Saksamaal Mannheimis toimuv Euroopa suurim vanatehnikalaat Veterama on koht, kus peaks kord elus kĂ€ima Ă€ra iga kahe-, kolme- vĂ”i neljarattalise fĂ€nn. Mina kĂŒlastasin Veteramat viimase viie aasta jooksul kolmandat korda ja ikka jagus seal pĂ”nevust igasse hetke.
VĂ”ib tunduda kummaline, kolm pĂ€eva ĂŒhel laadal aega veeta. Mida seal nende pĂ€evade jooksul ikkagi teha? KĂ”ige paremini sĂ”nastas toimuvat oma naiseleÂ ĂŒks mu klubikaaslane Eesti Vanamootorrattaklubist Unic-Moto: “Eesti Tagadi laata teavad kĂ”ik, ja kuigi tegemist ei ole vĂ€ga suure vanatehnikalaadaga, on inimesi, kes ei jĂ”ua seda viie-kuue tunni jooksul korralikult lĂ€bi kĂ€ia. Veterama kĂ”rval on Tagadi justkui ĂŒhe sĂ”iduauto jĂ€relkĂ€ru!”
Kui aus olla, siis nii ongi: nĂ€ituse vĂ€lispindu on Saksamaa Veteramal ca 260.000 mÂČ, millele lisandub ca 15.000 mÂČ sisepinda. Laadal on kohal ĂŒle 4000 kaupleja, kes lisaks tehnilistele vidinatele ning varuosadele panevad mĂŒĂŒki umbes 500 komplektset autot ja 4000 kaherattalist. Sellise mÀÀramatu hulga Ă”li ja metalli vahel ringi vaadates vĂ”ib hakata pea ringi kĂ€ima kĂŒll!
[nextpage title=”KAKS PILETIHINDA, MĂISTLIK KORRALDUS”]
Esimest korda Mannheimi minnes – olen kolmel korral osalenud Vanaramal Unic-Moto organiseeritud ĂŒhise bussireisiga – imestasin reedesel laadapĂ€eval valjuhÀÀlselt, nĂ€hes klubikaaslaseid bussist selja âja kandekotte ning mahukaid kĂ€rusid vĂ€lja tĂ”mbamas.
Imestus asendus peagi arusaamaga, et kui terve pĂ€ev laadamöllus ringi tuisata, on kogu seda kĂ€es kantavat ruumi vĂ€gagi vaja. Jalad on Ă”htuks tĂ”siselt ĂŒmarad, juba paari esimese tunniga koguneb kĂ€tte mitu vajalikku asja – seda kĂ”ike kĂ€e otsas tassida oleks nonsenss.
Vetarama laada korraldusliku poole pealt on meeldiv see, et kolmepÀevasel laadal kehtib kaks piletihinda. Esimest, 25-eurost piletit saab soetada ainult reedel ning see pilet kehtib kÔik kolm pÀeva.
Ăhe pĂ€eva kehtivaid pileteid saab aga osta ainult laupĂ€eval ja pĂŒhapĂ€eval. Seega lĂ€hevad tĂ”sised fanaatikud kohale reedel, et veeta Vanaramal kolm veetlevat pĂ€eva. Koduperenaised ja niisama vaatlejad tulevad siis vastavalt kas laupĂ€eval vĂ”i pĂŒhapĂ€eval, kuidas parasjagu aega ja viitsimist. ĂhepĂ€evapilet maksab 12 eurot.
[nextpage title=”KOGUDA VĂIB RATTAKELLI JA BENSUPAAGIKORKE”]
Vaadata on kohapeal muidugi meeletult nii tĂ”elisel vanarauafĂ€nnil kui ka niisama asjaarmastajal. Kus siis veel, kui mitte laadalt lahedat kraami leida! Ja – tĂ€psemalt – kus siis veel, kui mitte Veterama – vanatehnikalaadalt oma kallike koju tuua!
