Operatiivsõidukid kasutavad vilkureid ja sireene alati asja pärast. Nende märkamine ja läbi laskmine on osa inimlikkusest: kellegi jaoks on abi õigeaegne jõudmine elu ja surma küsimus. Kas oled mõelnud, et sina võid olla järgmine? Kas oleksid valmis andma elu mõne iseka liiklusdebiiliku pärast? Vaevalt.
Liiklusseadus reguleerib operatiivsõidukitele tee andmist lihtsalt: liikleja peab andma teed sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või ilma, ja niisuguse sõidukiga saadetavale sõidukile. Vajaduse korral peab liikleja tee andmiseks seisma jääma.
Päris elus see nii lihtne ei ole, sest inimesed märkavad operatiivsõidukeid tihtipeale liiga hilja ja kui märkavad, lähevad ähmi täis ning ei oska midagi pihta hakata.
Operatiivsõiduki juhi kohalt vaadates jääb pahatihti üle vaid imestada, sest üks kaasliikleja manööver on ootamatum ja jaburam kui teine.
Põhimõte on siiski see, et vastutus lasub operatiivsõiduki juhil, kes sisse lülitatud sinise vilkuri abil võib liiklusseaduse reeglitest kõrvale kalduda. Kuid alarmsõitu tegev operatiivsõiduki juht peab tagama teiste liiklejate ohutuse.
Kui toimub liiklusõnnetus ja menetluse käigus ilmneb, et tavaliikleja liiklusnõudeid ei rikkunud, siis jääb süüdlaseks operatiivsõiduki juht.
Ei kuule, ei näe, ei oska reageerida
Alarmsõidukitega liiklusõnnetusi põhjustab kaasliiklejate tähelepanematus . Kas tähelepanematuse taga on lihtsalt unistamine, roolis kõrvaliste tegevuste harrastamine või on küsimus hoopiski liiklusdebiisuses?
Roolimobiilikuid näeme liikluses praktiliselt igal ajahetkel. Ja kui nutijoodiklus parajasti teemaks ei ole, siis ilmselt leiab mingi muu põhjuse, miks mõni sõidukijuht ümberringi toimuvat ei adu.
Tähelepanematust on mitmesugust. Maanteel märgatakse vilkurite ja sireenidega alarmsõidukit alles siis, kui viimane hoo juba täiesti maha on pidurdanud ja eessõitja sabas möödasõiduvõimalust ootab.
Märkamatuse põhjuseks on lihtne füüsikast teada helilainete levimise seaduspära – läheneva alarmsõiduki helisignaali pole kuulda enne kui mõne autopikkuse kauguselt.
Seepärast ongi tähtis nägemine – vilkurid paistavad pimedal maanteel kilomeetrite kauguselt, päevavalges sadade meetrite tagant, aga kui juht ei viska aeg-ajalt pilku peeglisse, ei märka ta seljataga toimuvat.
Liiga hilja vilkureid märganud autojuht ehmatab ning ei oska adekvaatselt reageerida ja teebki midagi jaburat, näiteks pidurdab järsult, sest see on refleks.
Leidub autojuhte, kes läbi tuuleklaasi ainiti foori rohelist tuld silmjõllitavad. Lubava tule süttides tallatakse gaasipedaali, märkamata ümbritsevat. Kõikide tulede ja viledega lähenev alarmsõiduk on selliste jaoks puhas üllatus. Ja sugugi mitte meeldiv.
Hämmeldust tekitavad need jalakäijad, kes nagu transis vaatavad rohelist foorituld ning pilku kõrvale heitmata teele astuvad. Kui sellel inimesel veel klapid ka peas on, siis rohkemat polegi Darwini auhinna kandidaadiks olemiseks vaja.
Mul on olnud juhus, kus alarmsõiduki roolis olles vaatasin tõtt jalakäijaga, kes viimasel hetkel auto eest üle tee jooksma hakkas – ju mõtles, et jõuab veel. Jooksis otse ette. Kiirust oli õnneks vähe ja sain autoga pidama.
Liiklusdebiilikud
Kaasliiklejate tähelepanematus on üks faktor. Teine seltskond on liiklusdebiilikud, kelle hoolimislävi on üldiselt madalavõitu. Peaasi, et ise edasi saab, reeglid, kaasliiklejad ja punased foorituled on teisejärguline asi.
