Värsked uuringud näitavad, et jalgrattasõit on autosõidust koguni kuus korda odavam ning iga rattasõitu investeeritud euro toob linnatingimustes kaheksa eurot majandusliku kasuna tagasi. Põhjus lihtne – jalgrattaga liikuv inimene on tervem, tal esineb vähem meeleoluhäireid ja füüsilisi haigusi.
Autoga liikumise kulud on kuus korda suuremad kui jalgrattaga liikumise kulud, näitab Lundi ülikooli värske uurimus. See kehtib nii nende kulude kohta, mida teeb ühiskond kui ka rattasõitja isiklike kulude kohta.
Uuringus vaadeldi jalgrattalinnana tuntud Kopenhaagenit ning seda, mismoodi selles linnas otsustatakse, kas panustada rohkem raha uute jalgrattateede ehitusse.
Kui liita kokku avalikud kulud ning isiklikud väljaminekud, maksab uuringu kohaselt Taanis autoga liiklemine pool eurot kilomeetri kohta.
Jalgrattaga liikumine maksab kokku vaid 8 eurosenti kilomeetri kohta ehk siis on pedaalimine autoga võrreldes kuus korda odavam.
Kui arvestada ainult liikumisega tekitatud ühiskondlikke kulusid ja tulusid, läheb autosõit maksma 0,15 eurot kilomeetri kohta, rattasõit aga toob ühises plaanis kokkuhoidu koguni 0,16 eurot iga liigutud kilomeetri kohta! Ehk siis – autojuhtidele maksab riik peale, ratturite pealt aga hoiab kokku.
Selle arvutusmudeli puhul prooviti võtta arvesse kõik teede ning tänavate ehitusega seotud kulutused, samuti teede kulumise maksumust.
Lisaks on selle mudeliga on määratud hind õhusaastele, kliimamuutusele, liikumise mõju tervisele ja ummikutele, mis linnaliikluses on tavalised.
Sarnaseid arvutusi on varem tehtud ka mujal. Näiteks arvutas Helsingi Linnaplaneerimise Amet 2015. aastal välja, et iga rattasõitu investeeritud euro võib tuua linnale isegi kuni kaheksakordse majanduslikku kasu!
Peamine osa kasust tuleneb inimeste igapäevasest füüsilisest aktiivsusest, millega pikemas perspektiivis säästetakse raha tervishoiule.
Arvutuse aluseks on võetud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt kasutatud HEAT arvutusmeetod, millega arvutatakse jalgratasõidu ja jalgsi liikumise ühiskondlikku ja majanduslikku kasu.
Vancouveris, Kanadas aga arvutati omakorda välja see, kui palju tuleb riiklikust ühiskassast erinevate transpordivahendite toetamiseks raha välja käia: ehitades teid ning muuhulgas investeerides ka teedeehitusega kaasnevate kahjuse – õnnetuste, reostuse jms. likvideerimisse.
Investeering omakorda suhestati liikleja tehtud majandusliku panusega. Lisaks kulutatud rahale loeti investeeringuks ka kasutatud aja kulu.
Vancouveris tehtu arvutustest nähtub, et Kanada ühiskond toetab autojuhti rohkem kui üheksa dollariga iga autojuhi kulutatud ühe dollari kohta.
Samas, jalgrattur saab ühisest katlast toetust vaid 0,08 dollari ja jalakäija 0,01 dollari ulatuses iga liikumiseks kasutatud dollari kohta! Kui võrrelda jalgratturit autojuhiga, siis on kulutatud summade vahe enam kui sajakordne!
Tõsi, selle arvutuskäigu puhul tunnistasid tealased, et mudel põhineb erinevatel, väga raskelt rahaks ümber arvutatavatel kuludel ja tuludel.
Isegi väikesed erinevused hindamisel võivad kasu või kahju mitmekordistada nii, et lõpptulemus kardinaalselt muutub. Küll aga ei muutu see teadmine, et jalgrattasõit on autosõidust kõiki kulusid kokku lüües oluliselt odavam, tervislikum ja keskkonnasäästlikum.
EMOR tegi Eestis sarnase uuringu
2013. aastal viis EMOR maanteeameti tellimusel läbi CATI-buss telefoniküsitluse, mille käigus uuriti 500 igapäevaselt rattaga sõitva inimese rahulolu sõidutingimustega Eesti teedel.
Selgus, et umbes 60% ratturitest on meie teeoludega üldiselt rahul. Seda uuringut, kui palju kasu võiksid ratturid riigi majandusele tuua või kui palju rattureid üldse on, Eestis tehtud ei ole.
Ka on jalgrattateede võrgustiku arendamisse panustamine siiani olnud hektiline, kuigi Eesti on väike riik, ei ole tänaseni lauale pandud ühtegi suuremat strateegiat ühise kergliiklusteede võrgustiku kujundamisest. Tallinna linn korraldab isegi autovaba päeva, aga jalgratturite sõidutingimused pealinnas on jätkuvalt kõikuva kvaliteediga.
Kipub olema nii, et isegi kui soov jalgrattaga sõita on suur; ja sobiv sõiduvahend ning ilmastikukindel riietus olemas, siis on kohti, kus pedaalimine on kas ebamugav või suisa ohtlik ning see kahandab mõistliku inimese optimismi mõnevõrra.
Seda vastust, mismoodi saada sadulasse need, kes siiani jalgrattasõitu kontimurdvaks pidanud, teavad noored eesti insenerid Ampler – elektrirataste firmast.
Elektriratas päästab maailma vähemalt selles osas, mis puudutab jalgrattavaimustuse tekkimist: on keeruline jääda emotsioonituks oludes, kus elektrimootoriga jalgratas pakub nii suurt sõidurõõmu!
Uuringuid lappas ja materjale tõlkis Marika Metsala. Pildid: Eik E. Sikk. Loe ka eesti uuringut.
