Auto on muutumas sama tähtsusetuks tarbeesemeks nagu tool või arvuti. IBM poolt läbi viidud uuring “Auto 2025” näitab, et autosid kasutada tahetakse ka edaspidi, aga mitte neid tingimata omada. Ligi pool autokasutajatest kinnitas, et eelistavad alternatiivseid sõiduki kasutamise vorme: sõidujagamist, päevarenti ja reisiteenust.
Mõni aeg tagasi viis IBM autoostjate hulgas läbi uuringu, milles osalenud väljendasid oma huvi autode senisest erineva kasutamise suhtes, eriti pöörati tähelepanu isesõitvatele sõidukitele ning võimalusele, kujundada uued autod oma näo järgi.
Siiski ei soovi küsitletud neid autosid tingimata traditsioonilisel viisil omada. Uuringutulemused annavad autotootjatele põhjust uute sõidukite kavandamisel kasutada senisest enam erinevaid andmeanalüüsivõimalusi.
Uuringus “Auto 2025” küsitles IBM enam kui 16 000 autoostjat üle maailma. Eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas kavatsetakse kasutada sõidukeid järgmise kümne aasta jooksul.
IBM Institute for Business Value raportist “A New Relationship – People and Cars” selgub, et tarbijatel on suur huvi robotautode ja niisuguste sõidukite vastu, mis lisaks ise sõitmisele oleksid õppimisvõimelised, suhtleksid omavahel ning mida saaks parandada ilma inimese abita.
Teisisõnu, vajadus on autonoomsete sõidukite järele, mis suudavad mõista juhi käitumist ja kohanduda nii juhi tegevuse, liiklussituatsioonide kui ka ümbritseva keskkonnaga.
Uuringust tuli välja, et tarbijaile pakuvad huvi autonoomsete sõidukite kõikvõimalikud omadused, kuid eriti märgiti ära nende enesediagnostikavõimet ja ennetuskäitumist – seda peab oluliseks lausa 59% vastanutest. Riikide lõikes tõstsid 10 riigi elanikud need omadused kõige tähtsamale kohale, vastanuid oli kokku 16 riigist.
Pidevalt areneva tehnoloogia abil suudavad autotootjad järjest paremini mõista sõidukitel esinevate vigade ja häirete põhjusi ning arendada välja lahendusi pakkuvaid tehnoloogilisi lahendusi ilma, et omanikul oleks vaja autot teenindusse tuuagi.
Tänapäeva sõidukid on muutunud transpordivahendist sensorite ning kompuutritega varustatud mobiilseks andmekeskuseks, mis koguvad suuri andmemahtusid sõiduki ja seda ümbritseva keskkonna kohta. Edukad autotootjad näevad selles võimalust pakkuda tarbijatele uusi digitaalseid lahendusi ja teenuseid.
MILLEKS OMADA, KUI SAAB MURETUMALT?
Mõneks ajaks jääb isiklik auto kahtlemata peamiseks autoga liiklemise viisiks, sest mugavust hinnatakse endiselt väga kõrgelt. Siiski on märgata sõidukite omandivormis eesootavaid muutusi.
42% küsitletuist oleksid valmis auto kasutamisel kaaluma alternatiivseid võimalusi nagu näiteks lühiajaline rent, 24% aga oleks väga huvitatud ühiskasutusest. 39% oleks valmis kaaluma autojagamist ja 36% küsitletuist kasutaks sõidujagamise võimalust.
Autojagamine, sõidujagamine ja inimeselt inimesele autorent pakuvad mugavust sõita autoga siis kui vaja, ilma seda ise omamata, kuid loovad autoomanikele ka võimalusi oma jõude seisva auto abil tulu teenida.
On ilmne, et autotootjad ja – müüjad peavad lähiajal looma uusi auto omamise lahendusi, mis vastaksid tarbijate muutuvatele ootustele. Autotootjatel tuleb võtta kasutusse tarkvara, mis võimaldaks autojagamist automatiseerida, automüüjad peavad välja töötama paindlikumaid laenu – ja liisingutooteid.
Kuigi 67% küsitletutest üle maailma pidasid siiski vajalikuks sõiduki ostmist tuttavast müügiesindusest, võimaldavad originaalvaruosade tootjad ja interneti müügikeskkonnad teha nutikamaid ostuotsuseid.