Osa liiklusdebiilikuid keeldub põhimõtteliselt alarmsõidul politseisõidukile teed andmast. Paar inimest on seda mulle ka isiklikult öelnud, nende arust on see nali.
Kui ma üks kord kurtsin, et järjest ei lasknud bemmid-mersud üle ristmiku, siis saingi vastuseks: “Jah, ma ka põhimõtteliselt ei anna mentidele teed.”
Jälle üks lugu päriselust. Mõni aasta tagasi tuli teha alarmsõitu mööda Tammsaare teed Õismäele. Mustamäe tee ristmikku ületasime keelava tulega ettevaatlikult hiilides, et mitte tekitada ohtlikke olukordi.
Paraku pidime täiesti seisma jääma ning Mustamäe teed pidi liikujaid läbi laskma: teine sõidurada küll peatus, et operatiivsõidukile teed anda, esimese kasutajad aga ei vaevunud märkamagi.
Politseiauto oli ninaga juba esimesel sõidurajal ja veeres vaikselt edasi. Ikka vilkurid ja viled täie rauaga töös. Sellegipoolest leidsid kaks autojuhti, et tülika takistuse nina eest on võimalik end mööda pressida.
Nende selja taha keeras teiselt, peatunud sõidurajalt lisaks üks bemm, mille juht kasutas esimest sõidurada, et alarmsõidukile teed andvatest juhtidest ette jõuda ja teha ka keelatud vasakpööre Tammsaare teele. Juhhei!
Nagu öeldud, vastutus ohutuse tagamise eest lasub alarmsõiduki juhil. Olgu sündmus kui raske tahes, ja ootaja aeg pikk, liiklusdebiilikuid tuleb lihtsalt taluda.
Seal, kuhu kiirustasime, hoidsid inimesed hulgakesi jõuga kinni õnnetuse põhjustanud joobes juhti. Lisaks oli tipptunni aeg ning joodiku põhjustatud õnnetusest tekkinud ummik ulatus juba Tondi ristmikuni. Meie aga hiilisime vaikselt üle ristmiku, et mitte segada mõnd debiilikut.
Kahjuks ei ole see juhtum kuidagimoodi erandlik. Ikka ja jälle leidub neid, kellel on uhkem auto ja graafik ilmselgelt tihedam, sest kuidas muidu põhjendada vilkuritega sõidukile tee andmata jätmist!?
Ühelgi minu praktikas ette tulnud juhul pole olnud probleemi, et politseisõidukit näha poleks. Autod on olnud alati uued, heade vilkurite ning tugevate helisignaalidega.
Mis on pimekurtide juhtide vabandus? “Ei kuule, ei näe!?” Kaugelt on kuulda, isegi kui korraks näha ei ole. Ent enamasti on kaugelt ka näha.
Lähed või ei lähe?
Üks kõva tegija operatiivsõidukile jalgujäämisel on otsustusvõimetus. Kohe kui nähakse sinist vilkurit, tõmbab mõtlemise lukku. Kuhu keerata, mida teha? Ei tea, igaks juhuks pidurdan ja jään lihtsalt keset teed seisma!
Sõitsime paarimehega möödunud aastal Sauelt Paldiski poole vilkurite ja sireenidega. Väljakutse eesmärgiks vaigistada märatsev noakangelane.
Kohas, kus Tallinna ringtee läheb viaduktiga Saue juures üle raudtee, on 70 km/h kiirusepiirang. Pääsesime napilt liiklusõnnetusest, sest ees liikunud sõiduki juht ei osanud adekvaatselt käituda.
Täpselt viadukti peal, kus tee on kõige kitsam ning piiretega, rakendus Murphy seadus: kõik sõidukid jõudsid samale kohale samal hetkel.
Vastu tuli rivi sõidukeid ning meile jäi ette üks sõiduauto. Viadukti eel oli tee tühi ja alarmsõiduki kiirus ca 120 km/h. Roolis olnud paarimees vähendas kiirust.
Kõik olekski olnud ilus, aga ees sõitnud VW Passati juht märkas meid täpselt sel hetkel, kui tema oli viadukti harjal ning reageeris sellele tugeva pidurdusega. Alarmsõiduki kiirus sel hetkel oli ikka veel umbes 100 km/h, lähenesime eelsõitjale tugevalt pidurdades.
