Ratturi kiri linnaplaneerijale: 10 lihtsat muutust, et rohkem rattaga sõidaksime

See kiri on lugemiseks kõigile, kelle südameasi on meie ühise avaliku ruumi kujundamine. Eestis on ühe elaniku kohta liiga palju asfalti, liiga palju autosid, liiga palju suuri sõnu rohelisest linnaruumist, ja ametnikke, kelle mõtteviis on kinni kiviajas, on üleliia isegi juhul, kui neid on kasvõi üksainus.

Algatus Eesti Rattarikkaks on aastate jooksul püüdnud oma tegevusega aegunud mõttemalle muuta ning võidelnud linnaruumi inimestele (ja ratastele) tagasi. Eesti Rattarikkaks internetikogukonnas võtavad sõna ja avaldavad arvamust need, kes igapäevase transpordivahendina eelistaksid jalgratast kõigile muudele liikumisviisidele.

Tallinna linnavalitsuse plaan, ehitada Kadrioru mereäärsele piirile Reidi tee (loe: mitmerajaline autotee), on taas kord pannud mõtlema selle üle, kellele need linnad ikkagi ehitatud on? Kas autodele või inimestele?

Internetikogukonnast levima läinud 10 ettepanekut, kuidas linnaruumi muuta ratturiõbralikumaks, väärivad suuremat tähelepanu ja laiemat diskussiooni.

Jah, arutelu tulemusena peaksid ametnikud oma nägemuse, lahendada kõik probleemid autotee ehitamisega, kõrvale panema; ja hakkama mõtlema nagu nende kolleegid Euroopa rattasõbralikes linnades – Kopenhaagenis, Helsingis, Amsterdamis, Stockholmis, jne. Aga selle tulemusena sünnib elamis-ja olemisväärsem ühine ruum.

10 IDEED, KUIDAS LINNARUUM RATTASÕBRALIKUMAKS MUUTA

[dropcap]1 [/dropcap]Linnas on rohkem rattateid, mis ei asu autotee ääres vaid on sellest eraldatud näiteks kõrghaljastusega;

[dropcap]2 [/dropcap]Linnas on olemas rattakiirteed: näiteks raudteega paralleelsed rattateekoridorid, mis on eraldatud aiaga ja kulgevad üle sildade.

Näiteks Tallinnas Balti jaamast Ülemistele kulgev rattakiirtee võimaldaks peatumata läbida vahemaa rattaga 5-7 minutiga. Autoga või ühistranspordiga liigeldes ei ole selline läbimise kiirus saavutatav.

Selliseid rattakiirteid võiks olla iga suurema linna kohta vähemalt 2: põhjast – lõunasse ja idast – läände;

[dropcap]3 [/dropcap]Tänavate äärekivid on kaotatud kogu kergliiklustee laiuses: rattaga teed ületades ei kohtu sa ealeski ühegi äärekiviga vaid asfalt läheb üle asfaldiks väikse tõusu-languse läbi;

[dropcap]4 [/dropcap]Autoteedel tsoneeritakse rattateede ääreala betoonist “lamava politseiniku” -tüüpi piilaritega, nagu seda on tehtud Hollandis – enam ei sõidaks autod rattateede joonitud ala peale. Piilarid on kestvamad – praegune joonmärgistus kulub maha vähem kui aastaga – see lahendus tõstaks oluliselt jalgratturi ja kaasliiklejate turvalisust.

[dropcap]5 [/dropcap]Linnaosade vahel on jalgrattaga liiklemiseks loodud ühendusteed: kergliiklusteid ei projekteerita ühe linnaosa siseselt, vaid leitakse võimalus külgnevate linnaosade vaheliste teede juurde luua jalgrattateed.

See tähendab mõtteviisi muutust: oluline ei ole, kuidas linnaosa pargis rattaga ringiratast tiirutada vaid (näiteks) Põhja-Tallinnast või Kristiinest kesklinna liikuda. Jalgrattaga linnas sõitmine muutuks esimest korda läbimõeldud süsteemiks ja inimestel tekib motivatsioon elada ka mujal, kui kesklinnas.

See eeldab linnaosadevahelist koostööd, aitab aga kaasa positiivse kuvandi tekkimisele eri linnaosadest, mis end muu maailmaga ühendavad;

[dropcap]6 [/dropcap]Varikatusega bussipeatused asetsevad teede ääres nii, et jalgratturid saavad neist mööda. See tähendaks jalgratturitele selge eraldatud möödasõiduala loomist, et jalakäijad, bussiootajad ja pedaalijad üksteist ei segaks;

[dropcap]7 [/dropcap]Kergliiklusteedel jt ääreteedel teostatakse ehitusjärelevalvet, mille käigus kaardistatakse vihmavee kulgemine ja veelompide tekkimine ning vee kuivamine.