Mina jĂ€in tĂ€navusel Vanaramal pikemalt nĂ€iteks jalgrattakellasid uudistama â uskumatult Ă€gedad on need vanaaegsed kirjade ja piltidega kellad. Kui aga kellade kogumine kuidagi lĂ€rmakas tundub, siis teise variandina vĂ”tsin kaalumisele vanade tsiklite bensupaakide korgid. [simple_gallery ids=”15918,15917,15904,15913,15910,15902,15906,15903,15901,15900,15898,15897,15883,15896,15895″ style=”grid”]
[nextpage title=”PALJU TOREDAID VANAAUTOSID”]
Nali naljaks, eks sai seal kohapeal ikka pĂ€ris kĂ”vasti pilte ka tehtud â eriti just kahe- ja neljarattalistest. Autodest meeldivad mulle samuti pigem vanad isendid ja neid jagus Vanaramal ikka kuhjaga.
Varasematest aastatest mĂ€letan isegi Ladasid mĂŒĂŒgis olevat, aga seekord neid ei kohanudki. See-eest olid kohal kaks minu lemmikut: Ford Mustang möödunud sajandi kuuekĂŒmnendatest (hinnad ĂŒle 40 000 euro) ning auto, mida olen ammu igatsenud, Land Rover 88 Serie 2, aastast 1964. [simple_gallery ids=”15856,15844,15841″ style=”grid”]
Land Rover oli vĂ€ga vingelt korda tehtud ja lĂ€ikima löödud ning selle omanik rÀÀkis pikalt-laialt, mida tĂ€pselt ta seal uuesti teinud oli⊠lĂŒhidalt, kĂ”ik oli teinud! Nimetatud kauniduse eest kĂŒsis restauraator ligi 30 000 eurot.
Veel paistis Volkswagenite, BMW-de ja Mercedes-Benzide seast silma Ford 100 Pick-Up, 3,6-liitrine vahva pill aastast 1954, mille eest sooviti saada 38 500 eurot. VĂ€ga tore auto, sellega pĂ”ristaks rÔÔmuga ringi! [simple_gallery ids=”15859,15858″ style=”grid”]
Aga vaatamist jagus muidugi muudegi mudelite osas. KĂ”igele jagus silmi ja mĂ”nikord ka pĂ”nevust Ă€raarvamisel, millise aastakĂ€igu mis mudeliga tĂ€pselt tegu. JĂ€tan siinkohal lugejatele selle rÔÔmu, Ă€ra arvata, mis on mis ja leida oma lemmik. [simple_gallery ids=”15878,15877,15876,15875,15874,15873,15872,15871,15869,15868,15867,15866,15865,15864,15863,15862,15861,15860,15855,15857,15854,15853,15852,15851,15850,15849,15848,15847,15846,15845,15843,15842,15840,15839,15838,15837″ style=”grid”]
[nextpage title=”TSIKLITE HINNAD KOSMOSEST”]
Mootorratastest rÀÀkides on Veteramal hinnad usinalt ĂŒlesmĂ€ge roninud, nii et rattaostuks ei lĂ€inud meil kellelgi. Ăra toodi kĂŒll mĂ”ned jalgrattad ja mopeedid ning imestust avaldati paari kallima mootoriga kaherattalise ĂŒle, aga vanatsiklid jĂ€id meist seekord uusi rikkaid omanikke ootama.
Hinnakamatest vanaratastest vĂ”iks vĂ€lja tuua 107 000 eurot maksnud vana hea Indiani vĂ”i originaalvĂ€rvis sĂ€ilinud Clevelandi, mille eest sooviti suisa 127 000 eurot. Clevelandi-vanakesele tekkis laupĂ€eval peale “broneeritud” silt, ju siis lĂ€ks kaubaks.
KĂ”ige enam vĂ”ttis aga suu lahti Jawa 500, mis jah, on tĂ”esti haruldane, kuid mille eest sooviti suisa 19 500 eurot. PĂŒhapĂ€evaks oli selle hind, tĂ”si kĂŒll, 16 500 euro peale alla lastud, kuid siiski ei olnud mĂ€rgata ĂŒleliia suurt ostutuhinat. Samas, iial ei vĂ”i teada, mis sai sellest loost edasi – kui jĂ€lgida TĆĄehhi oksjonisaidil toimuvat, siis Jawa 500 hind just sinna 16 000 kanti tĂŒĂŒribki… [simple_gallery ids=”15915,15916,15914,15911,15909,15907,15893,15891,15890,15889,15887,15885,15886,15884,15882,15881,15880″ style=”grid”]
Pildid: Gerli Ramler