Saime lõpuks pidama umbes meetri kaugusel eesolnud auto sabaotsast. Seisma jäid ka vastutulijad, ilmselt hirmus ja põnevuses, et kohe-kohe käib pauk. Pauk jäi ära. Me lihtsalt seisime seal, kümmekond sekundit. Passat ei liikunudki lõpuks kuhugi, täiesti hangunud juhist tuli mööda manööverdada vastassuuna kaudu.
Tookord läks õnneks, õnnetust ei juhtunud. Ent juhtumist tasuks õppust võtta – ära iial, mitte iial nii tee! Kui alarmsõiduk läheneb selja tagant suurel kiirusel, siis kõige hullem asi, mida teha saab, on pidurdamine.
Kui tee servale tõmbamine ei ole võimalik, siis jätka sõitmist ühtlasel kiirusel kuni tekib võimalus auto kõrvale tõmmata ja kiirustavale alarmsõidukile ruumi teha. Kiirust ületada ei ole vaja!
Või kui näed sisse lülitatud vilkuritega alarmsõidukit ja otsustad talle peatudes teed anda, siis lülita sisse suunatuli, anna oma peatumisest märku ja ära tee seda järsult!
Kui oled seisma jäänud, ära mõtle vahepeal ümber! Seisa sama koha peal kuni alarmsõiduk on möödunud. Aga peatu ikka siis, kui selleks on võimalus ja nii, et peatununa vilkuritega masinal teed kinni ei pane.
Kui sa pärast peatumist veel edasi sõidad, on operatiivsõiduki juhil väga keeruline aru saada, kas antakse teed või mitte. Seega – otsusta aegsasti, kas lähed või ei lähe ja hoia oma otsusest kinni. Kõigi turvalisuse huvides.
Vilkurid ei sähvi ilmaasjata
Head kaasliiklejad, need ajad, mil keegi võis alarmsõitu teha lihtsalt nalja pärast, on ammu möödas. Enamus väljakutseid on “alfa” prioriteediga ning neid teenindama sõidavad patrullid tavaliikluse taktis.
Sõltub päevast ja väljakutsetest, aga on olnud selliseidki vahetusi, kus vilkurit tuleb kasutada paar-kolm korda ja sedagi peatumismärguande andmiseks.
Harva kasutatakse mõnest liiklussituatsioonist kiiremini läbi saamiseks korraks vilkureid ka “alfa” kutsetel, aga sellekski peab olema põhjus. Isegi “bravo” väljakutsele ei ole alati vaja minna sähvides. Kui vilkurid töötavad, siis on patrullil päriselt ka kiire!
Ootajal aeg pikem näib
Mu enda alarmsõitude praktika roolikeerajana ei ole küll üleliia pikk, aga segaseid olukordi on ikka ette tulnud. Kõik need on ohtlikud, ja röövivad tublisti aega. Nüüd kujuta end ette abi ootaja rollis.
Ootajal aeg pikem näib, eriti kui ta näiteks korteris lukustatud ukse taga hullunud ründaja eest peidus on. Või kui liiklusõnnetuse kannataja osapool üritab joobes ja agressiivset õnnetuse põhjustajat kinni hoida, et too sündmuspaigalt ei lahkuks. Minutid venivad iga kord.
Ummikud ajavad kõigil harja punaseks
Üks juhtum: 25. augustil kell 21.34 anti Häirekeskusele teada, et Lohusalu külas vajab meditsiinilist abi 27-aastane putukamürgile allergiline naine, keda olid nõelanud mitmed herilased.
Helistaja ühendati Häirekeskuse valvemeedikuga, kes andis vajalikud juhised, kuidas aidata kannatanut kiirabi saabumiseni.
Kell 22.13 andis juhtumile reageerinud kiirabibrigaad teada, et Lohusalu sadamas toimunud muinastulede öö külastajad on tekitanud liiklusummiku ja töötavate vilkuritega kiirabisõiduk ei pääse sellest läbi.
Meedikud alustasid jalgsi teekonda läbi rahvasumma. Olukorra lahendamiseks kaasati nii politsei kui ka rannas piduliste turvalisust taganud turvaettevõte. Kell 22.51 pääses viimaks abivajajani ka kiirabisõiduk
Avalike ürituste korraldamine eeldab korraldajatelt oskust ette näha võimalikke ohtusid ja neid ennetada. See tähendab ka seda, et läbi tuleb mõelda parkimise ja liikluse korraldus.
