Eelmisel nädalal küsisime lugejate käest, kuidas on õige sõita ummikuolukorras mööda Järvevana teed suunaga Ülemiste poolt Mustamäe suunas Veerenni ristmiku juures, kus mitu sõidurada suubub kokku üheks ja tekib pudelikael? Õige vastus: tuleb kasutada tõmbluku meetodit.
Kõige õigem variant Järvevana teel Veerenni ristmiku liiklussõlmes ummikus liigeldes on kasutada mõlemaid Järvevana tee sõiduradasid täies pikkuses ning reastuda kokku ühele sõidurajale alles vasakpoolse sõiduraja lõpus.
Eriti oluline on, et juhid ei reastuks paremale varem ning et reastumine toimuks üle ühe – üks sõiduk paremalt sõidurajalt, teine vasakult, siis jälle paremalt ja siis jälle vasakult – tõmbluku meetodit kasutades.
PROBLEEMNE JÄRVEVANA TEE
Lugejate tagasiside tõi selles liiklussõlmes tekkiva probleemi selgelt esile ning arvamused jagunevad suures plaanis kahte leeri. Ühte leeri kuuluvad skeptikud, kes ei usu nn tõmbluku meetodi toimimisse ja ka need juhid, kelle arvates on mööda vasakut sõidurada liiklevad juhid trügijad.
Teise leeri moodustavad juhid, kes toetavad nn tõmbluku meetodi rakendamist, et liiklussõlme läbilaskevõimet suurendada.
Ühel meelel on mõlemad leerid selles, et Eestis praegu veel nn tõmbluku meetodil ühele sõidurajale kokku suubumine just liiga hästi ei toimi. Põhjuseid selleks on mitmeid, nendest allpool.
Põhimõtteliselt on õigus mõlema leeri esindajatel, aga liiklus ei ole ainult kogum reegleid vaid segu reeglitest, viisakusest ning koostööst.
TÕMBLUKU MEETODI TAGAMAAD
Tõmbluku meetod on sündinud reaalsest elust ja praktilisest vajadusest kesk-Euroopas, kus liiklustihedus ja intensiivsus on hoopis midagi muud kui meil siin.
Tõmbluku meetod on sealmail muutunud tavaks ja kombeks. Lõpmatuna näivad teeremondid, ummikud ning ka liiklusõnnetused põhjustavad tiheda liiklusega kesk-Euroopas liiklusummikuid, millega hakkama saamiseks tõmblukk välja kujuneski.
Eriti nukker on olukord suurlinnades nagu näiteks London, kus autosid on teedel selgelt rohkem, kui ammustel aegadel sündinud teedevõrgustiku planeering läbi lasta suudab. Vürtsi lisavad sealsesse liiklusesse sõiduradasid blokeerivad parkivad sõidukid, teeremondid ja muu sarnane.
Seal ei ole tõmbluku meetod kujunenud mitte üksnes tavaks vaid on ka kohalike maanteeametite poolt täiesti ametlikuks liikluskorralduseks tunnistatud, mida ka liiklusmärkidega järgima kutsutakse.
“Ära rühmitu enne rea lõppu” on üsna levinud üleskutse, mille eesmärk on suurendada pudelikaelade läbilaskevõimet.
Samamoodi leidub Saksamaa kiirteedel teeremontide juures infotahvleid, kus animatsioonide abiga tuletatakse juhtidele meelde, et kõiki sõiduradasid tuleb kasutada kuni takistuseni ja siis üle ühe kokku reastuda.
“Segaduseajav liiklusülesanne” on Accelerista ja Forte ühisprojekt, mida rahastab Maanteeamet ja toetab Toyota ning mille keskmes on mõni keeruline ristmik või liiklussituatsioon, millega Eesti liiklejad tüüpiliselt kokku puutuvad.
Tosina nädala jooksul ilmub neljapäeviti Fortes valikuvariantidega liiklusülesanne, millele on õiget vastust aega anda täpselt nädal.
Ülesandele järgneval neljapäeval saab avalikuks video, kus Accelerista ajakirjanikud Maarja ja Veli teevad päriselus läbi nii vale kui õige lahenduse ning Maanteeameti ekspert omakorda teeb puust ja punaseks kuidas keerulisi olukordi lahendada.
Lisaks videole ilmub liikluspraktik Uku Tampere sulest põhjalik artikkel, mis võtab kokku pakutud vastused ning selgitab, miks ühe või teise (ka kirjutamata) reegli jälgimine on liiklusturvalisuse ja – kultuuri seisukohalt vajalik.
