PĂŒhapĂ€ev, 16. juuni 2024
TĂ€napĂ€eva keskkonnaprobleemide lahendused peituvad teaduse ja tehnika arengus, mitte kiviaega tagasi minekus, leiavad Eesti Teadusagentuuri kampaanias “Kust sa seda tead?” osalevad teadlased Tuul Sepp, Kajar Köster ja Rainer KĂŒngas.

„Kust sa seda tead?” on Eesti Teadusagentuuri algatatud kampaania, mille eesmĂ€rk on teaduspĂ”histe faktide rolli suurendamine poliitiliste debattide ajal. Üks olulisemaid teemasid, millega poliitikutel kohe tegeleda tuleb on kliimasoojenemine.

Keskkonnas toimuvad kiired muutused on ĂŒleilmne probleem, millest ei saa ka Eestis enam kuidagi mööda vaadata.

Ehkki muutused ei ole inimesele igapĂ€evaselt tajutavad, soojeneb Maa kliima oodatust kiiremini ja protsessi pole meie kĂ€sutuses olevate vahenditega enam vĂ”imalik peatada. TagajĂ€rgede leevendamiseks on vĂ”imalik ĂŒht-teist siiski teha. Edu vĂ”ti on teaduspĂ”histes lahendustes.

FAKTE KLIIMAMUUTUSEST

Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) viimase raporti kohaselt on maailma kliima soojenenud viimase 150 aasta jooksul umbes 0,87 kraadi vÔrra. Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside tÔttu tÔuseb maakera temperatuur umbes 0,02 kraadi vÔrra aastas.

Eesti kliima soojeneb keskmisest kiiremini, kuna asume pÔhjapoolkeral. Arktilised piirkonnad soojenevad praegu kuni kaks korda kiiremini, vÔrreldes maakera keskmise temperatuuritÔusuga.

Eesti keskmine Ôhutemperatuur on viimase 50 aasta jooksul tÔusnud keskmiselt 0,03 kraadi vÔrra aastas.

IPCC raport ei vÀida otseselt, et kliimasoojenemine on inimeste pÔhjustatud. Selle asemel toovad raporti autoriteks olnud teadlased vÀlja, et erinevus reaalselt mÔÔdetud soojenemise ja selle soojenemise vahel, mille vÔib kliimamudelite alusel inimtekkeliseks pidada, on vÀike (alla 0,1 kraadi).

Globaalne keskmine temperatuur on tĂ”usnud kiiresti, hoolimata sellest, et teised vĂ”imalikud soojenemise pĂ”hjustajad (suured vulkaanipursked, pĂ€ikese aktiivsuse kasv) ei ole samal ajavahemikul muutunud (IPCC 2018b,1–15).

Kui soojenemine jÀÀks 1,5 kraadi piiresse, sulaks kogu Arktikas leiduv merejÀÀ tĂ”enĂ€oliselt ĂŒhe korra sajandi jooksul. 2-kraadise soojenemise korral sulaks jÀÀ aga vĂ€hemalt korra iga kĂŒmne aasta jooksul (IPCC 2018a, 10).

[pullquote]Eesti kliima soojeneb keskmisest kiiremini, kuna asume pÔhjapoolkeral.[/pullquote]

MIDA SAAME TEHA?

IPCC hinnangul oleme tööstuspöördest alates atmosfÀÀri viinud 2200 miljardit tonni sĂŒsihappegaasi. Selleks, et hoida soojenemine 1,5 kraadi piires, vĂ”ib inimkond kokku emiteerida vaid suurusjĂ€rgus 500 miljardit tonni sĂŒsihappegaasi (IPCC 2018a, 16). Teiste kasvuhoonegaaside tootmist tuleb vĂ€hendada.

Isegi siis, kui riigid tĂ€idaks 2030. aastaks Pariisi kliimaleppes vĂ”etud kohustused ja teeks pĂ€rast 2030. aastat vĂ€ga suuri pingutusi CO2 heitme vĂ€hendamiseks, ei oleks see piisav, et hoida soojenemine 1,5 ÂșC piires (IPCC 2018a, 24).

Lahenduste seas on ettepanek muuta maakasutust ja vĂ”tta kasutusele uudsed sĂŒsiniku pĂŒĂŒdmise, kogumise, sidumise ja taaskasutamise tehnoloogiad. Oluline roll on elektritranspordil ja taastuvenergeetikal.

Keskkonnameetmete eesmĂ€rk ei tohiks olla pelgalt kliimasoojenemise aeglustamine, vaid selle saavutamine nii, et me paralleelselt ei kahjustaks inimĂŒhiskonda ega looduskeskkonda.

