Rännumees Väino Laisaar asutab end taas teele. Reisikaaslaseks kohandatud Peugeot Traveller, kõige tähtsamaks häštägiks #travellerring. Seekord on sihiks teha autoga ring peale Euroopale. Kui ruttu ring peale saab, näitab aeg. Seiklus algab augusti lõpus.
Väino Laisaar, sõpradele lihtsalt Väints, on “vigastusega” mees. Või kuidas teisiti diagnoosida täies elujõus inimest, kes, selle asemel, et võtta pangalaenu ja ehitada soliidsesse elurajooni papist maja, muudkui mööda maailma ringi kappab?
Kodumaale tuleb rändur siis, kui on aeg kaameraga üles võetud materjal montaažilaual järjekordseks audiovisuaaltooteks kokku voltida. Kui hästi läheb, kohtab Väintsi mõnel seltskondlikul üritusel, ja siiski uitab ta pilk kusagil kaugel. Rahutu hing, seiklusjanune, reisivigastusega.
No, ühesõnaga. Tuul pöördub, sügis läheneb, ja Väints läheb jälle. Seekord Peugeot Travelleriga ümber Euroopa ringi tegema. Tema edenemisel saab pilku peal hoida kui sisestada dr. Guugli otsireale #travellerring.
Tegime rännumehega enne minekut pisut juttu, ja saime muuhulgas teada, et reisile saab end mõni õnnelik kaasa munsterdada ka. Aga seal on rida “agasid”. Olge hoiatatud, siit tuleb seiklus.
Mis ora sind küll torgib, et pead pidevalt rändama? Miks sa kodus ei taha olla? Kas see on miski tõsisem vigastus või pole sul voodit, kus magada?
Mul on voodi, ausalt. Aga maailmas on miljoneid voodeid, kus ma veel maganud pole. Koduses äius saan niigi palju magada. Mulle meeldib käia – huvitav on.
Ja kui ise ei käi, siis käib keegi teine. Ja kui ma kunagi vana olen, siis on ju hea, kui on veel üks lugu rääkida. Narr ka, kui lapselapsed kunagi küsivad, et “vanaisa, mis sa siis elu jooksul head teinud ja näinud oled?”, ja ainus mida vastata saad on – “tead, tööd tegin…”
Usun, et siis oleks elatud elule veidi kahju tagasi vaadata. Suts nagu raiskamine, või nii. Ma elan seda elu pragu siin ja proovin seda teha nii huvitavalt, kui vähegi saab.
Mulle meelib liikumises olla. Ega ma siingi väga paigal püsi – laagerdan metsas, sõidan mööda ilusaid Eestimaa teid ja kohti ning õpin uusi asju. Midagi nagu põleb sees ja ajab teele.
Kuhu sa nüüd jälle lähed? Kauaks? Miks?
“Miks” on väga raske küsimus. Õigemini… küsimus ise on lihtne, aga loogilist vastust on raske leida. Lähen ja sõidan ümber Euroopa. Bussil on träkker peal ning reisi lõpuks peaks olema uhke Euroopa kontuur kaardile joonistatud.
Panen siit Soome idapiiri mööda üles leekima, siis Norrat mööda alla, Malmö juurest üle sildade Taani jne. Siis Briti saared, ülejäänud Euroopa mandriosa oma Prantsusmaa, Hispaania, Portugali, Itaalia ja Balkanimaadega. Kreeka tiir ning hetkel mängin peas mõttega, et Türgist võiks ka läbi keerata. Euroopa-Aasia piir jookseb ju sealtsamast läbi Istanbuli.
Ikka mööda äärt, et kontuur korralik saaks. Ukrainast võtan pool ning Valgevene ja Venemaa jätan üldse välja. Euroopa geograafiline piir jookseb Venemaal küll mööda Uuraleid, aga sinna läheb põhimõtteliselt kaks edasi-tagasi teed. Seega – las nad olla.
Täpsustuseks ütlen veel, et ei kavatse sõita mööda kõige äärmisemaid kruusa- ja mullateid. Vaatan sellised enam-vähem mõnusad teed, mis mind ikka edasi ka viivad. Muidu võiks seda tiiru kaks aastat sõita.
Praegu aga usun, et saan selle tiiru veidi alla kahe kuu sõidetud. Uhamist on kõvasti. Kokku peaks tulema veidi üle 20 000 kilomeetri.
Ja nüüd see “miks”, onju? Ehh… noh, seda lihtsalt saab sõita. Umbes samasugune vabandus, nagu mägironijatel, ainult ei palju-palju lihtsam. Ning minu andmetel pole seda ringi keegi varem sõitnud. Ja miks mitte selline tore asi enda nimele kirjutada.
Mõni aasta tagasi sõitsime sõbraga Peugeot’le Nordkapp-Tarifa marsruudil väikseima kütusekulu rekordi 3,6 l/100km.
Teine servast-serva ots, mida siin mandril sõita saab, on Lissabonist Vladivostokki, aga seda 14 000 km ma ökosõitu esimese hooga teha ei tahaks. Seega ei jäänudki muud üle, kui üks ilus ring teha. Ja noh, mulle meeldib hullupööra sõita.
Mis autoga Euroopale ringi peale sõitma lähed? Kui palju ja kuidas seda ümber kohandama peab? Ikkagi kaks kuud kongielu…
Autoks on Peugeot Traveller väikebuss, mis on ideaalne ka juba oma nime poolest. Teiseks tunnen, et vana hea hipi-hõng on originaalbusside olemusest ajapikku kaduma läinud ning tõstab hetkel pead hoopiski Travelleris.
