Ilmselgelt superauto ost automaatselt sõidujumalaks ei tee ja kui valemisse lisada ka väike eputamine, on tulemused ettearvatavad ja neid leiab üldiselt otsisõnade “idioodid superautodes” järgi.
Umbes aasta tagasi kirjutasime, et Austraalia kavandab astmelist juhiluba, mis määratleks, kui võimsa autoga juht sõita tohib. Nüüd saab see mõte reaalsuseks.
Eesmärk on loomulikult kasvatada teedel liiklemise ohutust. Initsiatiivi eestvedaja, Lõuna-Austraalia osariigi valitsus teatas, et 2024. aasta 1. detsembriks peavad 270 kohalikku juhti läbima uue, U-kategooria juhiloa saamise protseduurid.
Kuid paraku pole tegu edasijõudnutele mõeldud sõidukoolituse, vaid internetis läbitava testiga, seega arenguruumi on. Test keskendub juhiabidele ja superauto turvalisele käsitsemisele. Piir tõmmatakse massi ja võimsuse suhte järgi – 370 hj 1000 kg kohta kvalifitseerub superautoks.
Kuid sellega ei piirduta – kuigi seda pole väga spetsiifiliselt lahatud, on plaani võetud ka meetmed, mis ei lubaks juhtidel oma auto olulisemaid juhiabisüsteeme välja lülitada. Sinna hulka loetakse esialgu ABS, automaatne hädapidurdus, elektrooniline stabiilsuskontroll ja veojõukontroll.
Ühtlasi kavatsetakse karmistada ka nende juhtide karistusi, kelle otsus tihedalt asustatud alas oma auto sportrežiimi kasutada või abid välja lülitada viib ohvritega õnnetuseni.
Viimasele reeglile on aga erandeid – kui näiteks antud oludes oli ebapraktiline sisse lülitatud lapsehoidjatega sõita. Siit jääb vägisi mulje, et tulemas on palju vaidlusi õnnetuse põhjuse ning abiliste kasutamise praktilisuse osas.
Ootame huviga, kuidas täpselt juhiabisüsteemide sees hoidmist jõustatakse – kas konkreetsete GPS-ipõhiste piirangutega juhtajus või lihtsalt karmi karistusega hirmutamisega. Ka kangema juhiloa tegemine paistab hetkel pigem formaalsus.
Pretsedent on aga loodud – kui superauto ostmisega käiks kaasas kohustus kinni maksta ka korralik edasijõudnute raja-, libedasõidu-, ohuolukordadega toimetuleku jne koolitus, oleks juba asjal jumet.
Plaan piirata lapsehoidjate välja lülitamist on aga küsitava väärtusega – selle tarkvaraline jõustamine oleks liialt invasiivne, liiatigi on eri tootjate automaatsed hädapidurdussüsteemid metsikult varieeruva kvaliteediga, sattudes liigagi lihtsalt segadusse.
Siinkirjutajal on ette tulnud julgelt üle kümne erineva olukorra, kus süsteem näiteks bussitaskus seisva bussi või mõne oksa tõttu maksimaalse pidurduse rakendab. Seevastu nö “päästetud” olukordi on abilistel ette näidata null – seega kasutama sundimine tundub teemakaugete ametnike käsuna.
Samuti vähendaks sõidukoolituse läbimise kohustus vajadust ülereguleerimiseks. Veendume, et juhtidel on oskused. Ja kui nad ikkagi otsustavad lolluseid teha, siis meil kõigil on õlgadel pea, mis lollide otsuste eest vastutust kannab. Äkki… jätkaks selles võtmes?