See tÀhendab, et kliima soojenemist aeglustavad meetmed peavad olema lÀbi mÔeldud ja ellu viidud moel, et need omakorda ei teeks kahju keskkonnale.

Netokasu, mida nende meetodite rakendamisest saada vĂ”iksime ei peaks vĂ€hnema, ega tohi kaasa tuua jĂ€rjest kallinevat elektrihinda, mis vĂ”ib eriti valusalt mĂ”jutada vaesemaid ĂŒhiskonnaklasse.

SAASTAV ENERGIATOOTMINE

Suur osa Eestis Ă”hku paisatavatest kasvuhoonegaasidest pĂ€rineb energeetikasektorist. 2016. aastal tekkis sooja- ja elektritootmise kĂ”rvalsaadusena 12,3 miljonit tonni CO2, mis moodustas kogu sĂŒsihappegaasi heitmest 63%.

Transpordisektor moodustas koguheitmest umbes 11 protsenti, pÔllumajandus 6,6 protsenti, teised sektorid (keemiatööstus, jÀÀtmekÀitlus jt) veelgi vÀhem (Eesti Keskkonnauuringute Keskus, 2018).

Seega tuleb muutuste tegemiseks muuta seda, kuidas me oma energiat toodame. 2/3 meie energiast on pÀrit pÔlevkivist. VÔrreldes 1990. aastaga on pÔlevkivi kasutamine kahekordistunud.

1 kWh elektrienergia tootmisel pĂ”levkivist tekib 10 ĂŒhikut CO2. VĂ”rdluseks: sama koguse energia tootmisel maagaasist tekib 5, bensiini vĂ”i diisli kasutamisel 7 ĂŒhikut sĂŒsihappegaasi. Kivisöe kasutamisel natuke ĂŒle 9 ĂŒhiku CO2.

[pullquote]Eesti kasutab “Ă”iglase osa” kogu CO2 kvoodist Ă€ra juba jĂ€rgmise Riigikogu koosseisu ajal.[/pullquote]

ÜLE KESKMISE SAASTAV EESTLANE

PÔlevkivienergeetika muutub jÀrjest kallimaks ja kaotab konkurentsivÔime. Tulevikus on Ôhku paisatavale CO2-le kehtestatud kÔrged maksud.

Selleks, et hoida kliimasoojenemine 1,5 kraadi piires, vĂ”ib inimkond ĂŒldse kokku emiteerida veel suurusjĂ€rgus 500 miljardit tonni CO2 (IPCC 2018a). Keskmine maakera elanik vĂ”ib tekitada seega veidi alla 66 tonni CO2.

TĂ€nu meie saastavale energeetikale paiskab ĂŒks eestlane aastas Ă”hku rohkem kui 13 tonni CO2. See tĂ€hendab, et Eesti kasutab “Ă”iglase osa” kogu kvoodist Ă€ra juba jĂ€rgmise Riigikogu koosseisu ajal.

Ühe tonni pĂ”levkivi pĂ”letamisel elektrijaamades tekib hinnanguliselt pool tonni sĂŒsihappegaasi. VĂ”ttes arvesse eesmĂ€rki hoida kliimasoojenemine 1,5 kraadi piires, vĂ”ib Eesti kokku paisata atmosfÀÀri veel umbes 87 miljonit tonni CO2.

Seega vÔib (teiste sektorite emissioone arvestamata) Eestis veel Àra pÔletada ligikaudu 174 miljonit tonni pÔlevkivi.

Üle 1,5-kraadise soojenemise vĂ€ltimiseks peab ĂŒle 80 protsendi Eesti aktiivsest pĂ”levkivivarust ja ĂŒle 96% kogu pĂ”levkivivarust peab jÀÀma pĂ”letamata.

ALTERNATIIV EI TOHI OLLA KAHJULIK

Alternatiivsed energiatootmisviisid ei tohiks keskkonda kahjustada ning neid tuleb rakendada lÀbimÔeldult. NÀiteks tuuleenergia kasutuselevÔtu puhul tuleb arvestada, et asume olulisel lindude rÀndeteel, turbiinid aga ohustavad kokkupÔrkel muuhulgas kaitsealuseid rööv- ja merelinde.

PĂ”levkivi asendajatena on pakutud biomassi ja puitu. Biomass on keskkonnasĂ”bralikum kui fossiilkĂŒtused, sest pĂ”letamisele minev materjal on hiljuti olnud kasvav taim, mis atmosfÀÀrist CO2 sidunud. Selle tootmine ei pruugi olla kĂ”ige keskkonnasĂ”bralikum.