Peatoimetaja: Uku Tampere. Ekspert: Riho Tänak (Maanteeamet). Produtsent: Veli V. Rajasaar. Režissöör: Kadriann Kibus. Juhtoperaator ja monteerija: Sten Ottep/Fifty Visual. Eksperimendi viib läbi Maarja Kupits
TÕMBLUKU MEETODI OLEMUS
Tõmbluku meetod tähendab seda, et kui sõidurajad suubuvad kokku ühele rajale, liigutakse kuni suubumiskohani või takistuseni kõiki sõiduradasid kasutades ning alles seal reastutakse ümber ühele sõidurajale.
Seda tehakse nii, et üks sõiduk läheb ühest reast ning siis sõidab teine teisest reast nagu tõmbaks vaheliti tõmbluku hambaid. Selline käitumine tagab, et kõik sõidurajad liiguvad edasi küll tavaliselt liikumiskiirusest aeglasemalt, aga enam-vähem ühtlase kiirusega.
Tõmbluku meetodi suurim kasu seisneb lisaks ühtlasemale liikumiskiirusele selles, et pudelikaela taha kogunevate sõidukite rivi ei ole nii pikk.
Kui sajad sõidukid seisavad üksteise järel ühel real, ulatub rivi kilomeetritesse. Kahel rajal paigutub sama arv sõidukeid kaks korda lühemale distantsile.
See omakorda tagab näiteks selle, et enne pudelikaela asuvad ristmikud, mahasõidud ja muud liiklussõlmedel on rohkem shansse toimivaks jääda.
Ka Järvevana teel ulatub tipptunni ajal sõidukite järjekord tihtipeale Tartu maantee ristmikuni ning need, kes soovivad varem Järvevana teelt väljuda näiteks Filtri tee suunas, peavad selles peamiselt seisvas autoderivis ummistama, samal ajal on mööda vasakut sõidurada võimalik liikuda praktiliselt peatumata kuni radade suubumiskohani.
Veel üks oluline kaasnev mõju tõmbluku meetodi puhul on see, et väheneb läbi sõidukite rivi võimenduv pidurdamine.
Tavaliselt, kui pika sõidukiterivi eesotsas toimub pidurdamine või aeglustamine, siis see võimenduvad läbi selle rivi. See on ka peamine põhjus, miks sünnivad liiklusummikud näiteks Saksamaa kiirteedel.
Kui keegi eespool pidurdab, kulub igal järgmisel juhil teatud aeg toimuvale reageerimiseks ning selle võrra peavad taga pool liiklejad üha tugevamalt pidurdama.
Kui selline pidurdamiste ahel väga pikk on, siis tekibki olukord, kus mitme kilomeetri pikkune rivi autosid seisab minuteid, kuigi eespool otseselt mingit takistust ei olegi – toimus lihtsalt aeglustamine, mis läbi rivi võimendus kuni selleni, et tagumised peavad seisma jääma.
PÕHILISED VEAD JÄRVEVANA TEEL LIIGELDES
Liiklussujuvuse vaatenurgast on kõige hullem, mida Järvevana teel teha saab, sõita mööda tipptunni Järvevana teed vasakul sõidurajal ja siis kusagil ummikus ootava rivi keskel hakata ennast paremasse sõiduritta vahele pressima.
Üllatavalt palju on neid liiklejaid, kes sõidavad vabal vasakul rajal üsna pikalt kuid reastuvad ümber paremale aegsasti, kaugel enne õiget suubumistkohta.
Sisuliselt teevadki nad tõmblukku, aga kuna seda tehakse täiesti vales kohas ehk liiga vara, siis süsteem ei toimi.
Raske on öelda, kas vasakul ummikust kuhugi maani möödujatel hakkab piinlik või midagi muud, aga niimoodi paremale vahele pressimine ainult pikendab tagapool ootajate ooteaega, sest sisuliselt tekitab see olukorra, kus vasakult rajalt ühineb ummikus ootajate riviga rohkem autosid kui tõmblukuga üle ühe liitumisel.
Samuti muudavad ummikut pikemaks need, kes lahkuvad Järvevana teelt Filtri tee suunas, kuid Filtri teele või Viadukti teele minemise asemel naasevad natuke kaugemal jälle Järvevana teele.
Omaette seltskonna moodustavad need ülbikutest juhid, kes kasutavad ummikukohast möödumiseks enne Veerenni ristmikku kulgevat bussirada või sõidavad vasakus reas õigest suubumiskohast mööda ja trügivad vahele alles seal, kus Järvevana tee autodevool ühineb Petereburi teelt tuleva autodevooluga. Selliste liiklejate puhul võib ainult arutada, et mis nende peades toimub. Õnneks on nad vähemuses.
