Londoni Goldsmithi ülikoolis uuriti eri soost autojuhtide emotsionaalseid reaktsioone erinevates liiklusolukordades. Tuleb välja, et naised on roolis tigedamad kui mehed. Kas see peaks meid üllatama?
Suhkrust, jahust ja maasikavahust naisautojuhid on rooli taga koguni 12 protsenti tigedamad kui mehed – see selgus Londoni ülikoolis tehtud uuringust. Tõsilugu, naine kaotab rooli taga enesevalitsuse kergemini kui mees. Ja meid ei peaks see üllatama, sest see on loomuomane.
Kas see uuring ka paika peab või peaks seda võtma mõningate reservatsioonidega? Lugege lõpuni, ja mõelge – kas “aeglased ja vihased naised” on meie meelepete või evolutsiooni eksitus?
ELULISTE NÄIDETE NAJAL UURINGULE LÄHEMALE
Alustuseks paar elulist näidet: sa sõidad mööda Tartu maantee neljarealist lõiku ning mõlemas reas sinu ees sõidab auto. Lubatust madalama kiirusega. Sa tahaksid sooritada teises reas möödasõidumanöövri nagu liikluseeskiri seda ette näeb, aga ees tigusammul liikuva auto tõttu pole see võimalik.
Annad signaali või vilgutad tulesid, et eesminejale märku anda, sa soovid kiiremini liikuda. Selle asemel, et esimesse ritta tagasi reastuda (kui ta üldse seal enne sõitiski?), pidurdab see järsult ja näitab sulle peeglist keskmist sõrme. Kes istus suurema tõenäosusega roolis, mees või naine?
Või see: sa oled lõpuks leidnud parklas ühe parkimiskoha, paned suuna sisse ja asud manöövrit sooritama, kui teiselt poolt sõidab sisse auto, mis sujuvalt vabale kohale keerab ja end naglalt sinna pargib.
Oled hämmelduses, annad vaheletrügijale signaaliga või tuledega märku… ja saad vastuseks autost välja tormava vihase juhi keskmise näpu. Hea, et ta kallale ei tulnud…Kes istus suurema tõenäosusega roolis, mees või naine?
Jultumusel ja ebaviisakusel pole sugu, ütlete. Paraku on mitmed uuringud tõestanud, et ehkki hoolimatuid juhte on nii meeste kui naiste seas, on suurema tõenäosusega ülalkirjeldatud olukordades keskmise sõrme tõstja naissoost.
See ei peaks meid morjendama. Mõelge rohelisele abilinnapeale, mõelge Virginia Woolf sind ei karda – FB kogukonnale, mõelge äärmuslikele lihasööjatele, veganitele, ökotajatele… ja te leiate end mõtlemas üldisemalt ülekeevatele naistele.
EMOTSIOONID EI LASE OLLA
Londoni Goldsmithi ülikooli käitumispsühholoog Patrick Fagan sai uuringu läbiviimiseks toetust Hyundailt. Katsete käigus püüti välja selgitada, missuguseid emotsionaalsed reaktsioonid tekivad autojuhtidel erinevates sõidusituatsioonides.
Testis osales 1000 autojuhti ja tulemused olid päris üllatavad. Nagu juba mainitud – naised on rooli taga 12% tigedamad kui mehed, kõrval- või tagaistmel sõites (kui mees on roolis) 14% tigedamad ning 13 % kurjemad, kui satuvad olukorda, kus teine liikluses osaleja ei kasuta suunatuld.
Patrick Fagan kommenteeris tulemusi nõnda: “Psühholoogiatestides saavutavad naised meestest kõrgemaid tulemusi emotsionaalsuse ja verbaalse intelligentsuse osas, samuti niisuguse iseloomuomaduse nagu neurootilisuse poolest.”