46% autoostjatest ütlesid, et nad oleksid vägagi huvitatud veebipõhistest ostuvõimalustest originaalvaruosade tootjate juures ja 38% ostaksid sõiduki veebi kaudu maakleri käest, kui neile sellist võimalust pakutaks.
Selleks, et jääda usaldusväärseimaks ostukohaks, soovitab uuring autotootjatel viia ostukogemus täiesti uuele tasemele, kasutades analüütikat ja sotsiaalmeedia analüüse selleks, et luua personaalsemat suhtlust potentsiaalsete klientidega.
TAHAKS ERILIST SÕIDUKIT, MIDA SAAB OMA SOOVIDE JÄRGI KUJUNDADA
Paradoksaalsel kombel tahaksid inimesed autot lihtsalt kasutada, aga samal ajal luua selle oma näo järgi. Tulevikus peavad sõidukid vastama järjest rohkem inimeste nõudmistele: olema kordumatu disainiga, võimaldama mugavat sõitu, ja näiteks linnaliikluses olema võimelised juhi sekkumiseta liikuma.
Tarbijauuringu raportis järeldatakse, et autotööstust ootab ees väga eriline suhe tootja ja klientide vahel. Mõlemad osapooled on ka väljendanud oma suurt huvi uute toodete ja teenuste loomisel, soovides koostööd teha ideetasandist alates.
Küsitlusele vastajad väljendasid suurt huvi osaleda veebipõhistes ideekogumiskampaaniates ja disainivõistlustel. Võimalus aidata luua uusi sõidukeid on ahvatlev, ligikaudu 37% vastanutest oleks valmis andma ligipääsu oma autosõidu- ja mobiilsusandmetele, et aidata uusi sõidukeid luua.
Varuosatootjad saavad aga autodesse paigaldatavate sensorite ja nende poolt kogutud andmete analüüsi abil paremini mõista tarbijate automuresid, anda soovitusi ja pakkuda abi ilma, et juht peaks autoga teenindusse minema.
Tarbijaid innustab tulevikusõidukite kujundamisel ja isikupärasema sõiduelamuse saavutamisel osalema lihtsus, millega uusi ideid genereerida ja neid interneti kaudu jagada – see on nagu nende digitaalse elu edasiarendus.
Autotööstusele on erinevate tarbijarühmade huvide analüüs väga heaks võimaluseks, et pakkuda sobivaid lahendusi nende jaoks eelistatuimal viisil.
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]IBM uuring kinnitab seda, mida tootjad ja müüjad turul ammu märganud on: inimesed vaatavad autot kui tarbeeset ning nn. rahvaautot ostetakse nagu leiba – võidab see, kellel on soodsam hind või parem hinna-varustuse suhe. Erikujulisi autosid ostetakse järjest enam emotsiooni ajel.
Autode ühiskasutus ja autojagamise teenus ning takso eelistamine isikliku sõiduki asemel tundub loogiline: parimagi tahtmise juures ei kasuta tavainimene oma autot rohkem kui 4-5 tundi päevas.
Seega seisab Plekk-Liisu jõude enamuse ajast ja tiksutab “tühikäigul” kulu. Paari aasta vanuse auto seisutund maksab arvutuste kohaselt 3-4 eurot. Autot jagades on võimalik vähemalt osa kulust tagasi teenida.
Eestis on välja töötatud rida uudseid autode ühiskasutuslahendusi, näiteks on võimalik ettevõttel oma autod lülitada GPS-põhisesse kasutusgraafikusse ja hoida need pidevalt sõidus.
Autojagamist korraldatakse edukalt kogukondlikult, päeva- ja tunnipõhine autorent on olemas nii Tallinnas kui Tartus. Taksot on võimalik suhteliselt lihtsa vaevaga tellida. Seega, tõesti, milleks omada, kui saab ka muretumalt?
Kogu eelnev “vau, nii lahe!” jutt ei päde linnadest kaugemal. Auklik ühistranspordivõrgustik ei muuda Eestis maal elades niipea auto positsiooni pere esimese ja tihti ainsa sõiduvahendina. Linnas ja suburbias võib igasugu hullustega lahedalt katsetada, enamasti tasuvad need end kuhjaga ära. Keskkond, olgu siis loodus- või liiklus-, tänab jagajat.
