Reede, 24. mai 2024
Accelerista kaasautor Ilona Toots on autorooli keeranud vaid üheksa kuud. Algaja autojuhi tähelepanekud liiklusest on ehk abiks kogenumatelegi autojuhtidele, et uuesti silmad lahti teha ja märgata ümbritsevat iseenese vaatenurgast ja kaasliiklejate seisukohast.

Mõnigi on öelnud, et Eesti liikluskultuur on lühikese ajaga alla käinud, autojuhid on muutunud hoolimatuks üksteise suhtes, eeskirjad lastakse tuimalt üle. Paljuski on põhjuseks linnade, eriti Tallinna jätkuv autostumine.

Kunagised planeerijad ei osanud uneski näha, et saabub aeg, kus auto on pea igal linlasel ja seda kasutatakse isegi paarikilomeetriste vahemaade läbimiseks. Tallinnas saab edukalt liikuda ühistranspordi ja ka jalgrattaga ent just esimene on omas hektilisuses ja arhailistes ühendustes aeganõudev. Nõnda ei jää parimatelgi meie seast üle muud, kui ise rooli istuda.

MIKS MINNA OTSE KUI SAAB RINGIGA

Ehkki ma olen juba 40+, siis load tegin ära alles nüüd, sest varem ei pidanud seda tõeliselt vajalikuks: linn on väike, transpordisüsteem enam-vähem ning jalgsi värskes õhus liikumine ka kasulik.

Eufooria isiklike juhilubade üle oli täielik, eriti mul, sest tegin kõik eksamid esimese korraga! Aga siis saabus reaalsus. Leidsin end üksi liiklusest, eesmärgiga kuidagigi sõita punktist A punkti B. Mul on olnud algaja õnn – olen suuremate viperusteta toime tulnud.

Ilmselt nagu enamus (algajaid ja kogenud) autojuhte, mõtlesin esialgu oma sõidutee läbi: siin lähen vasakule, seal kasutan peateed, seda kohta pigem väldin.

Enam ma seda ei tee, aga mõni koht liikluses on ikka selline, kuhu ma ei trügi, sest see on jaburalt üles ehitatud või kaasneb sellega suur ajakadu (nagu näiteks Viru ring või Piritalt Lasnamäele tõus). Ma pigem lähen ringiga.

TASUTA ENERGIALAKS VIIMSIST

Kõik värsked või masohhismikalduvustega juhid on teretulnud tasuta energialaksu kogema Viimsis. Siinne kant on kui 90%-kontsentraat liikluskultuuri(tuse)st, mis nõrgema soolikaga roolijal jalad nõrgaks teeb ja silmist vee välja pigistab.

Viimsi ajab üle nooblite autodega liikuvatest ülihõivatud inimestest, kel pole mahti raisata aega selliste lolluste peale nagu suunatulede näitamine, kiiruspiirangutest kinni pidamine või eelisõigusega liikleja läbi laskmine.

Time is money! Aga kes teab, võib-olla tal on tõesti just praegu vagunitäis gorbuušamarja kolme minuti jooksul riknemas, ja mina olen lihtsalt üks jalus kakerdav pime ja mõistmatu inimeseloom?

KIIRUSEPIIRANG ON… AINULT MULLE?!

Kui ma juhiloa sain, siis sõitsin just nii nagu õpetati: kiirusepiirang on 50 km/h, liigu 50-ga. Siis soovitas abikaasa Aleksei ikkagi hoida liiklusvooga sama tempot ja mu kiirus tõusis 60-le.

Ent mitte edasi, sest kui ei ole just elu ja surma küsimus, siis ei näe ma linnas vajadust khutamiseks. Juba kuuskümmendki on reeglite eiramine, aga ühtses liiklusvoos liikumine kahtlemata aitab kaasa liikluse sujuvusele. Ehkki ma ei mõista, miks seda ei võiks teha eeskirjade kohaselt…?

Ja isegi 60 km/h liikudes kihutatakse minust ikkagi nagu jahukotist mööda. No, jumala pärast, niikuinii järgmise valgusfoori juures kohtume! Eriti kummalised on need juhid, kes valivad möödasõiduks raudteeülesõidu või ootavad kuni ma jalgratturi kõrvale jõuan. Mida kuradit?

ÄGEDAM ILUVIDIN AUTO KÜLJES? SUUNATULED!

Suunatuled on ühed iluvidinad, mis suudavad mind tänaseni üllatada. Nii tore on ju, kui seisad ristmikul, et lasta läbi vasakult hooga lähenev auto, mis siis – oh üllatust! – sõnatult pöörab enne sinu juurde jõudmist ära.

Suunatuled hõlbustavad liiklemist tegelikult päris palju, ja kõik võiks olla kordades sujuvam, kui viitsitaks neid kasutada. Ma olen võib-olla naiivne, aga kasutan ise suunatulesid sihipäraselt, lootuses, et mu eeskuju kedagi nakatab…

KES JÕUAB ENNE PUNASE ETTE SEISMA?

Mäng „Kes jõuab enne punase valgusfoori ette seisma?“ on meie liikluses igapäevane. Mulle õpetati autokoolis, et liikluses tuleb sõita ennetavalt: kui kaugel paistab punane tuli, siis ma võtan viienda käigu maha ning veeren rahulikult teise-kolmandaga.

Tihti juhtubki, et selleks ajaks on valgusfoor taas rohelise ette andnud ning ma võin ühtlase tempoga edasi liikuda.