Meie mets kasvab kliimamuutuse tulemusena kiiremini, puidutihedus on hĂ”redam ning kĂŒttevÀÀrtus vĂ€iksem ning puidu pĂ”letamisel vabanev tonn sĂŒsihappegaasi soojendab kliimat sama palju kui pĂ”levkivist vabanev tonn CO2.

Metsade majandamise kĂ€igus lĂ€heb enamik biomassist energia tootmiseks vĂ”i tselluloositööstustele ning kogu puidus talletatud sĂŒsinik vabaneb juba mĂ”ne aasta jooksul pĂ€rast raiet.

LOOGILISED LAHENDUSED

Selleks, et ressurssi mitte lihtsalt ahju ajada ja vastu taevast lasta, tuleks eelistada puidu vÀÀrindamist pika kestvuse kaudu, nÀiteks mööblina, majadena. Eesti on juba praegu suurim puitmajade eksportija Euroopas, seda trendi tuleks soosida.

Tuuleenergia tootmist saab korraldada loodussĂ”bralikumalt, nĂ€iteks turbiine rĂ€ndeajal ööseks vĂ€lja lĂŒlitades. Ka tuleks panustada pĂ€ikesepaneelidesse, mis on energia saamise ja kasutamise mĂ”ttes otsetee. Selle teeb hĂ”lpsamaks tehnoloogiate pidev odavnemine.

PĂ€ikese- ja tuuleenergia ning akude tehnoloogia odavnevad ennustatust kiiremini, mis teeb investeerimise atraktiivsemaks.

ME EI SUUDA ENERGIAT SALVESTADA

Esialgu on energia tootmine tuulest ja pÀikesest vÀhem stabiilne kui olemasolevate tehnoloogiatega. Siin on toeks arenev akutehnoloogia: me peame leidma lahenduse, kuidas salvestada liitium-ioonakudesse senisest rohkem energiat.

Kuigi akudel on tuleviku energiaturul kindlasti mĂ€ngida oluline roll, ei saa lootma jÀÀda ainuĂŒksi nende peale: selleks on patareide energiatihedus – salvestatava energia hulk massi vĂ”i ruumala kohta – liiga madal.

NĂ€iteks selleks, et salvestada Eestis ĂŒhes kuus toodetud elektrienergia ehk umbes ĂŒks teravatt-tund akudesse, oleks tarvis ligemale 12 miljonit Tesla Model S-i ehk umbes ĂŒheksa autot
iga eestlase kohta.

KĂŒtuste (bensiini, diisli, metaani, vesiniku) energiatihedus on akude omast kordades suurem. MĂ”istlik on ajal, mil elektri hind on madal, toota elektri abil kĂŒtuseid (elektrolĂŒĂŒsi abil veest ja CO2-st) ning doteerima seda tegevust riiklikult, et tekitada ettevĂ”tetes huvi.

VÀiksemas skaalas on pÀikesepaneelide paigutamine majade katusele hea lahendus, kuid see ei vÔimalda praegu suuremamahulist energiatootmist. Alternatiivseks tulevikulahenduseks vÔiks olla pÀikesepaneelide paigutamine teedesse.

TEADUSE KÄES ON VÕTI

Lihtsaid lahendusi ei ole ent vÔti nendeni on teadlaste kÀes. TÀnapÀeva teaduse vÔimekuse juures ei ole kahtlust, et hea tahtmise korral on vÔimalik ka siin astuda kiireid samme tehnoloogia odavnemise suunas.

Kliimamuutustega seotud probleemide lahendus, mis inimeste elujĂ€rge kehvemaks ei tee, saab tulla ĂŒksnes teaduse ja tehnoloogia arengust. Ka teadusrahastuse osa tuleb lĂ€bi mĂ”elda.

Ainult nii on vÔimalik tulevikuperspektiiv, kus vaesuses elavate inimeste hulk jÀrjepanu vÀheneb, kuid CO2 emissioon ei suurene, ehk meie elujÀrje paranemine ei tule ei vaesemates riikides elavate inimeste ega tulevaste pÔlvkondade arvelt.

Isegi kui inimetekkeline kliimasoojenemine ei ole sajaprotsendiliselt tÔestatav, on fakt, et Maa kliima soojeneb ja meil tuleb sellega tegeleda. Eestil on vÔimalus jÔuda viie kÔige vÀhem saastava riigi hulka tÀnu vÀiksusele ja paindlikkusele.

Loe teadlaste kokkuvÔtet tÀismahus siit

Refereeris ja kaanepildi tegi: Ylle Tampere

KOMMENTEERI SIIN