Statistika põhjal oli eelmine aasta liikluses erakordselt turvaline. Rõõmustamiseks on põhjust aga vähe, sest ainuüksi Harjumaal on mullusega võrreldes toimunud nelja kuuga 3,5 korda rohkem liiklusõnnetusi. Liiklusliputajate kasvavat konsentratsiooni suudaks ohjata vaid üldrahvalik ühisrinne.
Lastekaitsepäeval kirjutas Põhja prefekt Kristian Jaani Põhja Prefektuuri abipolitseinikele, keda on umbes 400 ning kelle ridadesse allakirjutanugi kuulub, et Harjumaa liiklus teeb tõsiselt muret.
Ta pani südamele, et igaüks meist räägiks oma sõprade ja sugulastega, et mõistus tuleb liikluses pähe võtta: roolis pole kohta kõrvalistele tegevustele, kokku ei käi alkohol ja juhtimine ning kihutamine ei vii kiiremini kohale.
Tundub, et Jaani mure on justkui kõigile tuttav – ikka needsamad leierdatud sõnumid joodikute, roolimobiilikute ja kihutajate aadressil, aga manitsemata ei saa, sest aasta alguse liiklusõnnetuste statistika on käest täiesti ära läinud. Statistika on vaid päriselu peegeldus: meie liikluses on asjad täiesti tuksis.
TURVALISUS ON NÄILINE
Möödunud aasta oli liikluses Eesti turvalisim. Sajad inimesed said küll vigastada ja 48 inimest hukkus, kuid õnnetusjuhtumite arv ei ole kunagi varem olnud nii madal, arvestades järjepidevalt kasvavat autode hulka. Aruannet täismahus võib uuesti lugeda siit.
2018. aasta esimesed kuud on statistikud aga vaikseks ehmatanud. Nelja kuuga on Harjumaal hukka saanud 3,5 korda rohkem inimesi kui mullu.
Jaanuarist maini on toimunud 260 inimkannatanuga liiklusõnnetust, mida on 41 võrra rohkem kui möödunud aasta samal perioodil. Neis on hukkunud 7 (eelmisel aastal 2) ning saanud vigastada 336 (eelmisel aastal 257) inimest.
Linnast väljas toimunud õnnetuste puhul annavad tooni joobes juhid – möödunud aastal 13 joobes juhi põhjustatud avariist on tänaseks saanud 32.
Linnas on peamiseks mureks aga suur sõidukiirus. Mis omakorda ei tähenda, et kiiruseületamine poleks probleem maanteedel – mida kõrgemalt käib päike, seda julgemalt kasutatakse põhjagaasi.
JAANIPÄEV ON ALLES EES
Aga me oleme alles juuni alguses. Jaanipäevani on kolm nädalat minna. Teadupoolest on just jaanipäev pluss miinus nädal liiklusstatistika kõige tumedam aeg.
Möödunud aastal kirjutasin Autogeeniuses liiklusõnnetuse anatoomiast. Selle anatoomia keskseks kondiks on valesti valitud sõidukiirus.
Seda kõige laiemas tähenduses: teeoludele mittevastav kiirus viib juhil masina käest. Liiga suur kiirus ei võimalda õigeaegselt märgata, reageerida ja turvaliselt takistustest ümber põigata. Mida kiirem sõit, seda pikem pidurdusteekond, jne.
Suvekuud ja soojad ilmad tekitavad juhtides tunde, et nüüd võib kihutada. Lisaks sõidetakse suvel rohkem, sellest ka kiiresti musta ja punasega täienev statistika. Uuesti: jaanipäevani on veel paar nädalat minna.
HULGAKESI LOOJA KARJA
Tõsi küll, käesoleva aasta statistika on näidanud huvitavat anomaaliat: on toimunud neli liiklusõnnetust suurte transpordivahenditega, kus vigastatute arv on korraga olnud väga suur (rongi- ja bussiõnnetused, milles vigastatuid vastavalt 13, 11, 7 ja 5).
Ka hukkunute arv on kasvanud ning kohati koondunud ühele ajale – möödunud aastal oli Harjumaal nelja kuuga kokku 6 hukkunut, sel aastal jooksvalt juba 7.
Ainuüksi jaanuaris oli ühel päeval Tartu maantee 5 km lõigul kaks hukkunut ja 11 vigastatut. Põhjuseks tol korral oli olulisel määral ka teehooldus. Kuid hoolimata anomaaliatest üldine pilt sellest paremaks ei muutu.