Absoluutselt iga rahvarohke sündmuse korraldamisel tuleb meeles pidada, et vajadusel peab abivajajateni jõudma kiirabi, politsei või pääste. Kui vaja, siis tuleb organiseerida ka parkimise ja liikluse korraldamine.
Ummik ei ole alati vältimatu karbis istumine, saab teha nii, et häda korral saab alarmsõiduk ka ummikust läbi. Üks lihtsamaid lahendusi on ees peatunud sõiduki ja enda vahele normaalse pikivahe jätmine. Kui pikivahe on meeter, istuvadki kõik karbis. Kui seeon aga 4 meetrit, on manööverdamiseks ruumi maa ja ilm.
Alarmsõidukoolituse üks osa on õigesti peatumine. Sõiduk tuleb peatada alati selliselt, et lisamanöövriteta on võimalik näiteks autode rivist välja keerata.
Alarmsõiduki juhtide jaoks tähendab see ajavõitu ja vajadusel sujuvamat liikuma saamist. Tavajuhile annab piisav pikivahe eesseisjaga aga võimaluse manööverdada ja vilkuritega tulijatele teed teha.
Kui kõikide ummikus seisjate vahel oleks kasvõi kolm-neli meetrit pikivahet, saaks selle autode rodu vajaduse korral nii palju kokku tõmmata, et kuhugi tekib ruum operatiivsõiduk läbi lasta.
Tõsi, see eeldab muuhulgas ka tähelepanuvõimelisi kaasliiklejaid, kes oskavad kasutada auto külge kinnitatud peegleid ja julgevad manööverdada. Vähe on abi pikivahedest, kui rivis eespool olijad ei pane enda ümber toimuvat tähele, ja kui lõpuks märkavadki, hakkavad puselema nagu peata kanad.
“Pääsetee” loomine sakslaste näitel
Kesk-Euroopas on ummikute korral “päästetee” (saksa keeles Rettungsgasse) jätmine ummistavate ridade vahele pigem normaalsus. Ja ka ametivõimud reageerivad päästetee moodustamata jätmisele väga valusate karistustega.
Kui kiirteel on eespool juhtunud õnnetus, siis tekivad seal kohe kilomeetritesse ulatuvad ummikud. Ja ainus variant õnnetuskohale jõuda on pahatihti just läbi ummiku sõites.
Kui kõik juhid käituvad mõistlikult ja tõmbavad end nii palju koomale, et päästjad, kiirabi ja politsei sujuvalt mööda pääseks, siis saab ka olukord kiiremini lahenduse.
Jah, see on elu ja surma küsimus!
Kuid ennekõike – iga viivitatud minut võib kellegi jaoks olla elu ja surma küsimus. Närviliselt ummikus istumine ei ole kuidagi meeldiv, aga abivajajal on abi ootamine igasugu isekate, ignorantsete või lihtsalt saamatute kaasliiklejate tõttu veelgi ebameeldivam.
Eestis ja Tallinnas ei ole selliseid ummikuid nagu mujal Euroopas, kuid enne kui sõidad eesolijale liiga lähedale, mõtle korraks. Mõtle sellele, mida sina saad teha, kui selja tagant peaks lähenema kiirabi, päästeauto või politsei.
Mõtle ette näiteks sellele, et kui sa oled ristmikul esimene auto, siis kuhu saaksid minna või mismoodi käituda, kui peaks tekkima vajadus eriolukorda lahendada.
Kui ees on punane tuli ja mõne auto kaugusel selja taga on alarmsõiduk, siis hiili kasvõi ristmikule välja, et ruumi teha.
Enne veendu, et teised on su kavatsusest aru saanud. Anna oma kavatsusest teada ka ristuval teel liiklejale. Anna suunatulega märku.
Kui näed, et alarmsõiduk on ummikus kinni ja selle ees olevad autod tahavad eest ära sõita, siis anna teed hoolimata lubavast fooritulest. See on inimlik. Ja kellegi jaoks tõenäoliselt ka elu ja surma küsimus.
Kaanepilt: PPA Pildid: Ylle Tampere, Sten Ottep/Fifty Visual