JÄRVEVANA TEE KUI KÕIGI UMMIKUTE EMA
Lugejate tagasisidest väga suur osa väljendabki ennekõike hämmingut, et miks üldse selline liiklussõlm planeeriti.
Selles osas on meil täna vähe ära teha, kuid see ei tähenda, et olukord lootusetu oleks – tulebki õppida sealt, kus ummikud on igapäevane väljakutse, millega tuleb lihtsalt võimalikult hästi hakkama saada.
Igapäevane tipptunnil avanev vaatepilt Järvevana teel on selline, et parempoolsel sõidurajal seisab pikk saba autosid, kes hoiavad kramplikult eessõitja sabas kinni ning liiguvad autopikkuse kaupa aeglaselt edasi. On näha, et nad vihkavad kõiki neid, kes vasakut rada pidi mööda sõidavad.
Kuid vasaku sõiduraja kasutajad ei tee tegelikult mitte midagi valesti, selle raja kasutamine on täiesti mõistlik ja ka vajalik, et liiklus sujuvam oleks.
Järvevana teel suubuvad lõpuks kokku neli sõidurada ning kaugemal eespool paneb rongiliiklus aegajalt kogu teetäie autosid seisma – see on ideaalne retsept ummikute tekkimiseks.
Samuti on Tammsaare tee pikenduse läbilaskevõime Tammsaare teel asuvate fooride tõttu tugevalt piiratud. Kogu selle kompoti tulemus ongi palju kulutatud aega ja närvirakke, liiklusraev ning üldine segadus.
Tõsi on see, et kaugemal eespool olev üks sõidurada laseb läbi ikkagi sama suure hulga sõidukeid kuid nagu eespool öeldud, tagaks tõmbluku meetod selle, et mõlemad sõidurajad saavad liikuda küll aeglaselt, aga ühtlasemalt. Järjekorras teed ummistavate autode saba ei ulatuks sel juhul nii kaugele.
Võibki öelda, et tõmbluku meetodi peamine kasu seisneb selles, et kõik liiguvad ühtlaselt, mitte nii, et üks rivi seisab ja teised saavad liiklussõlme peaaegu peatumata läbida (nagu praegu).
SEADUS TÕMBLUKKU EI REGULEERI
Täna kehtiv Liiklusseadus tõmbluku meetodit ei reguleeri ega seleta, sest senini on Eesti liikluspildis praktiline vajadus sellise vahendi järele puudunud.
Meilgi järjest kasvav liiklustihedus tekitab paratamatult küsimuse, kas senine liikluskultuur ja liikluses kehtivad tavad ning kombed ongi enam piisavad suurenenud liikluskoormusega toime tulemiseks?
Praegu toimivad asjad Eesti liikluses pigem vastupidi – reastumisel peavad vasakul sõidurajal liiklejad andma teed endast paremal liikuvale sõidukile (nn parema käe reegel) ning parempoolsel sõidurajal liikujatel puudub kohustus vasakult nende ette reastuda soovijatele teed anda.
Kuid nagu Maanteeameti eksamineerija Riho Tänak meile seletas, on siin koht kus liiklejad peaksid oma ego alla suruma, hoidma normaalset pikivahet, kasutama vabasid sõiduradasid kogu pikkuses ning “pudelikaeltes” laskma autodel reastuda üle ühe. Nii saaks liikluse sujuvamaks.
Keskmine Eesti autojuht, eriti kui tal puudub välismaal liiklemise kogemus, on pigem põikpäine ja ajab taga oma sõidueesõigust.
Kuid oluline on meeles pidada, et liiklus ei toimi üksnes liiklusseadusesse kirja pandud reeglite järgi, igasuguse liikluskultuuri lahutamatuks osaks on ka liiklusviisakus, üksteisega arvestamine ning teineteisemõistmine.
TÕMBLUKU MEETODI MUUD KASUD
Tõmbluku meetod ei ole leevendav lahendus mitte ainult Järvevana teel sõiduradade suubumiskohas liigeldes vaid ka igal pool mujal ummikuolukordades.
Eesti liikluskultuuris on viimasel ajal küll toimunud märgatav arenguhüpe ja üha rohkem juhte mõistab, et liiklus saab toimida ainult siis, kui liigeldes tehakse koostööd.
Parandamisruumi veel on, sest endiselt näeb liiga palju olukordi, kus peateel liiklejad sõidavad ummikuolukorras nagu silmaklappidega, märkamata näiteks kõrvalteelt peateele pöörata soovijaid.
Kellelgi ei tohiks tükki küljest ära võtta see, kui ummikus edasi venides jätad korraks kõrvale oma ego ning loovutad sõidueesõiguse sellele, kes soovib kõrvalteelt või hoovist samas suunas liikuma hakata.
Kaanepilt: Forte