LIIKLUSUUDISTE JÕLE TÕDE
2018. aasta juuni jätkab eelmise nelja kuu musta rada ning teeb seda igasuguse elegantsita: 2. juuni jooksul Eestis juhtunud liiklusõnnetustes sai surma kolm ja viga 14 inimest. Roolist tabati 26 joobes juhti. Neist 2 olid narkojoobes.
Üks karmimaid õnnetusi, mida mu silmad näinud, juhtus laupäeva varahommikul Raplamaal, Kehtna alevikus Viljandi maanteel 50 km/h alas. Kaks noort meest sõitsid end asulakiirusel lihtsalt kasti. Vastu puud sööstnud BMW rebenes keskelt kaheks. Uurimine alles käib, aga ei pea olema hiromant, et öelda, selle õnnetuse üheks põhjuseks oli valesti valitud sõidukiirus.
Pühapäeva hommikul tuli teade juhtimisõiguseta tütarlapsest, kes Tallinnas 12 autot ära märgistas. Selle õnnetuse üheks põhjuseks oli alkoholijoove. Praegu kui seda lugu kirjutan, on keskpäev. Tänaseid “tibusid” loeme homme hommikul PPA pressiteatest.
Kristian Jaani kiri abipolitseinikele mõjub mõneti prohvetlikult. Aga ei üllata, kui mõtlen, mida ise iga päev Harjumaal liigeldes näen ning mida kinnitab ka statistika. Olukord liikluses on täiesti halb.
DARWINI AUHIND EESTISSE
Vaatame uuesti Kehtna alevikus kahe hukkunuga päädinud õnnetust: vinge auto, noor veri, ilmselt ka soov adrenaliin lakke lüüa ja ehk sõbra ees oma sõiduoskuse (sõiduoskamatusega) edvistada.
Selliste õnnetuste puhul on tihtipeale mängus ka alkohol, mis pidurid vabaks laseb ja noore juhi gaasi vajutama ärgitab. Pikemalt on noorte riskikäitumise põhjuste üle arutletud liiklussaates “Punane sekund”.
Kümnel korral võibki lollitamisel õnneks minna, aga üheteistkümnendal enam mitte. Piisab ühest väikesest eksimusest, et vinge sõit saab igavese lõpu.
Kui BMW roolis olnud mehe eesmärk oli eputada ja midagi ägedat demonstreerida, siis oli tema sooritus igati “edukas” – asulasisesel teel suur auto pikisuunas pooleks sõita väärib Darwini auhinda.
Mul isiklikult tekib purunenud BMW pilte vaadates veel eraldi küsimus: olen käinud kümnete liiklusõnnetuste sündmuskohal ja näinud taganttulijana pealt, kuidas üks pereauto kiirusel 110 km/h pidurdamata posti sõidab.
Aga et auto pikisuunas katki läheb, paneb tahes tahtmata küsima, mis tehnilises korras auto kere oli. Kas äkki on tegemist musternäidisega autost, mis on varasemas elus juba tõsise avarii üle elanud ja siis külaseppade poolt säästurežiimil kokku lapitud? Rohkem sel teemal ei spekuleeri, aga minu jaoks jääb küsimus õhku.
TÄIESTI TUKSIS LIIKLUSKULTUUR
Möödunud aasta esimesel septembris kirjutasin pikemalt Eesti liikluskultuurist. Samad küsimused on endiselt õhus. Sõidan kaugelt rohkem kui keskmine Eesti liikleja ning võin seega otse öelda: mitte kunagi varem pole juhtide käitumine liikluses olnud nii halb.
Mõelge, kui palju olete oma tutvusringis viimasel ajal kuulnud kurtmist, et liikluskultuur on täiesti tuksis – ma võin tuua kuhjaga näiteid, mil õnnetus on mõnest mu lähikondlasest lähedalt mööda läinud.
Või mõelge oma tavalisele koju-tööle-poodi-koju sõidupäevale. Kui mitu korda olete pidanud jõhkralt pidurit litsuma mõne vaheletrügija pärast? Kui tihti tuleb ette, et peate autoga tõmbama järsult teepervele, et mitte jalgu jääda möödasõitjale?
Kas oskate kokku lugeda kordi, mil olete roikunud maanteel teises reas pimekurdi taga ning mõelnud, et paremast sõidureast möödasõit võiks vähemalt Eestis olla siiski lubatud?
