Tänapäeva keskkonnaprobleemide lahendused peituvad teaduse ja tehnika arengus, mitte kiviaega tagasi minekus, leiavad Eesti Teadusagentuuri kampaanias “Kust sa seda tead?” osalevad teadlased Tuul Sepp, Kajar Köster ja Rainer Küngas.
„Kust sa seda tead?” on Eesti Teadusagentuuri algatatud kampaania, mille eesmärk on teaduspõhiste faktide rolli suurendamine poliitiliste debattide ajal. Üks olulisemaid teemasid, millega poliitikutel kohe tegeleda tuleb on kliimasoojenemine.
Keskkonnas toimuvad kiired muutused on üleilmne probleem, millest ei saa ka Eestis enam kuidagi mööda vaadata.
Ehkki muutused ei ole inimesele igapäevaselt tajutavad, soojeneb Maa kliima oodatust kiiremini ja protsessi pole meie käsutuses olevate vahenditega enam võimalik peatada. Tagajärgede leevendamiseks on võimalik üht-teist siiski teha. Edu võti on teaduspõhistes lahendustes.
FAKTE KLIIMAMUUTUSEST
Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) viimase raporti kohaselt on maailma kliima soojenenud viimase 150 aasta jooksul umbes 0,87 kraadi võrra. Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside tõttu tõuseb maakera temperatuur umbes 0,02 kraadi võrra aastas.
Eesti kliima soojeneb keskmisest kiiremini, kuna asume põhjapoolkeral. Arktilised piirkonnad soojenevad praegu kuni kaks korda kiiremini, võrreldes maakera keskmise temperatuuritõusuga.
Eesti keskmine õhutemperatuur on viimase 50 aasta jooksul tõusnud keskmiselt 0,03 kraadi võrra aastas.
IPCC raport ei väida otseselt, et kliimasoojenemine on inimeste põhjustatud. Selle asemel toovad raporti autoriteks olnud teadlased välja, et erinevus reaalselt mõõdetud soojenemise ja selle soojenemise vahel, mille võib kliimamudelite alusel inimtekkeliseks pidada, on väike (alla 0,1 kraadi).
Globaalne keskmine temperatuur on tõusnud kiiresti, hoolimata sellest, et teised võimalikud soojenemise põhjustajad (suured vulkaanipursked, päikese aktiivsuse kasv) ei ole samal ajavahemikul muutunud (IPCC 2018b,1–15).
Kui soojenemine jääks 1,5 kraadi piiresse, sulaks kogu Arktikas leiduv merejää tõenäoliselt ühe korra sajandi jooksul. 2-kraadise soojenemise korral sulaks jää aga vähemalt korra iga kümne aasta jooksul (IPCC 2018a, 10).
[pullquote]Eesti kliima soojeneb keskmisest kiiremini, kuna asume põhjapoolkeral.[/pullquote]
MIDA SAAME TEHA?
IPCC hinnangul oleme tööstuspöördest alates atmosfääri viinud 2200 miljardit tonni süsihappegaasi. Selleks, et hoida soojenemine 1,5 kraadi piires, võib inimkond kokku emiteerida vaid suurusjärgus 500 miljardit tonni süsihappegaasi (IPCC 2018a, 16). Teiste kasvuhoonegaaside tootmist tuleb vähendada.
Isegi siis, kui riigid täidaks 2030. aastaks Pariisi kliimaleppes võetud kohustused ja teeks pärast 2030. aastat väga suuri pingutusi CO2 heitme vähendamiseks, ei oleks see piisav, et hoida soojenemine 1,5 ºC piires (IPCC 2018a, 24).
Lahenduste seas on ettepanek muuta maakasutust ja võtta kasutusele uudsed süsiniku püüdmise, kogumise, sidumise ja taaskasutamise tehnoloogiad. Oluline roll on elektritranspordil ja taastuvenergeetikal.
Keskkonnameetmete eesmärk ei tohiks olla pelgalt kliimasoojenemise aeglustamine, vaid selle saavutamine nii, et me paralleelselt ei kahjustaks inimühiskonda ega looduskeskkonda.