Mulle sobib see suurepäraselt, sest pikal sõidul on ökonoomsus ja chill olek teema ning Peugeot suudab seda vabalt pakkuda.
Kuna tegemist on inimeste vedamise bussiga, koos kõikide istmete ja akendega, siis kleebin tagumised aknad kinni, et turvalisem oleks ning hommikupäike otse voodisse ei paistaks.
Kaks tagumist istmerida jätan koju ning nende asemele panen voodi, väikese kööginurga koos kahe pliidi ja kõikide söögiasjade ning pakitoitudega.
Siis võtan fastrabbit.ee-st võimsa alajaama, mis võimaldab mul auto mootori töötsülikst hoolimata autonoomselt pilte töödelda, videopäevikut monteerida ning asju laadida.
Ja ega väga palju muud teha polegi… võtan veel suure mälupulgaga muusikat ja kuuldemänge kaasa, eraldiseisva navigatsiooniseadme, träkkeri, ukulele ning longboardi. Ahjaa, suupilli ka. Sõber kinkis sünnipäevaks, klausliga, et olgu mõni lugu selgeks õpitud. Eks näis.
Miks sa üksi lähed, kas sa ei karda hulluks minna või et tuleb keegi ja virutab auto ära?
Üksi minekuga on selline lugu – mul on bussis üks meeter-neljakümnene voodi. Kui keegi kaasa tuleb, peab ta suutma seal koos minuga magada. Ja ka mina pean suutma seal koos temaga magada.
Siis peab ta olema niipalju tore inimene, kellega oleks sellel sõidul huvitav, sest klassikalisi vaatamisväärsusi jääb teele vähe ning needki kihutavad enamuses autoaknast mööda.
Trajektoorist väga kaugele sõita ei taha. Eesmärk on ikkagi ilus ring kaardile saada ning kõrvalpõike haagid rikuksid selle ära.
Seega pole kaasreisijal muud teha, kui aknast välja vaadata, loodust nautida ning hardcore bussielu elada. Sõit-sõit-sõit. Võimalus muidugi on, et keegi lendab kuhugi teele ette ning sõidab minuga nädala või paar koos, misjärel taas teelejäävast lennujaamast koju tagasi lendab.
Aga eks me pea enne üksteisele ikka sügavalt silma vaatama. Ehkupeale võõraste inimestega reisimine pole minu teema.
Auto vargust ma väga ei karda. Eks nad peavad selle siis koos minuga varastama. Mul on kaasas gaasid, väike vemmal, millega sortse laiali ajada ning kasutusel on ka mõningad ettevaatusabinõud.
Hulluks ei plaani ka minna. Tõsi, väga pikalt endasse vaadates, tõmbab tüli ikka üles, aga proovin oma deemonitega kuidagi hakkama saada. Vahel on meil päris lõbus.
Millised on suurimad väljakutsed sel reisil?
Üks suurtest väljakutsetest võib olla sobilike ööbimiskohtade leidmine. Minu uus Garmin Camper navi on küll kuhjas kämpasid täis, aga need ei puugi alati minu füüsilise keha suutlikusega sünkrooni sattuda.
Teine teema on õigete teede valik – näiteks Norraga olen puhta hädas. Kui hulluks sakitamiseks läheb, kulub seal juba 7000 km ära jne. Rääkimata fjordideüleste praamipiletite kogusest ja hinnast. See võib eelarvele ka kõva puraka panna.
Ja ega ka sõit õigepoolse rooliga valepidi-liiklusega Briti saartel mingi meelakkumine pole. Muu peaks lihne olema – kui väsin ära, puhkan ja magan. Kui ei väsi, uhan.
Kes toetavad?
Jälle hea küsimus. Nagu selliste sõitudega ikka, on paljud asjad lahtised kuni viimaste minutiteni. Aga kindlasti saab tänusõnad öelda Peugeot’le, kes mind oma bussiga üldse sellisele sõidule laseb.
Accelerista.com toimetab kogu oma võimsuses publitsistikaga, Matkasuvilad on nõu ja temaatilise matkavarustusega abiks, Inbank on abiga pundis, Garmin Camper naviga toetab juba vana hea sõber Jakari Marine ning toidupoolise võtan eestlaste Tactical Foodist.
Mitte, et ma kogu aeg pakitoidu peal elaks, aga vahel on hea kusagil kämpas või sadamas aeg maha võtta ning ennast meeldiva maitseelamusega kostitada. Siit Soome aitab Viking Line. Edasi vaatan juba ise.
Kui tihti Sinust kuulma hakkame?
Proovin nii, et korra-kaks nädalas annan oma tegemistest Accelerista kaudu teada. Enamasti videoblogi ja fotode kaudu. Kindlasti kirjutan vahel pikemalt ka, kui mõtted paberile tahavad saada.
Pilte peaks sellelt sõidult usinasti tulema. Vaated on ju ranniku ääres enamasti võimsad. Samuti tekib enne teele minemist peugeot.ee lehe kõrvale üks väike lisaleht, kus on võimalik mu asukohta ning liikumist jälgida.
Mul on endal väike plaan ka temaatilne FB-leht teha, kuhu kogu vajalik infi kokku jookseb. Sealt hea vaadata ning kätt pulsil hoida. Samuti saab seda kaudu edukalt suhelda. Aga sellest kõigest juba järgmises postituses.
Pildid: Karola Koopuu. Küsis: Ylle Tampere
