Eile toimus Laitse rallipargis Eesti aasta auto 2022 sõidupäev, mille raames rivistati üles kõik kuus finalisti. Mis masinad finaali jõudsid ja mis on esimesed mõtted pärast kõigiga järjest sõitmist?
Sel aastal on kuus finalisti Hyundai i20, Dacia Sandero, Opel Mokka, Mercedes-Benz C-klass, Hyundai Ioniq 5 ja Škoda Enyaq iV. Suhteliselt mitmekülgne valik – on mõistlik väike lõbus putukas, askeetlik säästuauto, mitmes maitses pakutav universaalsõdur, luksuslik maanteelaev, tavapärasest lõbusam keskklassi elektriauto ning praktiline elektriauto “mõistuse häälele”.
Kuidas seekord esikuuik välja joonistus? Selles valikus tuleb süüdistada 11 kohtunikku erinevatest väljaannetest. Esialgu pidi igaüks saatma aasta jooksul saabunud mudelite seast kümme lemmikut.
Accelerista toimetuses käis demokraatia ja diktatuur käsikäes – toimetuse kümme parimat selgitas hääletus, neist joonistus teiste EAA kohtunikega koostöös välja kuus parimat ning edasine on peatoimetaja teha. Vaatame siis masinad üle! Esimesena sattus kätte Mercedes-Benz C-klass.
MB C-klass
Selle aasta valiku luksusauto. Sõidukogemuse osas meeldib väga rooli- ja pedaalitunnetus – rool pole liialt raske, piduripedaal on väga pehme ja lineaarne, mitte jõnksutav. Kindlasti aitab luksuslikule sõidutunnetusele kaasa. Samas ei meeldi kõlarite kaudu sisse toodud mootorihääl (sõitmiseks oli C 200), mille lülitamiseks menüüs eraldi koht olemas oli, kuid mis eriti midagi ei muutnud.
Viimistlusmaterjalide ja mugavuse osas vinguda ei saa, ja see on ootuspärane. C-klassi puhul tekib aga kohe küsimus – mida uut see auto pakub? Kas ta raputab kuidagi turgu? Kas ta sunnib konkurente jalgu kõhu alt välja tooma ja klientidele enamat pakkuma?
Tegelikult ei. Ta teeb täpselt seda, mida temalt oodatakse. Jälle. Ja selles osas… läheb mõne teise konkurendiga võrreldes keeruliseks.
Dacia Sandero
Luksuslikust askeetlikku. C-klassi kohta päritud küsimusi saaks rakendada ka siin, kuid Sanderol on trump varrukas – hind. Kust saab odavama uue auto?
Dacia on oma turunduses ja müügis väga otsekohene ja ilusaid “suminasõnu” kokku ei luuleta – see on auto. Kümme tuhat. Saad rooli, pedaalid, istmed, rattad, kõik mis miinimumprogrammi alusel autosse käib. Garantii ka, muidugi – siiski uus auto!
Sõidukogemusest – ootamatult meeldiv, kindlat tüüpi lohkudega asfaldil raputas pisut, aga muidu väga mõnusalt sõidetav. Sisemüra on ootuspäraselt palju. Väga kerge auto, ca 1050 kg! See, muuhulgas, tähendab ka väiksemat kuluosade kulumist. Jälle võit!
Pisut on kahju, et Sandero asemel Spring finaali ei saanud – turu odavaim elektriauto on ka päris tugev argument. Kuid sel aastal on niikuinii 33% finalistidest juba elektriautod. Võtamegi ühe neist järgmiseks.
Hyundai Ioniq 5
See auto on vägagi igapäevakasutatav elektriauto ja näitab tuleviku keskklassi EV-de suuna kätte. Ruumikas, sõiduulatus pea 500 km, saadaval nii taga- kui nelikvedu, pluss üks väike, triviaalsena tunduv vimka, mis võiks saada standardiks.
Eelmise aasta võitja Porsche Taycan, mis tõestas, et elektriauto võib olla ka lõbus – hinda ja brändi vaadates vähemat ei ootakski. Miks aga teised, isegi tagaveolised keskklassi elektriautod nii steriilsed sõita on? Ioniq 5 on aga roolist vasakule paigutanud toreda nupukese veojõu- ja stabiilsuskontrolli välja lülitamiseks. Ja see täiesti toimib nii nagu peab – proovisin Laitse rallipargi kõrval väiksel platsil ja Ioniqut on võimalik pikalt libistada, libistamise pealt suunda vahetada, kaheksaid joonistada… Ma ütlen, väike teretulnud vimka, mis toob autole eluvaimu ja iseloomu!