See tähendab, et kliima soojenemist aeglustavad meetmed peavad olema läbi mõeldud ja ellu viidud moel, et need omakorda ei teeks kahju keskkonnale.
Netokasu, mida nende meetodite rakendamisest saada võiksime ei peaks vähnema, ega tohi kaasa tuua järjest kallinevat elektrihinda, mis võib eriti valusalt mõjutada vaesemaid ühiskonnaklasse.
SAASTAV ENERGIATOOTMINE
Suur osa Eestis õhku paisatavatest kasvuhoonegaasidest pärineb energeetikasektorist. 2016. aastal tekkis sooja- ja elektritootmise kõrvalsaadusena 12,3 miljonit tonni CO2, mis moodustas kogu süsihappegaasi heitmest 63%.
Transpordisektor moodustas koguheitmest umbes 11 protsenti, põllumajandus 6,6 protsenti, teised sektorid (keemiatööstus, jäätmekäitlus jt) veelgi vähem (Eesti Keskkonnauuringute Keskus, 2018).
Seega tuleb muutuste tegemiseks muuta seda, kuidas me oma energiat toodame. 2/3 meie energiast on pärit põlevkivist. Võrreldes 1990. aastaga on põlevkivi kasutamine kahekordistunud.
1 kWh elektrienergia tootmisel põlevkivist tekib 10 ühikut CO2. Võrdluseks: sama koguse energia tootmisel maagaasist tekib 5, bensiini või diisli kasutamisel 7 ühikut süsihappegaasi. Kivisöe kasutamisel natuke üle 9 ühiku CO2.
[pullquote]Eesti kasutab “õiglase osa” kogu CO2 kvoodist ära juba järgmise Riigikogu koosseisu ajal.[/pullquote]
ÜLE KESKMISE SAASTAV EESTLANE
Põlevkivienergeetika muutub järjest kallimaks ja kaotab konkurentsivõime. Tulevikus on õhku paisatavale CO2-le kehtestatud kõrged maksud.
Selleks, et hoida kliimasoojenemine 1,5 kraadi piires, võib inimkond üldse kokku emiteerida veel suurusjärgus 500 miljardit tonni CO2 (IPCC 2018a). Keskmine maakera elanik võib tekitada seega veidi alla 66 tonni CO2.
Tänu meie saastavale energeetikale paiskab üks eestlane aastas õhku rohkem kui 13 tonni CO2. See tähendab, et Eesti kasutab “õiglase osa” kogu kvoodist ära juba järgmise Riigikogu koosseisu ajal.
Ühe tonni põlevkivi põletamisel elektrijaamades tekib hinnanguliselt pool tonni süsihappegaasi. Võttes arvesse eesmärki hoida kliimasoojenemine 1,5 kraadi piires, võib Eesti kokku paisata atmosfääri veel umbes 87 miljonit tonni CO2.
Seega võib (teiste sektorite emissioone arvestamata) Eestis veel ära põletada ligikaudu 174 miljonit tonni põlevkivi.
Üle 1,5-kraadise soojenemise vältimiseks peab üle 80 protsendi Eesti aktiivsest põlevkivivarust ja üle 96% kogu põlevkivivarust peab jääma põletamata.
ALTERNATIIV EI TOHI OLLA KAHJULIK
Alternatiivsed energiatootmisviisid ei tohiks keskkonda kahjustada ning neid tuleb rakendada läbimõeldult. Näiteks tuuleenergia kasutuselevõtu puhul tuleb arvestada, et asume olulisel lindude rändeteel, turbiinid aga ohustavad kokkupõrkel muuhulgas kaitsealuseid rööv- ja merelinde.
Põlevkivi asendajatena on pakutud biomassi ja puitu. Biomass on keskkonnasõbralikum kui fossiilkütused, sest põletamisele minev materjal on hiljuti olnud kasvav taim, mis atmosfäärist CO2 sidunud. Selle tootmine ei pruugi olla kõige keskkonnasõbralikum.
