Nostalgialaks: suur kahe-ja neljarattaliste galerii Veterama – vanatehnikalaadalt

Saksamaal Mannheimis toimuv Euroopa suurim vanatehnikalaat Veterama on koht, kus peaks kord elus käima ära iga kahe-, kolme- või neljarattalise fänn. Mina külastasin Veteramat viimase viie aasta jooksul kolmandat korda ja ikka jagus seal põnevust igasse hetke.

Võib tunduda kummaline, kolm päeva ühel laadal aega veeta. Mida seal nende päevade jooksul ikkagi teha? Kõige paremini sõnastas toimuvat oma naisele üks mu klubikaaslane Eesti Vanamootorrattaklubist Unic-Moto: “Eesti Tagadi laata teavad kõik, ja kuigi tegemist ei ole väga suure vanatehnikalaadaga, on inimesi, kes ei jõua seda viie-kuue tunni jooksul korralikult läbi käia. Veterama kõrval on Tagadi justkui ühe sõiduauto järelkäru!”

Kui aus olla, siis nii ongi: näituse välispindu on Saksamaa Veteramal ca 260.000 m², millele lisandub ca 15.000 m² sisepinda. Laadal on kohal üle 4000 kaupleja, kes lisaks tehnilistele vidinatele ning varuosadele panevad müüki umbes 500 komplektset autot ja 4000 kaherattalist. Sellise määramatu hulga õli ja metalli vahel ringi vaadates võib hakata pea ringi käima küll!

[nextpage title=”KAKS PILETIHINDA, MÕISTLIK KORRALDUS”]

Esimest korda Mannheimi minnes – olen kolmel korral osalenud Vanaramal Unic-Moto organiseeritud ühise bussireisiga – imestasin reedesel laadapäeval valjuhäälselt, nähes klubikaaslaseid bussist selja –ja kandekotte ning mahukaid kärusid välja tõmbamas.

Imestus asendus peagi arusaamaga, et kui terve päev laadamöllus ringi tuisata, on kogu seda käes kantavat ruumi vägagi vaja. Jalad on õhtuks tõsiselt ümarad, juba paari esimese tunniga koguneb kätte mitu vajalikku asja – seda kõike käe otsas tassida oleks nonsenss.

Vetarama laada korraldusliku poole pealt on meeldiv see, et kolmepäevasel laadal kehtib kaks piletihinda. Esimest, 25-eurost piletit saab soetada ainult reedel ning see pilet kehtib kõik kolm päeva.

Ühe päeva kehtivaid pileteid saab aga osta ainult laupäeval ja pühapäeval. Seega lähevad tõsised fanaatikud kohale reedel, et veeta Vanaramal kolm veetlevat päeva. Koduperenaised ja niisama vaatlejad tulevad siis vastavalt kas laupäeval või pühapäeval, kuidas parasjagu aega ja viitsimist. Ühepäevapilet maksab 12 eurot.

[nextpage title=”KOGUDA VÕIB RATTAKELLI JA BENSUPAAGIKORKE”]

Vaadata on kohapeal muidugi meeletult nii tõelisel vanarauafännil kui ka niisama asjaarmastajal. Kus siis veel, kui mitte laadalt lahedat kraami leida! Ja – täpsemalt – kus siis veel, kui mitte Veterama – vanatehnikalaadalt oma kallike koju tuua!

Mina jäin tänavusel Vanaramal pikemalt näiteks jalgrattakellasid uudistama – uskumatult ägedad on need vanaaegsed kirjade ja piltidega kellad. Kui aga kellade kogumine kuidagi lärmakas tundub, siis teise variandina võtsin kaalumisele vanade tsiklite bensupaakide korgid. [simple_gallery ids=”15918,15917,15904,15913,15910,15902,15906,15903,15901,15900,15898,15897,15883,15896,15895″ style=”grid”]

[nextpage title=”PALJU TOREDAID VANAAUTOSID”]

Nali naljaks, eks sai seal kohapeal ikka päris kõvasti pilte ka tehtud – eriti just kahe- ja neljarattalistest. Autodest meeldivad mulle samuti pigem vanad isendid ja neid jagus Vanaramal ikka kuhjaga.

Varasematest aastatest mäletan isegi Ladasid müügis olevat, aga seekord neid ei kohanudki. See-eest olid kohal kaks minu lemmikut: Ford Mustang möödunud sajandi kuuekümnendatest (hinnad üle 40 000 euro) ning auto, mida olen ammu igatsenud, Land Rover 88 Serie 2, aastast 1964. [simple_gallery ids=”15856,15844,15841″ style=”grid”]

Land Rover oli väga vingelt korda tehtud ja läikima löödud ning selle omanik rääkis pikalt-laialt, mida täpselt ta seal uuesti teinud oli… lühidalt, kõik oli teinud! Nimetatud kauniduse eest küsis restauraator ligi 30 000 eurot.

Veel paistis Volkswagenite, BMW-de ja Mercedes-Benzide seast silma Ford 100 Pick-Up, 3,6-liitrine vahva pill aastast 1954, mille eest sooviti saada 38 500 eurot. Väga tore auto, sellega põristaks rõõmuga ringi! [simple_gallery ids=”15859,15858″ style=”grid”]

Aga vaatamist jagus muidugi muudegi mudelite osas. Kõigele jagus silmi ja mõnikord ka põnevust äraarvamisel, millise aastakäigu mis mudeliga täpselt tegu. Jätan siinkohal lugejatele selle rõõmu, ära arvata, mis on mis ja leida oma lemmik. [simple_gallery ids=”15878,15877,15876,15875,15874,15873,15872,15871,15869,15868,15867,15866,15865,15864,15863,15862,15861,15860,15855,15857,15854,15853,15852,15851,15850,15849,15848,15847,15846,15845,15843,15842,15840,15839,15838,15837″ style=”grid”]

[nextpage title=”TSIKLITE HINNAD KOSMOSEST”]

Mootorratastest rääkides on Veteramal hinnad usinalt ülesmäge roninud, nii et rattaostuks ei läinud meil kellelgi. Ära toodi küll mõned jalgrattad ja mopeedid ning imestust avaldati paari kallima mootoriga kaherattalise üle, aga vanatsiklid jäid meist seekord uusi rikkaid omanikke ootama.

Hinnakamatest vanaratastest võiks välja tuua 107 000 eurot maksnud vana hea Indiani või originaalvärvis säilinud Clevelandi, mille eest sooviti suisa 127 000 eurot. Clevelandi-vanakesele tekkis laupäeval peale “broneeritud” silt, ju siis läks kaubaks.

Kõige enam võttis aga suu lahti Jawa 500, mis jah, on tõesti haruldane, kuid mille eest sooviti suisa 19 500 eurot. Pühapäevaks oli selle hind, tõsi küll, 16 500 euro peale alla lastud, kuid siiski ei olnud märgata üleliia suurt ostutuhinat. Samas, iial ei või teada, mis sai sellest loost edasi – kui jälgida Tšehhi oksjonisaidil toimuvat, siis Jawa 500 hind just sinna 16 000 kanti tüüribki… [simple_gallery ids=”15915,15916,15914,15911,15909,15907,15893,15891,15890,15889,15887,15885,15886,15884,15882,15881,15880″ style=”grid”]

Pildid: Gerli Ramler