Siinkohal lülituvad mängu punase valgusfoori fännid, kes autode vahel laveerides peavad esimesena foori ette jõudma. Tegelikult segab see nii minul kui ka teistel ühtset hoogu hoida. Täiesti jabur tõmblemine!

PEPUNUUSKIJA – KAS VAEGNÄGIJA?

Ma ausõna ei mõista, miks on ühel täiearulisel mehel või naisel vaja sõita peaaegu tühjal tänaval oma autoga teisele autole nii lähedal, et eesliikuja hännaalust nuuskima ulatub? On kiusatus natuke pidurit pressida, et pepunuuskija lolli kombe küljest ehmataks.

Ma arvasin algul, et nii käitutakse vaid nendega, kel roheline leht ahtri peal laperdab, aga ei – ka Alekseile, kes on enam-vähem eluaegne ja teps mitte aeglane autojuht, tehakse nii.

Võib-olla on tegemist vaegnägijatega? Kui turvalisest vahemaast ei hoolita, siis oma neljarattalisest musirullikesest ikka võiks ju? Ükski asi ei ole nii pakiline, et kaks seljas sõidetud sekundit seda päästaks.

ROOLIMOBIILIK, KASVA SUUREKS!

Jah, ma olen ka mõne korra kõne vastu võtnud, kui asi pakiline on. Ning pikas valgusfoorisabas olen ka Facebooki kiiganud. Aga üldjoontes see ei ole tore ega hädavajalik roolis muude asjasega tegeleda. Linnas ei ole nii pikki vahemaid, et üks kõne ei kannata oodata.

Kõik on arusaadav – inimestel on vaja ajada tööasju, helistada naisele sünnitusmajja või korjata tatine jõnglane lasteaiast peale, kuid palun hoolige teistest ja enesest, sest väike vääratus ning teie ajavõit on hoopis kohtumine avariibrigaadiga või surmakutsariga.

EAKAD JUHID ON EAKAD…

Jah, mul on hästi, ma pole eriti pöörastesse liiklusolukordadesse sattunud. Ent mõnel korral on juhtunud, et keegi on ette keeranud või teinud muu ootamatu manöövri.

Tahtmata siinkohal kõlada diskrimineerivalt või üldistavalt (ühe põhjal üldistus on ülekohtune) on kõik need juhtumid seotud eakate juhtidega.

Need korrad, kui keegi on täiesti ootamatult ette keeranud või võrratult ebaratsionaalselt käitunud, on tegu olnud silmnähtavalt pensionieas inimestega. Nad lihtsalt ei näe, ei kuule, ei saa aru.

Nad ei suuda reageerida õigeaegselt. Ehk on nad hoopis kinni selles maailmas kus autosid oli 10 korda vähem, pealegi on neil load taskus juba alates 1973-st? Ehk oleks aeg ümber vahetada ühisliikumise võludele?

AUTO MUUDAB ÜKSKÕIKSEKS

Endise jalakäijana ma tajun nüüd, kui suure kindlustunne annab auto, see metallkast mu ümber ning kui habras on tegelikult kahel jalal kõndiv inimene.

Eriti praeguste pimedate ja vihmaste ilmadega, kui mitte midagi ei näe, kui jalamees on mustade riietega ja helkurita. Auto muudab ka ükskõikseks: „No sorry, et ma sind üle tee ei lasknud, mul oli just nii hea hoog sees!“

Ning veel olen ma märganud juhte, kes käituvad nii nagu ei teaks nad, et on olemas reeglid liikluses – no näiteks parema käe reegel. Võrdne ristmik. Ülekäigurada. “Ostetud load” oli 20 aastat tagasi üsna sage nähe roolis. Ja kõik ei olegi ühtviisi andekad tabama liikluse tervikut. Ehk peaks kehtestama kordusõppused nagu kaitseväes?

POLITSEI MÕJUALA

Miks sõidavad kõik viksilt ja viisakalt 30-ga koolimaja eest läbi ainult siis, kui politsei nurga taga seisab? Ilmselt hindavad autojuhid lapsi muul ajal väga ratsionaalselt ning rahumeelselt käituvateks tegelasteks, kelle läheduses võib pedaali põhja suruda. Aga võib-olla õpib just siin teie laps, või sõbra, tuttava laps?

Üldiselt pole ma liigeldes politseid peaaegu üldse trehvanud, vaid mõnes standardkohas seisavad nad ja mõõdavad kiirust.

Kuna ma kiirust ei ületa, siis mingit hirmutunnet politsei ees mul ka pole, mis on ju hea! Kuid minu meelest võiks politseinikud olla veidi fantaasiarikkamad ja tekitada linnas rohkem kohti, kus ralliässasid püüda või liiklushullust leevendada.

VIISAKUS ON VINGE!

Oh, kuidas mulle meeldivad viisakad juhid! Need, kes jätavad seisma jäädes sebra vabaks või aeglustuvad juba varakult, et jalakäija ei peaks kõhklema. Need, kes tõttavad teepervel peatunud hädalisele appi (olgu selleks inimene või loom).

Need, kes isegi tihedas liiklusvoos lasevad eelmisest nädalast vasakpööret ootaval juhil läbi lipsata. Need, kes teavad, mis on “tõmblukk” ja oskavad seda sujuvalt sõita.

Minu eriline maiuspala on aga bussijuhid, kes vilgutavad tänutäheks ohutulesid, kui lased neil peatusest välja sõita. Nunnu ju! Turvalist liiklemist kõigile!

Värskenda oma teadmisi portaali liikluskasvatus.ee abil

Kaanepilt: Ylle Rajasaar

KOMMENTEERI SIIN