Meie mets kasvab kliimamuutuse tulemusena kiiremini, puidutihedus on hõredam ning kütteväärtus väiksem ning puidu põletamisel vabanev tonn süsihappegaasi soojendab kliimat sama palju kui põlevkivist vabanev tonn CO2.
Metsade majandamise käigus läheb enamik biomassist energia tootmiseks või tselluloositööstustele ning kogu puidus talletatud süsinik vabaneb juba mõne aasta jooksul pärast raiet.
LOOGILISED LAHENDUSED
Selleks, et ressurssi mitte lihtsalt ahju ajada ja vastu taevast lasta, tuleks eelistada puidu väärindamist pika kestvuse kaudu, näiteks mööblina, majadena. Eesti on juba praegu suurim puitmajade eksportija Euroopas, seda trendi tuleks soosida.
Tuuleenergia tootmist saab korraldada loodussõbralikumalt, näiteks turbiine rändeajal ööseks välja lülitades. Ka tuleks panustada päikesepaneelidesse, mis on energia saamise ja kasutamise mõttes otsetee. Selle teeb hõlpsamaks tehnoloogiate pidev odavnemine.
Päikese- ja tuuleenergia ning akude tehnoloogia odavnevad ennustatust kiiremini, mis teeb investeerimise atraktiivsemaks.
ME EI SUUDA ENERGIAT SALVESTADA
Esialgu on energia tootmine tuulest ja päikesest vähem stabiilne kui olemasolevate tehnoloogiatega. Siin on toeks arenev akutehnoloogia: me peame leidma lahenduse, kuidas salvestada liitium-ioonakudesse senisest rohkem energiat.
Kuigi akudel on tuleviku energiaturul kindlasti mängida oluline roll, ei saa lootma jääda ainuüksi nende peale: selleks on patareide energiatihedus – salvestatava energia hulk massi või ruumala kohta – liiga madal.
Näiteks selleks, et salvestada Eestis ühes kuus toodetud elektrienergia ehk umbes üks teravatt-tund akudesse, oleks tarvis ligemale 12 miljonit Tesla Model S-i ehk umbes üheksa autot
iga eestlase kohta.
Kütuste (bensiini, diisli, metaani, vesiniku) energiatihedus on akude omast kordades suurem. Mõistlik on ajal, mil elektri hind on madal, toota elektri abil kütuseid (elektrolüüsi abil veest ja CO2-st) ning doteerima seda tegevust riiklikult, et tekitada ettevõtetes huvi.
Väiksemas skaalas on päikesepaneelide paigutamine majade katusele hea lahendus, kuid see ei võimalda praegu suuremamahulist energiatootmist. Alternatiivseks tulevikulahenduseks võiks olla päikesepaneelide paigutamine teedesse.
TEADUSE KÄES ON VÕTI
Lihtsaid lahendusi ei ole ent võti nendeni on teadlaste käes. Tänapäeva teaduse võimekuse juures ei ole kahtlust, et hea tahtmise korral on võimalik ka siin astuda kiireid samme tehnoloogia odavnemise suunas.
Kliimamuutustega seotud probleemide lahendus, mis inimeste elujärge kehvemaks ei tee, saab tulla üksnes teaduse ja tehnoloogia arengust. Ka teadusrahastuse osa tuleb läbi mõelda.
Ainult nii on võimalik tulevikuperspektiiv, kus vaesuses elavate inimeste hulk järjepanu väheneb, kuid CO2 emissioon ei suurene, ehk meie elujärje paranemine ei tule ei vaesemates riikides elavate inimeste ega tulevaste põlvkondade arvelt.
Isegi kui inimetekkeline kliimasoojenemine ei ole sajaprotsendiliselt tõestatav, on fakt, et Maa kliima soojeneb ja meil tuleb sellega tegeleda. Eestil on võimalus jõuda viie kõige vähem saastava riigi hulka tänu väiksusele ja paindlikkusele.
Loe teadlaste kokkuvõtet täismahus siit
Refereeris ja kaanepildi tegi: Ylle Tampere