Järelevalve toimub kogu tee ulatuses ning kui mõnes kohas vesi ei valgu ära või tekitab n-ö lombialasid, tuleks antud kergliiklustee vastuvõtmine ebakvaliteetse lõigu ulatuses või täielikult peatada;

[dropcap]8 [/dropcap]Kergliiklusteel ei ole ühtegi tänavavalgustusposti, liiklusmärki ega mõnda muud takistavat objekti. Kogu tee on täies ulatuses takistusteta läbitav.

Lahendus oleks autotee-ja kergliiklustee vahelise ala lugemine kahe tee vaheliseks alaks (mida see ju ongi), seda ei peaks asfalteerima vaid selle võiks jätta taimede või mõne muu linnakujundusviisi tarbeks (valgustus, talvel lumehangede lükkamine vms);

[dropcap]9 [/dropcap]Kergliiklusteed projekteeritakse n-ö laineliseks: teravnurkseid alasid ei asfalteerita, neid ei saa eesmärgipäraselt kasutada.

See tähendab, et vastupidiselt senisele praktikale jäetakse asfalteerimata teejupid kellegi koduaiast kergliiklusteeni, sest 50 sentimeetrisest ribast ei ole nagunii abi.

Eesti on maailmas üks enim “asfalteerunud” riike tuhande elaniku kohta. Sellise teekattekoguse korrashoid on keeruline ja kallis: kõikjal vananenud, aukliku ja halva kvaliteediga asfaldi vahetus ei oleks ka sajandi jooksul võimalik. Kui just mõtteviis ei muutu ja autoteede asemel ei hakata eelistama kergliiklusteid;

[dropcap]10 [/dropcap]Igal Eesti linna-ja omavalitsusjuhil tuleks enne ametisse vannutamist teha jalgrattaga 2-päevane liiklusmaraton mõnes linnas, kus rattaliiklust on tõsiselt võetud. Sama harjutuse peaksid läbi tegema ka omavalitsuste arhitektid, ehitusnõunikud, haldusjuhid.

Tänasel päeval Eestile lähim turvaline rattateede võrgustik on Stockholmis, seal tulekski ametnikel kahe päeva jooksul läbida teatud marsruute ning teha saadud kogemuse põhjal essee, mille järel oleks võimalik otsustada, kas nad sobivad ametisse või mitte.

[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Riigikogu liikmed moodustasid 17. mail jalgrattaga liiklemise ning linnaratturite toetusrühma, mille eesmärk on arendada turvalisemat liiklus- ja rattakultuuri.

Uhke nimega toetusrühma kuuluvad 24 Riigikogu liiget: Heidy Purga (esimees), Yoko Alender, Remo Holsmer, Liina Kersna, Toomas Kivimägi, Eerik-Niiles Kross, Martin Kukk, Kristjan Kõljalg, Oudekki Loone, Lauri Luik, Marianne Mikko, Sven Mikser, Meelis Mälberg, Ivari Padar, Kalle Palling, Keit Pentus-Rosimannus, Jüri Ratas, Andre Sepp, Kadri Simson, Anne Sulling, Märt Sults, Artur Talvik, Vilja Toomast ja Rainer Vakra.

Imeline algatus, kas pole? Küsimus siiski, mis selle teadmisega nüüd siis peale hakata? Kas lugupeetud riigikogulased üksnes toetavad või sõidavad ise ka rattaga?

Selles nimekirjas on mõnigi tubli lükrarattur, kellele lüüakse pulsikella ning paar tõsiseltvõetavat linnaplaneerimise asjatundjat.

Aga edasi? Kas kodanik võib nüüd oma murega nimetatutele pöörduda ning loota, et asjad meie kergliiklusteedega ka reaalselt paranevad? Või on vastuseks mumin laadis “jube lahe, et te tulite, ja ma igati toetan seda mõtet, aga kahjuks, vot, raha ei ole…”?

Või oleks kõigil toetusgrupi liikmetel mõistlik alustada kirja kümnendast punktist; ja teha vähemalt kahepäevane kogemuselamusretk mõnda Euroopa jalgrattalinnadest? Loomulikult, oma, mitte maksumaksja raha eest?

Allikas: Eesti Rattarikkaks kogukonna foorum. Pildid: Ylle Rajasaar, Stockholmi vaade Wikipedia vaba litsents

 Liitu Eesti Rattarikkaks kogukonnaga FB-s

Kaherattalised rokivad: Saksamaal avatakse esimene kiirtee jalgratastele!

Uuring: jalgrattasõit on kuus korda autosõidust odavam!