värskelt vahatatu välja veel nädal aega hiljemgi, hüdrofoobsust jagus mõneks päevaks.
Seega kui autot iga mõne päeva tagant üle tõmmata kergelt ja mitte hirmsasti määrduda lasta, siis peaks tegemist olema tavainimese jaoks toimuva lahendusega.
Selge see, et värskelt värvitud, poleeritud ja hoolitsetud kalli hobiauto kallale ma spets aine ja lapiga ei läheks. Aga tarbeeseme kiirpuhastuseks vajaduse korral kasutaksin seda ka edaspidi.
Autopesu ja auto pesu
Oluline on eristada kahte täiesti erinevat autohoolduse maailma. Üks on autohuviliste ja eksklusiivsemate ja hobisõidukite detailing’u maailm ning sootuks midagi muud on argine tarbe-elu.
Kui tahta viimasepeal viimistlust, siis peab auto eest jörjepidevalt hoolitsema. Regulaarne vahatamine ning professionaalne pesu on ainuke, mis tagab ilusa lakipinna ja selle säilimise.
Paljud autoomanikud kujutavad ette, et kord aastas vahatamist ning aeg-ajalt poleerimist on piisav. Ülejäänud ajal aga käiakse suvalises pesulas – kus aga odavam on. Sellistel autoomanikel pole põhjust ka kuivpesu karta. Päriselt ka.
Veevaba välipesu on täitsa toimiv vahend üldiselt hoolitsetud tavalises kasutuses auto kiiresti taas esinduslikuks saamiseks misiganes asukohas.
Sama efekti annavad ka kiirvahad, mida saab autole peale piserdada ja siis mikrokiust lapiga laiali poleerida. Vahe ongi selles, et kui auto on natukene määrdunud ja/või tolmune, siis kiirvaha laiali poleerimine on lakipinnale katastroof.
Ma ei tea, mida täpselt see kuivpesu keemiliselt teeb ning mida täpselt tähendab “kapseldab mustuse,” kuid midagi peab see kiirvahast erinevalt tegema, sest põhimõtteliselt on võimalik sellega ilma kohese katastroofita auto puhtamaks saada. Sama kindel on aga seegi, et tavalist vee ja shampooniga autopesu ta ei asenda. Aga kas peabki?
Superhea kabiinipuhastusvahend
Lisaks veeta pesule proovisin sama tootja sõitjateruumi puhastusvahendit ning see on lausa fantastiliselt hea!
Katsejäneseks oli seekord Subaru Forester, mis puhastust nägi viimati … kes kurat seda mäletab. Miljon näpujälge ning kõik muu, mida väikeste lastega pere ühe õnnetu autoga teha suudab.
Puhastusaine kulu oli küll jõhker, st suutsin suures usinuses ära kulutada terve pudeli ainet ühe auto peale, kuid see-eest sai sõitjateruum maast laeni täiesti puhtaks. Täiesti puhtaks!
Ma ei pea silmas lihtsalt puhtust vaid esmaklassilist puhtust – auto sai nagu uus ja pinnad jäid mõnusad katsuda.
Ei haisu, ei märga plekki
Puhastusaine teeb teistest paremaks asjaolu, et see ei jäta endast maha läiget ega haisu. Pinnad on sametiselt pehmed ja matid. Umbes nädala jagu oli märgata ka selget “tolmuhülgavat” toimet.
Mitte vähem olulisena – pindadele piserdatud aine toimib kiiresti ning selle maha pühkimine on absoluutselt vaevatu. Üks-kaks tõmmet mikrokiust lapiga ning pind on kohe kuiv ja puhas.
Ühtmoodi hästi toimis see plastist, kummist ja nahast pindadel. Ei mingit kõhklust – tegemist on äärmiselt pädeva puhastusainega ning boonusena on see ka loodussõbralik!
Kokkuvõtvalt
Rõõmustan alati, kui Eesti inimesed ise midagi toodavad ja teevad. Vahest tundub, et paljude “made in Estonia” toodete asemel tahaks edaspidi ikka välismaiseid tooteid kasutada, sest üritus on üllas, aga sooritus …
Seda rõõmustavam on kui kodumaine toode osutub kasutuskõlblikuks ja isegi heaks. Kuivpesu jätab siiski kahetised tunded – ma näen kohta ja olukordi, mil seda vaja on.
Aga et ma samal ajal olen autoteemal väga pedantne, siis ma isiklikult oma autode kallale selle pesumoodusega ei läheks, sõltumata sellest, kes ja kus seda toodab.
Samas ma vaatan keskmist Eesti autot ja see on juba eos olukorras, kus ka kõige jõrmim kuivpesu enam täiendavat kahju teha ei suuda. Sellises autos võib kuivpesukomplekt kaasa sõita küll, kuigi siis tekib jällegi küsimus, miks peaks Eesti keskmise auto kasutaja X hetkel oma autot puhastama?
Veelkord – kabiinipuhastusvahend on superhea ning eraldi (puhtale autole) pealepiserdatav ja laialinühitav kiirvaha on väga tasemel. Teevad seda, mida lubavad ja kasutada on ülilihtne.
Rohkem Eestis tehtud kraami, sh autokeemia sarju palun!
