Eile toimunud pidulikul galal kuulutati välja Eesti aasta auto 2021 – Porsche Taycan. Kuidas Accelerista oma hääled kuue finalisti vahel jaotas?
Kuna žüriis esindas sel aastal pea igat väljaannet vaid üks ajakirjanik, otsustasime oma kümnest autost koosneva eelvaliku teha toimetuse hääletuse teel, kuue finalisti pingeritta seadmine aga jäi peatoimetaja teha.
Seega – mis järjekorda ma autod panin ja miks? Palju täkkesse läks? Esiteks aga korra veel tulemused koos punktidega – nii tasavägist tulemust pole ammu olnud. Pea kõik autod said žüriilt nii esimesi kui viimaseid kohti, peajagu üle ei olnud sel korral keegi.
- Porsche Taycan – 37 punkti
- Land Rover Defender – 36 punkti
- Peugeot (e-)208 – 34 punkti
- Toyota Yaris – 33 punkti
- Honda e – 32 punkti
- Škoda Octavia – 26 punkti
Kuna EAA valimistel puudusid erinevad kategooriad ning kokku sattus väga erinevaid masinaid nii ajami, hinna kui klassi poolest, olid pingerea kokku panemise kriteeriumid iga žüriiliikme otsustada. Sellise valimi juures on raske jääda pragmaatiliseks ning mina kuulasin südame häält.
6. koht – Škoda Octavia
See on auto, mis jõuab pea igale aasta auto valimisele ning mis sai näiteks Läti aasta autoks 2021. Aga minu käsi ei tõuse seda kõrgele kohale upitama. Octavia on kõige keskmisem auto üldse ning ei sära mitte millegi poolest – müügi mõttes väga õige lähenemine, isikupära mõttes ei.
Süda hindab kõrgemalt nii mõndagi masinat, millel võib olla väikseid puudujääke, kuid mis kompenseerib need särava sooritusega mõnes teises valdkonnas. Lisaks oli sel aastal ka masinaid, mis tööstuse alustalasid raputavad – Octavia seda ei tee.
Hea analoogia Škoda Octaviale on elukaaslane, kes on kõiges keskmine. Kole otseselt ei ole, mõistust on vestlemiseks küll, nalja saab, seksi saab, ei peksa kah. Aga samas… kohe, kui millestki süvitsi rääkida tahta, on “mhm, ahah…” Naljad käivad kõik ühte sammu ja kuluvad kiiresti, seks on karjuvalt keskpärane, aga samas kurta ju ei saa, sest otseselt pole midagi valesti… Aga kõigest on see “midagi” puudu ning see ajab hulluks!
5. koht – Peugeot 208
Omanäoline väle punn, Peugeot’ disain liigub minu arvates väga mõnusas suunas. Omas hinnaklassis on ta suurepärane auto, mida tõestab ka Euroopa aasta auto 2020 tiitel, kuid ka selle masina puhul ei suutnud ma peale disaini näha mingit eristumist või milleski teistest peajagu üle olemist.
Mõistlik, praktiline, tore sõita – kindlasti, kuid järgnevate masinatega võrreldes jäi märkamatuks.
4. koht – Land Rover Defender
Esimest korda Eesti aasta auto finaali jõudnud Land Rover on üks neist autodest, mis teeb niiöelda “vana valemit” väga hästi ning iroonilisel kombel mõjub see praegusel ajal värskendavalt. Defender on ratastel maja, raske, vaikne, mugav, ruumikas… Põimitud on luksus ja robustsed elemendid ning tahumata nurgad. Ja see kõik on väga äge!
Ja samas ei ole ta kuigivõrd praktiline valik. Jah, ta on maastikusuutlik – redelraami ja aeglustiga nagu peab. Aga kui isegi 10% omanikest uut Defekat maastikul kasutavad, olen ma üllatunud. Linnas ebamugav manööverdada ning ka hind on võrreldes uuenduslikkusega kõrgema koha saamiseks liiga soolane. Määravaks sai ka isiklik vastunäidustus liigraskete autode osas – Defender eelistab kiiretele suunavahetustele toorest üle ja läbi sõitmist.
3. koht – Honda e
Paljude arvates vastuolulise disainiga mutukas istus mulle väga. Poodiumile paigutamisel määravaks said nii esimest Golfi meenutav retrodisain kui ka see, et ta on tagaveoline ja lõbus sõita.
Küsitavusi on loomulikult ka – sõiduulatus, hind, natuke liiga pseudo-futu siseviimistlus… Aga kui hind ja sõiduulatus paranevad, siis selline elektriline linnaauto on vägagi mõeldav ja kõrge koha saamisel sai see perspektiiv määravaks.
2. koht – Toyota Yaris
See oli minu valik aasta autoks niiöelda “rahvaauto” kategoorias – on mõistliku hinnaga, täidab keskmise tarbija vajadused, samas on soovi korral ka käänulistel teedel lõbus. Eelmisel aastal sättisin kõrgeimale kohale sarnastel põhjustel Renault Clio – nii vähese raha eest nii palju autot! Yaris kehastab sedasama mõistlikkuse põhimõtet.
Esikohale paigutamiseks aga oli ta samuti liiga “tavaline”. Kui juba kuulata südant, siis lõpuni välja, olgu see kui tahes vastuolus ajuga.
1. koht – Porsche Taycan
Otsus Taycan kõrgeimale kohale sättida läks vastuollu mitme asjaga, mida enda põhimõteteks pidasin. Olen alati süüdistanud elektriautosid “hinge” puudumises, lisaks loomulikult ka hind… Kuidas saab aasta auto olla masin, mis jääb enamusele elanikkonnast püüdmatuks?
Aga siis tuli meelde see, kuidas Taycan mind kurvilisel teel üllatas. Seda, et ta sirgjoones metsikult kiirendab – tore küll, täiesti ootuspärane ja see peotrikk kulub kiiresti. Käänulistel ootasin ma alajuhitavat kitse, mis oma massiga igal suunavahetusel kakleb. Aga ei!
Kurvis püsimiseks läks veojõud märkamatult täpselt sinna kus vaja, välja kiirendad kut püssikuul ning ootamatul kombel ei osutunud ka helitaust mannetuks – väikse helidisaini toel ei ürita Taycan kõlada nagu vana ja tuttavlik, vaid teeb täiesti oma asja ning kujundab vaikselt elektrilise sportauto enda häält, nägu ja tegu.
Ja siis saabus ka arusaam, et see masin tõestab ju, et elektriline sportauto ei pea tingimata olema kliiniline ja masinlik – Taycan ei ole kaugeltki täiuslik, kuid samm väga õiges suunas. Taycan tõestab (ja mingil määral ka lohutab), et elektrilisi sportautosid on ootamas helge tulevik.
Fotod: Masinawärk, tootjad, Sten Ottep/Fifty Visual, Indrek Jakobson