Ja nagu kirsiks tordil – enne selle loo kirjutama hakkamist sõitsin Kadriorust Viimsisse. Narva maanteel, vahetult enne Pirita teele ärakeeramist litsusid kõrvuti vastu kaks liinibussi. Neist välimisel real tulija üle lubatud linnakiiruse ja julgelt meeter vastassuunavööndis.
Õnneks ei olnud mu kõrval esimeses sõidureas ühtki autot. Õnneks oli mul ja kahel eessõitnud masinal koht kuhu bussi eest põigata. Kui aga polnuks ruumi, võinuks see mats olla osa 2018. aasta 2. juuni mustast statistikast. Kolmes autos istus vähemalt 9 inimest, bussireisijad lisaks. Kui mitu meist oleks laiaks litsutud saanud?
Tahaksin jätkuvalt aru saada, miks – miks on nii, et kui Eestis on nii palju asju, mille üle võime uhked olla, siis liikluskultuur sellesse nimekirja ei mahu? Kas Eesti inimesed on rumalamad kui näiteks inimesed Rootsis?
LIPUTAJATE PARAAD
Meil on roolis kihutajad, meil on nutisõltlased ning lisaks sellele veel need sajad liiklejad, kes näivad mitte aru saavat mida nad teevad ja kuidas teevad – ostetud load?
Eesti liiklus on täis hoolimatuid ja enesekeskseid juhte, kes panevad süüdimatult sõiduraja seisma, et Liiklusseadusega keelatud ent just temale vajalik pööre kõigest olenemata sooritada.
Oleme viimased paar kuud tegelenud segadussajava liiklusülesande klippide filmimisega, mis järjest ilmuvad Fortes ja Acceleristas ning jõuavad riburadapidi ka autokoolide õppematerjalide sekka.
Kahjuks on mu tööülesanne lugeda kõiki neid kommentaare. Kahju selle pärast, et kommentaarium kubiseb lollusest ja põikpäisusest, mille võib kokku võtta järgmiselt: “sõidan nii nagu tahan, peaasi, et kellegagi kokku ei põrka.”
Küsimus on endiselt kõigis nendes olukordades, kus kõik ei lähe nii nagu plaanitud, tekib mingi ootamatus või ei oska kaasliiklejad tema “teen nagu ise tahan” stiiliga arvestada.
Ma pean silmas kõiki sõelujaid ja kihutajaid, kellel tegelikult ei ole mitte kuhugi kiire. Enamus neist teeb seda hoolimatusest, kuid äkki hoopis vajadusest adrenaliini järele või siis soovist välja paista?
Kõige ohtlikumad ongi need, kes ei vist ei leia oma elule muud väljundit kui esineda liikluses. Eriti hull, kui nad selle tähelepanuvajaduse kõrval veel ka oma sõiduoskusi ülehindavad ning ennast teistest pädevamaks juhiks peavad.
KUTSU LIIKLUSLIPUTAJA KORRALE
Paraku ei tea idioot, et ta on idioot. Loodetud positiivse tähelepanu ja respekti asemel saavad arutud “teen mis tahan” – tüübid põlguse ja mõnel juhul ka kaastunde osaliseks. Seda muidugi juhul kui nad surma ei saa.
Teistest arutult mööda kihutav tüüp on nagu liputaja – tema enda jaoks on toimuv väga erutav ent 99% pealtnägijate jaoks on ta friik, kes avalikus kohas kõigile oma tilli näitab. Ohtlik, suure potentsiaaliga musta statistika tüüp.
Palun kutsu oma liputajast sõber, tuttav või sugulane korrale. Kulutagu oma energia näiteks puude istutamisele või kenneli kasvatamisele. Või pangu endasugustest kokku süldibänd.
Mis iganes muu tegevus on abiks meile kõigile, kes me tahame elusalt ja tervelt jõuda sihtpunkti ning elada oma elu heas usus, et Eestis on säilinud inimeseks olemise põhiväärtuste pakett.
400 abipolitseinikku Tallinnas ja Harjumaal tundub üsna soliidse numbrina ent päris kindlasti ei piisa üksnes nende ja PPA kolleegide tehtavast teavitustööst, et Eesti saaks suurepärase liikluskultuuriga maaks. See vajab meie kõigi ühist panustamist. Nõnda siis, alusta juba täna ja kutsu liiklusliputaja korrale.
Pildid: PPA