“Evolutsiooniteooria kohaselt pidid meie naissoost esivanemad omandama terava ohutaju, et tuvastada neid ja nende järeltulijaid ohustavaid tegureid kui mehed olid küttimas. See ohutunnetusinstinkt on aktuaalne ka tänapäeval. Niisiis on naisautojuhid tundlikumad ka negatiivsetele mõjuritele ja muutuvad kiiremini tigedaks ja frustreerituks,” lisas Fagan.
MITTE AINULT TIGEDUS VAID KA RÕÕM
Põhjendus on arusaadav. Siiski ei selgunud uuringust vaid tigedus. Tegelikkuses seondub autojuhtimisega lausa kaks domineerivat emotsiooni.
Vihast juba rääkisime, teine on aga selle vastand – nimelt rõõm. Rooli taga vallandab rõõmu sõitmisega kaasnev vabadusetunne. 19% autojuhtide jaoks osutus rõõmutoovaks ka liikumisvõimalus ning 10% tegi õnnelikuks iseseisvus, mille vaba ringisõitmine kaasa toob.
Uuringust selgus veel üht-teist põnevat. Näiteks 29% meestest leiab, et sõidu ajal on lihtsam vestelda, 14% mehi aga tunneb, et rooli taga peetavad vestlused muudavad neid paremaks autojuhiks.
Ja rõõmu toovad veel niisugused asjad nagu tühjal teel sõitmine – see teeb õnnelikuks lausa 84% sõitjatest, maapiirkondades sõitmine teeb rõõmu 78 protsendile. Mere ääres kulgevad teed valmistavad rõõmu 69%-le.
Kaheksa vastajat kümnest tunnistas, et nad kuulavad alati sõidu ajal muusikat, popmuusikat eelistas neist 70% ja rokki kuulas 61%.
Katsete läbiviimiseks kasutati erinevaid tehnoloogilisi lahendusi nagu näoilmete analüüs, pilgujälgimine, pulsimõõtmine ning naharetseptorite analüüs.
KÕIKE EI SAA EVOLUTSIOONI SÜÜKS AJADA
Kadri Moks on “Õpetajate lehes” pikemalt kirjutanud soorollide evolutsioonist. Ta leiab, et trendikas “kõik on evolutsiooni süü” – uuringutulemuste põhjendamine on alusetu.
“Viimasel ajal on hakatud võõraviha, meeste ja naiste ebavõrdsust, magusaisu jpm põhjendama evolutsiooniga,” kirjutab Kadri Moks oma artiklis.
“Paraku jäetakse seejuures märkimata kõige olulisem: evolutsioon seisneb muutumises. Evolutsioon näitab elusorganismide võimet muutuda vastavalt oludele ja vajadustele. Evolutsiooniga saab põhjendada, miks mingi tunnus on tekkinud, kuid evolutsiooniga ei saa selgitada, miks see tunnus on väärt tulevikus säilitamist.
Näiteks meeste dominantne käitumine võis tekkida selleks, et saavutada kiviaja ühiskonnas liidripositsioon ja saada partnereid. Tänapäeva monogaamiale suunatud ühiskonnas eelistavad aga naised oma lapsi kasvatada keskmisest madalama testosteroonitasemega ja vähem agressiivsete isadega.”
Seega pole olemas ühtset tõde, mis ütleks, et naised on roolis vihasemad või rõõmsamad kui mehed. On olemas eri inimesed oma tunnetega ja emotsioonidega ning sotsiaalse ja ühiskondliku taustaga.
Võimalik, et meile on sisse harjunud märgata ja jätta meelde totakas liiklussituatsioonis esinenud naine, samal ajal kui sarnased intsidendid, kus tegijateks on mehed, ununevad.
Üks on kindel – roolis rapsimine, vihastamine, pööraselt laulmine jms ülevoolav emotsioneerimine on ohtlik. Tasa sõuad, kaugele jõuad.
Allikas: Hyundai, Õpetajate Leht. Tõlkis: Lena Murd. Kaanepilt: Pixabay