Muus osas – ruumi on, viimistlus on tore ja mitte liialt üle võlli futu. Panipaikasid leidub. Kasutusmugavus on igakülgselt olemas, lisaks ka 800V kiirlaadimine ja võimalus autot väliste seadmete laadimiseks kasutada. Nuriseda saab vaid massi üle, kuid see on hetkel veel EV-de juures paratamatus ja küll see tehnoloogia arenedes väiksemaks nüsitakse.
Škoda Enyaq iV
Valiku teine elektriauto – kui Ioniq 5 on turunduse järgi “CUV”, siis Enyaq on selgelt linnamaastur. Ioniqust eristab enim tipmise versiooni pisut suurem sõiduulatus (537 km) ja rohkem “tavaauto” ilme – sõitjateruumis on preemiumihõngulisemad materjalid ning disainilt pole “futut” üldse tehtud. Enyaq võtab end tõsisemalt!
Sisemüra on pisut palju ja osalt on selles süüdi meeletult suured, 21-tollised veljed. Vast saaks selle konservatiivsema veljevalikuga kontrolli alla. Sõiduelamuselt on Enyaq väga vaoshoitud. Nagu raske linnamaastur ikka – mängulisust pole siit mõtet oodata, kuigi ta on samuti tagaveoline.
Enyaq särab ruumikuse vallas. Ja tegelikult ka hinna – väikseima akupakiga versioon alustab 35 000, tippversioon 46 000 juurest, mis on elektriautode seas päris hea. Ja mis põhiline – kui seni olen Škodadele ette heitnud karjuvalt igavat keskpärasust, siis siin autos tundus see täiesti omal kohal. Ju siis kaalubki pakutav sõiduulatus ja praktilisus selle üles.
Opel Mokka
Mokka puhul on tarvis välja tuua see, kui mitmes maitses seda masinat pakutakse. Bensiin-diisel-elekter on kõik saadaval ja hinnad jällegi väga mõistlikud – alates 16 400€. Tõsi, elekter on juba pea kaks korda kallim.
Mokka puhul võib huvitaval kombel tõmmata paralleele Citroëni toodanguga – eristuv disain, eredad värvid ja viimistlusmaterjalid ja sõidumugavus. Vedrustus on pehme ja mugav, muu osa sõiduelamusest täiesti… tavaline. Samas on sõitjateruumi teises istmereas suhteliselt kitsas.
Mokka paigutus EAA finaalis võib osutuda üllatuslikuks – ta pakub oma hinna kohta väga palju head.
Hyundai i20
See on selleaastase valiku lõbus väikeauto, mille igapäevakasutatavus sobib väiksemale, kuni kahe lapsega perele. Hinnad algavad juba 14 000 juurest. Muidugi käredaimat, N-versiooni tahtes tuleb juba 25 000 kanti välja käia, kuid ka jõuetumad versioonid on soovi korral lõbusad.
Sõidukogemusest – selle autoga kannatab ka tiivustunult sõita, sest ta on nii kerge! Vahet pole, et proovisõiduautol oli kapoti all 1-liitrine bensiinimootor koos väikse hübriidabiga – jah, ta ei kiirenda nagu sportauto, kuid kurvidest kannab saavutatud kiiruse hõlpsalt läbi. Füüsikat ei peta ja inertsi ei peida.
Liialt mugavusi ei leia, kuid midagi puudu ka ei tundu olevat. Jällekord üks tänavuse valiku mõistlikest autodest, mis lubab soovi korral ka lõbutseda.
Kokkuvõtteks
Eelmise aasta pingerida sai kokku pandud rohkem südame ja vähem mõistuse häält kuulates – hoolimata hinnast tõi Taycan arusaama, et elektriauto saab olla lõbus. Sel aastal on selles osas lihtsam ning valikus pole ühtegi ülikallist sportautot, mis sellise dissonantsi võiks tekitada.
Eesti aasta auto selgub alles detsembris, seega tuleb seni kasutada võimalust mõni masin veel pikemale proovisõidule viia ja mõtteid koguda. Nii lühikestest sõitudest kindlasti autode “isiksuse” katki hammustamiseks ei piisa.
Fotod: Automotiiw
